Kuvatud on postitused sildiga Möödus suvi. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Möödus suvi. Kuva kõik postitused

reede, 2. november 2007

Möödus suvi, XV peatükk


Pildil kodutütred 1937. aastal.
-------
“Ei, mina ei lähe,” vastas Ats. “Ta peab aru saama, et ma nendest iganenud kommetest lugu ei pea. Ise on ta haritud tüdruk, kuid sellest aru ei saa, et ajaga peab kaasas käima.”
“Aga ma leian, et see on ilus traditsioon.”
“On aeg juba aru saada, et see kõik on vaid rumalus. Mina olin noor poisike, kui taipasin, et jumalat kui sellist pole olemas. Juhtus korra, et kukkusin sügavasse kraavi. Rabelesin end sealt viimaks välja ja tulin koju. Kui ma sellest kodus rääkisin, seletas mulle vanaema, et eks ikka armas jumal sind sealt välja päästnud. Juba siis vastasin talle, et kui ma jumala peale oleks lootma jäänud, siis oleksin ma senini seal kraavis olnud.
Inimene peab lootma ikka iseenesele, iseenesesse peab ta uskuma. Ainult nõrgad ja jõuetud on välja mõelnud jumala.”
“Sa arvad siis, et jumala ülesandeks on käia mööda kraavikaldaid ja aidata välja neid, kes sinna sisse kukkunud?”
“Aga see on ju usu printsiip, et jumala tahteta ei lange sul juuksekarvgi peast,” sõnas Ats.
“Mitte usu, vaid üksikute uskude, nende hulgas ka ristiusu põhimõte,” vastas Jüri. “Kuid võtame näiteks deismi, mille lõi alles möödunud sajandil prantslane Lamarck! Siin räägitakse, et jumal lõi maailma ja pani ta liikuma kindlate seaduspärasuste järgi. Deistid väidavad, et jumal ei sega meie, see tähendab inimese isiklikku ellu vahele.”
“Kuid lõpuks on usu mõjul kirjutatud kõige häbistavamaid lehekülgi ajalooraamatusse,” lausus Ats.
“See ei ole mitte usk, vaid usuhullus,” vastas Jüri. “See on õige, et leidub väga palju fanaatikuid, kes kinnitavad, et ainult nende usk on õige, ja seistes vankumatult oma usudogmade ja ideede küljes kinni, on võimelised hävitama teisi, kes usuvad või mõtlevad teisiti. Mina isiklikult ei tee vahet uskude või usulahkude seas. Kui tahad, võid sa olla katoliiklane, muhameedlane või juudiusku. Võid kummardada Buddhat, Allahit või kui meeldib, siis kasvõi seda lehma seal – mulle on see täitsa ükskõik. Ja võid ka mitte uskuda, mina sind jumala olemasolus veenma ei hakka. Kuid tean seda, et kui inimene usub jumalasse, siis ta tunneb teatavat moraalset kohustust oma ligimese ees ja ei mõtle ainult endale.“
„Aga milleks peab siin tingimata olema usk,“ tähendas Ats. „Selle asemel võib ju olla kohustus ühiskonna vastu. Tahe viia ühiskond edasi parema ja helgema tuleviku suunas!“
„Ma ei usu, et sa suudaks kasvatada tervet inimkonda nõnda, et ta ei mõtleks enesele, vaid elaks ainult ühiskonna huvides…“
„Aga miks mitte?“ küsis Ats.
„Sellepärast, et sa ei suuda kunagi kaotada eluvõitlust – võitlust oma olemasolu pärast.“
„Aga kui ühiskonnas on kaotatud klassivastuolud?“
„Likvideerida eluvõitlust looduses on võimatu. Ainult siis, kui sa sead indiviidid üksteisest niivõrd kaugele, et nad teineteist ei mõjuta, et nad ei puutu teineteisega oma elutegevuses absoluutselt kokku. Ainult nõndamoodi võid sa likvideerida looduses eluvõitluse. Seda on aga praktiliselt võimatu läbi viia.“
„See on looduses, kus on tegemist indiviidiga, kes ei mõtle. Inimesi on aga võimalik kasvatada, õpetada. Kui sa viid nad nii kaugele, et nad mitte millestki puudust ei tunne, siis on ka eluvõitlus likvideeritud,“ vastas Ats ja tõusis.
„Siin sa juba tabasid naelapea pihta. Võitlust oma olemasolu pärast ei saa kunagi likvideerida, seda võib ainult nõrgendada. Mispärast? Aga sellepärast, et sa ei suuda kunagi inimkonda nii kaugele viia, et ta oleks täielikult rahul ega tunneks mitte millestki puudust,“ lausus Jüri ja vaatas kiriku suunas.
„Aga nüüd rutakem vastu kirikulistele!“

„Me oleme siia kokku tulnud selleks, et pühitseda…“ rääkis köster paatoslikul toonil, kui istuti söögilauas.
Me teame isegi, milleks siia oleme kokku tulnud, mõtles Jüri, kuid pole parata, peab selle igava kõne ära kuulama. Peagi ta tüdines sellest ja hakkas saabunud külalisi jälgima.
Aukohal istus Leida oma pikas valges kleidis, ja tundus, et kärsitult. Ühel pool temast oli Ats, kes varjas käega peale tikkuvat haigutust, teisel pool tüse taluperemees, arvatavasti mingi lähem sugulane, kes jälgis tähelepanelikult kõnet, samal ajal oma punakaid husaarivurrusid keerutades.
Meessoo esindajaid oli vähe, peale köstri ja linnast saabunud võõraste vaid mõned üksikud taluperemehed ja kaks maapoissi. Naised olid enamuses noored punapõsksed maatüdrukud ja nende sekka eksinud vanemad taluperenaised.
Nüüd peatus Jüri pilk Leal, kes oli ta parempoolseks lauanaabriks, ja ta suutis vaevu maha suruda ohet. Nurjas mu ilus plaan, mõtles ta. Täna ei tule enda täisvõtmisest midagi välja!...

neljapäev, 25. oktoober 2007

Möödus suvi, XIV peatükk


Pildil Lonni Vernik (Nurmoja), romaanis Lea, pildil tagaküljel tekst: Usk, lootus, armastus- kauneim neist on armastus! Ülesvõte 1940ndate keskelt.
-----------
Alul ei tahtnud jutt kuidagi sobida, sest oldi teineteisele veel võõrad, kuid peagi leiti side ning kõnelus muutus vabamaks. Jutt kaldus kunstile.
Heino, äsja kunstikooli lõpetanud noor maalikunstnik rääkis:
“Kunst on viimasel ajal liialt tarbekaubaks muutunud ja väljendab seda, mida talt nõutakse. Kunstnik pole enam oma loomingus vaba, vaid sarnaneb töökojale, mis peab valmistama käibekaupa plaani järele!”
Ats vaidles talle vastu:
“Sellega on just muutunud kunst rahvale lähedasemaks! Varem oli kunst rahvast, lihtsaist töölistest eraldatud, mis väljendus hüüdlauses “Kunst kunsti pärast!”. Kunstnik ei hoolinud sellest, et oma loomingut laiale massile mõistetavaks teha. Kunst jäeti vaid kitsa, valitud ringkonna päralt!”
“Minu arvates on see täitsa õige suhtumine asjasse,” vastas Heino veidi üleolevalt.
“Aga milles leiate siis peituvat kunsti väärtuse?”
“Kunsti ülesandeks,” rääkis Heino, “on sammuda inimkonna avangardis – näidata suunda laiematele rahvahulkadele, kuhu ta peab liikuma oma arenguprotsessis. Inimkonda, üldiselt võttes, võib minu arvates võrrelda kolmnurgaga, mis oma teravikuga liigub edasi progressi suunas. Kolmnurga tipus asetsevad inimkonna kõige eesrindlikumad inimesed – teadusemehed, kirjanikud, kunstnikud, kes on võimelised looma midagi uut, seniolematut. Ülejäänud massile on see seniolematu looming muidugi veel arusaamatu. Nad võivad mõista seda siis, kui on jõudnud kohani, kus varem asetses kolmnurga tipp. Teravik, omakorda, on aga nüüd juba edasi liikunud oma arenguprotsessis.”
“Teil on õigus,” vastas Ats, “kuid viga seisneb selles, et paljud kunstnikud ei suuda iseseisvalt leida õiget arenguteed, vaid neid peab juhtima ja õpetama.”
“Tähendab, te tahate teha kunstist propagandavahendi?” sekkus Lea.
Heino noogutas talle heakskiitvalt peaga ning lisas:
“Just sellega te võtate kunstnikult võimaluse vabaks loominguks ja suunate ta kindlaksmääratud teele.”
“Aga kui see on õige?” küsis Ats.
“Tunnistage, et olete löödud!” hüüdis Lea. “Te põiklete ju küsimusest kõrvale ja poete hoopis teise probleemi varju.”
Ats tõstis naerdes käed.
“Annan alla!”
“Kommunistid ju ei alistu,” tähendas Maie.
“Võluvatele tütarlastele aga küll!” heitis Ats vastuseks, tehes Maie suunas kummarduse.
Kõik naersid ja jutuajamine muutus lõbusamaks. Räägiti möödunud koolitalvest ning eelseisvast leeripeost.

Jüri vaikis ja jälgis tähelepanelikult Lead. Too käitus vabalt ja sundimatult, ilma vähimagi katseta koketeerida. Jürile tundus, et tütarlaps hakkab talle meeldima, ja avastades selle, ei jäänud ta endaga sugugi rahule.
Siin maal tunduvad vähegi kenamad tüdrukud iludustena, arutles ta. Ime, et ma veel Leida õest Lindast vaimustusse ei sattunud. Lõpuks, mis selles Leas õieti erilist on? Lokid on tal ju suurepärased, nähtavasti isegi loomulikud, kuid nägu on liialt mehelik ja nina suurevõitu. Jalad, jah, jalad on tal tõesti ilusad ja ta võiks kanda lühemat kleiti, et nad saaks rohkem mõjule pääseda. Ja ta oskab päris maitsekalt riietuda ja sinine värv sobib talle haruldaselt hästi.
Aga miks ma tegelen nõnda palju selle naisega, torgatus talle järsku pähe. Ega ma temasse ometi armunud ole!? Siiski peaks Leidale ütlema, et ta Lea söögilauas minu kõrvale istuma paneks. Tarvis välja uurida, mis puust ta valmistatud on.
Samal hetkel kohtusid Jüri silmad Lea omadega.
“Olete samal arvamusel?” küsis tütarlaps.
“Oo jaa, muidugi,” kohmas Jüri vastuseks, teadmata, millest oli jutt. Kuid tundus, et vastus oli rahuldav.

Kui külalised asusid kirikusse minekuks teele, peatas Ats Jüri sõnadega:
“Sina oota! Meil tuleb auvärav kaskedest valmis teha.”
Paul saadeti koos teistega kirikusse, Jüri ja Ats aga asusid auväravat valmistama. Hommikul metsast toodud värsked kased püstitati kummalegi poole väravat ja siis seoti nende ladvad kokku.
Lõpetanud oma toimingu, läksid poisid tuppa. Elumaja suurimasse ruumi oli kaetud pikk laud, mis oli üle koormatud igasuguste toitude, suupistete ja jookidega. Taldrikute kõrval asetsesid nimekaardid. Jüri astus lähemale ja lasi neist silmad üle käia. Peagi leidis ta oma. Tema naabriteks olid Lea ja Vaike.
Leida on ikka taibukas tüdruk, naeratas Jüri, ja läks appi Atsile, kes oli ametis toast üleliigsete mööblitükkide välja kandmisega.
Lõpetanud selle, läksid nad õue. Kui nad olid pingile istunud ja sigaretid süüdanud, ütles Jüri:
“Peaks ka kirikusse minema. Leida ehk solvub, kui sa teda seal lilledega ei tervita…”

teisipäev, 23. oktoober 2007

Möödus suvi, XIII peatükk


Pildil Georgi (romaanis Jüri) pruut Lonni (Lea), Mari Müürsepp ja Anna Saaron.
-----
“Kena laps, mis?” sõnas Jüri, pöördudes sinna, kus istus Paul.
“Leida? Oo jaa! Ainult Atsile ta ei lähe,” vastas Paul ja täitis kruusid õllega. Siis tõstis ta oma kruusi suule, kummutas selle tühjaks ning asetas kolksatades lauale.
“Miks siis?” küsis Jüri huviga.
“Aga sellepärast, et Ats on liiga nõrga iseloomuga. Siin on tarvis tugevamat kätt. Kui see tüdruk näiteks minu kätte satuks, küll ma talle siis rihmad peale tõmbaks!”
“Teil oli ju siin kolm päeva aega, kui Ats linnas oli--- Oleks võinud teda, hmh, kasvatada.” Jüri hääles kuuldus vaevumärgatavat irooniat ja ta vaatas tähelepanelikult Paulile.
Paul, kes oli tõstnud õlleklaasi uuesti suule, asetas selle lauale ning pühkis käeseljaga puhtaks oma seaharjasetaolised vurrud. Ta ei märganud torget, vaid sattus hoogu, tarvitades oma kõneluses liig palju esimest vormi:
“Mina? Mina olen niisugune mees, et mina naistega ei tegele. Mina pean rohkem lugu sellest märjukesest siin. Terviseks--- Leida on kena tüdruk, ainult Atsile ta ei lähe. Aga minule ta ei meeldi. Liiga suur suu. Kui korra musutab, siis on pool nägu sülge täis. Minule ta ei meeldi,” kordas ta veel.
Paul tõusis ja astus uksest välja. Jüri nägi läbi avatud akna, kuidas ta käega püksiauku lahti nööpides lauda nurga taha kadus. Kust see tüüp küll välja kaevatud on, mõtles Jüri. Atsil pole küll kübetki mõistust peas, et niisuguse mühaka siia vedas.
Jüri pilk langes rikkalikule raamatukogule, mis asetses vastasseinas, ja ta tõusis. Astus ligemale ning tõmbas riiulilt esimese ettejuhtuva köite. See oli John Galsworthy “Üle piiri”. Jüri katsus avada oma lemmikkirjaniku teost, kuid see oli veel lahti lõikamata. Tähendab raamatutest siin lugu ei peeta, kui selline suurepärane teos on veel puutumata. Huvi pärast valis ta järgmise, kuid ka siin oli lugu sama. Jüri muigas. Asjatundlikult koostatud hea raamatukogu oli vaid väliseks dekoratsiooniks.

Uks avanes ja sisse astus Linda, Leida õde, kes kandis käes suurt savikaussi saiade ja küpsistega.
“Olge lahked, proovige me kokakunsti!”
“Suurima heameelega,” vastas Jüri ja pistis küpsise suhu.
“Tõesti väga maitsvad. Te oskate valmistada haruldasi suupisteid.”
Linda naeratas edvistavalt.
“Mis te nüüd kiidate. Eks te linnas ole harjunud parematega.”
“Ma olen ka pärit maalt,” vastas Jüri. “Aga need küpsised tõesti otse sulavad suhu. Kuid nüüd ma tunnen, et silmad vajuvad vägisi kinni. Aeg on juba hiline, peaks puhkama heitma!”
“Oodake üks silmapilk!” vastas Linda ja väljus, hõljutades oma lopsakaid puusi.
Jüri toppis paar saiakest ja mõned küpsised taskusse. Kõhu täiteks kõlbavad needki, mõtles ta ja jäi ootama.
Linda tuli tagasi, kandes süles tekki ja patja.
Jüri võttis need vastu ning lausus viisakalt naeratades ja kummardades:
“Head ööd!”

Oli vaikne päikesepaisteline pühapäevahommik. Viljapuuaias pingil istus Jüri ja toetunud vastu seljatuge, hoidis käes kustunud sigaretti. Tema pea kohal laotas oma tugevaid oksi suur õunapuu. Hommikune kaste pärlendas rohulibledel. Jüri oli vajunud mõttesse.
Pärast ärkamist olid nad Atsiga käinud metsas ja toonud sealt rohelisi kaski, Leidale auvärava püstitamiseks. Siis oli Ats kadunud tuppa, kus Leida valmistus oma peopäevaks. Ah, need naisemehed! Jüri ohkas.
Paul oli tahtnud alustada Jüriga juttu ülikoolielust, kuid ta oli tema eest siia aeda põgenenud. Ta ei sallinud seda lihavat, enesega rahul olevat subjekti.
Järsku kuuldus vankrimürinat ja seejärel heledaid naistehääli.
Jüri jäi kuulatama. Arvatavasti saabusid esimesed külalised. Mõned tunnid tagasi oli Linda sõitnud hobusega jaama, vastu rongilt saabuvatele leeripeolistele. Aga mis minul neist, mõtles Jüri, las sädistavad. Jüri kavatses seekord naistest eemale hoiduda. Parem juba endal käed vabaks jätta ja end korralikult täis juua!
Kuuldes selja taga samme, pööras Jüri pead. Tuli Ats koos rongilt saabunud külalistega. Jüri tõusis.
“Ah siia oled sa siis ennast peitnud!” hüüdis Ats. “Tule siia, teen sind tuttavaks.”
Atsiga olid kaasas Leida sugulased, noor abielupaar Heino ja Vaike Mere ning üliõpilased – Leida sõbratarid Maie Saar ja Lea Kirev…

reede, 19. oktoober 2007

Möödus suvi, XII peatükk


Pildil neiud ehitustöödel.
-------
Paulil olid kaenlas asemeriided ja ta asus uksel seistes hoolikalt paberossi kustutama. Siis astus ta sisse ja sulges ukse. Oli kuulda, kuidas heinad ta sammudest sahisesid, seejärel näis, et ta kohendas kaugemal nurgas omaette nohistades aset, ja pärast seda jäi kõik vaikseks. Võis kuulda vaid lehmade ammumist laudas.
Pauli eest oli end võimatu hommikuni varjata, seda taipas Jüri kohe, sest vahemaa nende vahel oli vaid kümmekond meetrit. Jüri kaalutles, mida teha. Siis tuli ta heale mõttele, naeratas omaette ning tõstes käed suule, lasi kuuldavale pikaldase
“Mmöö-ööö”, mis oli kaunis sarnane vasika häälitsusele.
“Mis, kur-rat,” kostus poolimestunud röögatus nurgast, kus lamas Paul.
Kõik jäi vaikseks.
Mõned hetked hiljem kordas Jüri oma häälitsust, seekord juba tüki valjemalt.
“Käige kus kurat siit minema!” karjus nüüd Paul ja oli kuulda, kuidas ta kraapis tikust tuld.
Siin ei suutnud Jüri end enam pidada ning pahvatas suure häälega naerma.
“Kes seal on ja mida te tahate?” hüüatas Paul nüüd juba vihast vahutades ja kuuldus, kuidas heinad sahisesid ta all.
“See olen mina, Paul,” seletas Ats, samuti naerdes.
“Kes?”
“Ats!”
“Ah, A-ats,” venitas Paul nüüd rahunedes, “ma mõtlesin, et külapoisid tulid tüdrukute juurde ja sattusid valesse kohta. Aga kus sa, sindrinahk, olid need kolm päeva?”
“Ta jäi maatoitudest haigeks ja käis linnas kõhtu tohterdamas,” seletas Jüri, veel naerust luksudes.
“Aga kes see sul kaasas on?” küsis Paul võõrast häält kuuldes.
“Mu parim sõber Jüri Nulg – metsateaduskonna üliõpilane,” vastas Ats. “Saage tuttavaks!”

Sõbrad ronisid üle heinte nurka, kus seisis Paul, ja Jüri tundis, kuidas talle pisteti pihku lihavad niisked sõrmed. Nagu mingit elutut ebameeldivat tompu kompas ta, sest käsi, mida ta surus, jäi liikumatuks ega vastanud ta survele.
“Paul Randmets,” kõmistati ta kõrva juures.
“Väga rõõmustav,” pomises Jüri ja vabanes lihatombust, mida ta hoidis.
“Aga nüüd lähme toa juurde,” rääkis Paul. “Leida kindlasti rõõmustab. Ta päris muretses su pärast. Ma rääkisin ju talle, et küll poiss tagasi tuleb.” Ja Paul oli enesele uhke, et ta oli olnud nõnda taibukas.
“Parem magame end täna ilusti välja ja näitame ennast alles hommikul,” ütles Ats.
“Ma arvan sedasama,” lisas Jüri.
“Minge nüüd! See ei kõlba kusagile, et tulete siia ja ei näita pererahvale nägugi. Ja milline hea õlu neil on! Võiks vähe suud niisutada…” Ja Paul neelatas kuuldavalt.
Paul oli kirglik õllejooja, aga õhtul töölt tulles pidas ta sobimatuks seda küsida. Nüüd leidis ta hea juhuse, kuidas oma janunevat suud kasta.
Jüri tundis, kuidas ta kõht oli pikast jalgsimatkast tühjaks läinud ja ka mõned kruusid õlut poleks olnud üleliigsed. Sellepärast ruttas ta Pauli ettepanekuga nõustuma ja ega Atsilgi jäänud üle muud kui sõpradele järgneda.

Elumaja uksel oleks Paul, kes sammus ees, peaaegu kokku põrganud sealt välja ruttava tütarlapsega, kes kandis kirevat lillelist sitskleiti.
“Ats! Kus sa olid?” Ja järgmisel silmapilgul haaras tütarlaps kinni Atsi juustest, sakutas neid ega tahtnud lahti lasta.
“Ja Jüri ka, tere.”
Atsi õnneks juuksed siiski vabanesid ning käsi, mis oli neid kinni hoidnud, sattus Jüri pihku.
“Tere, Leida!” vastas Jüri. “Ats käis linnast lilli ostmas, sulle leeripäevaks, aga rongis üks kotipoiss tõstis nad ära. Kahju küll! Ilusad lilled olid.”
“Sina ära valeta. Sinu juttu ma üldse ei usu.”
“Issand hoidku!” hüüatas Jüri, ja Pauli poole pöördudes: “Inimene räägib sulatõtt, aga teda ei usuta! Mis teie selle kohta arvate?”
“Aga mulle rääkisite, et tal jäi kõht haigeks,” vastas Paul lihtsameelselt ja Leida pistis laginal naerma.
Tema eeskujule järgnesid ka Ats ja Jüri. Ainult Paul jäi tõsiseks ja vaatas kord ühele, kord teisele ning pilgutas oma lühinägelikke silmi. Mida need inimesed õieti naeravad, näis pärivat ta ilme. Ega juhuslikult mitte minu üle?
“Kas ma ei ütelnud, et sa valetad,” vadistas Leida rõõmsalt. “Aga nüüd astuge tuppa!” Ja ta avas ukse, kust paiskus isuäratavaid toidulõhnu.
Köögis, kuhu nad sattusid, käis vilgas tegevus – ettevalmistus järgnevaks pidupäevaks. Suurel mahukal pliidil podisesid ja särisesid potid ja pannid. Perenaine valge põllega ning pearätikus askeldas nende kallal, tõstes ja segades seal vaheldumisi lusikaga. Laua juures sõtkus tainast Leida õde, nii umbes kolmekümneaastane tüse neiu.
Leida juhatas oma külalised ruumikasse elutuppa ja palunud neid istuda, lausus:
“Oodake natuke, ma toon teile sissejuhatuseks õlut.”
Paul ja Jüri istusid diivanile, Ats astus avatud akna juurde ja istudes aknalauale, saatis silmadega toast lahkuvat tütarlast. Mõne minuti möödudes pöördus Leida tuppa tagasi, hoides käes mahukat õllekannu, mis oli ääreni õlut täis, ja joogikruuse.
Asetanud need lauale, haaras ta kinni Ats käest ning ütles Paulile ja Jürile:
“Teie jooge õlut, meil on Atsiga väike jutuajamine.” Seejärel vedas ta noormehe kättpidi kõrvaltuppa…

neljapäev, 18. oktoober 2007

Möödus suvi, XI peatükk


Pildil seltskond jõe ääres, foto 1930ndate lõpust. Pildil keskel olev poiss on Georg (romaanis Jüri).
--------
Rebaste, väike alevik asetses Eesti ühes looduslikult kauneimas kohas. Kõrged järsud mäed ja kaunid orud väikeste järvedega ümbritsesid teda igast küljest. Veidi eemal teistest majadest, kõrgemal kohal seisis helevalge kirik, mille juurde viis pärnade allee. Kohe maantee kõrval, vanade põliste puude oli surnuaed, mis oli ümbritsetud kivimüüri ja suure raudse väravaga.
Kui noormehed jõudsid alevikku, hakkas päike juba loojuma. Sammunud mööda surnuaiast ning mõningatest majadest, kust meie reisumehi uudishimulikult silmitseti, saabusid nad kohale, kust järsk tee viis mäest alla. Sealt avanes vaade tasandikule, kus laiusid lokkavad viljaväljad ja rohetavad heinamaad. Veidi eemal mäejalast asus üksik talu paari hoonega. Ats seisatus.
“Loigu,” lausus ta lühidalt.
“Leida kodu?”
“Jaa.”
“Lähme,” sõnas Jüri, hakates astuma mööda liivast järsakut alla.
“Pea!” hüüatas Ats. “Tead, mida ma mõtlen. Hiilime märkamatult ligemale ja vaatame, mida seal tehakse.”
“Sa loodad nähtavasti uut toitu oma armukadedusele. Aga minule on see lõpeks ükskõik,” sõnas Jüri muiates ning pöördus teelt kõrvale.
Poisid laskusid mööda metsaga kaetud mäekülge põllule ja kadusid rukkisse. Mööda rukist kummargil edasi liikudes jõudsid nad kohale, kust võis vabalt jälgida, mis toimus õuel ja kuulda isegi valjemat kõnelust.
Lamades rukkis, tallates seejuures hoolimatult kallist jumalavilja, jäid nad vaatama.

Avar, kollaseks värvitud ja punase plekk-katusega elumaja asetses küljeti vastu maanteed. Üle õue seisis väike loomalaut ja mingisugune varjualune. Eemal tiigi kaldal kükitas tahmast mustaks suitsenud pisike saun. Teiselpool talu näis aga olevat kaunis suur viljapuuaed, mis oli ümbritsetud lattaiaga.
Ei mingit liikumist kusagil. Ainult elumaja kahest punasest korstnast tõusev suits andis tunnistust sellest, et talus toimus elu.
“Huvitav, milleks nii suur elumaja sellise väikese talu kohta?” küsis Jüri.
“Leida isa polnudki õige põllumees, vaid rätsep. Talutöö oli talle vaid kõrvalharrastuseks. Nüüd aga on isa surnud ja Leida ema peab talu koos oma vanatüdrukust õega.”
“Siis on siia ju hädasti peremeest tarvis. Ma ei saa sellest üldse aru, miks te Leidaga koolis käite. Abielluge ja hakake tööle!” naeris Jüri.
“Leidast ei saa töötegijat. Ta on ju liiga ära hellitatud.”
“Aga koolilõpetajat veel vähem. Ega ta muidu teist korda teaduskonda vahetaks.”
“Sul on õigus. Ta peaaegu üldse ei õpi,” sõnas Ats vaikselt.
“Vaid otsib meest!” irvitas Jüri.
“Sinutaolist, kes teeks tööd, kuna tema võiks mängida prouat.”
“Tasa! Paul tuleb,” sosistas Ats.
Lauda nurga tagant ilmus nähtavale tüsedavõitu, umbes kolmekümneaastane mees. Ta oli särgiväel, käised üles keeratud, säärsaabastes ja tal oli peas vana kaabulodu. Seljas kandis ta vikatit.

“Ja sina rääkisid, et pole peremeest. Vanapoiss on tööle pandud! Päevatööga näib ta igatahes hakkama saavat. Huvitav, kuidas ta öötööga toime tuleb! Kolm naishinge ju peres,” seletas Jüri, pidades kinni naeru.
Paul, riputanud vikati katuseräästasse, kergitas pükse ja sisenes elumajja.
“Tead, lollust sai tehtud, et siia tulime. Sõidame tagasi linna,” rääkis Ats, ise kusagile kõrvale vaadates.
“Ära ole narr. Nüüd, kus sa mind siia oled vedanud, tahad lõbust ilma jätta. Tahan end Leida leeripäeval korralikult täis juua ja priskeid maaplikasid tantsitada. Tead, mis. Ronime sinna varjualusesse heintesse magama ja hommikul ilmume välja nagu õiged mehed kunagi, kes saabusid jaamast öise rongiga.”
Vähese kõhkluse järel Ats nõustus ning poisid hiilisid lauda tagant varjualuse ukse juurde ja lipsasid sealt sisse. Ruum oli pime ja heintega täidetud. Käsikaudu kobades ronisid sõbrad ülesse. Vaevalt olid nad endale sobiva koha leidnud ja pikali heitnud, kui üle õue kostsid rasked sammud, mis peatusid küüni ukse ees.
“Tss,” sosistas Jüri.
Uks avanes ja lävele ilmus Paul…

esmaspäev, 15. oktoober 2007

Möödus suvi, X peatükk


Pildil Georgi (Jüri) isa maja Tartus Võru tänavas 1930ndatel aastatel, vasakul all plekksepatöökoda, keskel väikse akna taga kellassepatöökoda, kus oli ametis Otto (Atsi) võõrasisa. Paremal all oli juuksuritöökoda.
---------
“Saa nüüd aru, armas laps. Ma ei saa ju kuidagi kauemaks jääda. Mida ütleksid siis mu vanemad!” Ja Jüri ruttas järele Atsile, kes oli end pärast hetkelist tukastamist asemelt püsti ajanud, maanteele sammunud ja seal ootavalt kraavipervele istunud.
Tütarlaps vaatas eemalduvale noormehele järele ja toetus ohates vastu väravaposti.
Nad olid tutvunud Jüriga rongis. Juhuslik tutvus oli arenenud lähedaseks sõpruseks ja tütarlaps kinkis noormehele oma süütu keha ja südame. Kuid viimasel ajal oli Jüri jäänud ikka külmemaks ta vastu ja heasüdamlik neiu kannatas. Ta kannatas vaikselt ning etteheiteta, kuid ta õrn hing oli läbi elamas esimest noorusea pettumust.
“Ma usun, et sa ei käitu Aino suhtes sugugi õieti,” sõnas Ats mõtlikult, kui noormehed sammusid mööda pikka maanteed edasi.
“Jah, ma saan sellest ise ka aru. Kuid ma ei saa sinna midagi parata.”
“Miks? Ta on ju nii armas tüdruk. Nii noor ja süütu.”
“Jah, muidugi. Mul on tast isegi kahju, aga see on ka kõik. Ma tahaks leida midagi uuemat, huvitavamat, mis suudaks mind köita. Ma ei tea isegi, missugune ta peaks olema. Vahel kahtlen, kas ma üldse suudan kedagi tõsiselt armastada.”

Nad sammusid vaikides mööda maanteed üles mäkke. Jõudnud tippu, avanes neile sealt suurepärane vaatepilt. All tasandikul laiusid smaragdrohelised heinamaad. Maanteest vähe eemal asetses väike kõrkjaissekasvanud järv, mille lainetaval pinnal sätendas keskpäevane päike. Tundus, nagu väikesed tulukesed oleksid hüpelnud kiiresti lainteharjal ja ajanud üksteist mängeldes taga. Maanteepoolse serva liivasel kaldal vedeles vana katkise põhjaga lootsik, põrnitsedes mornilt, kuid siiski üleolevalt enda ette. Ka mina olen noor olnud, näis ta rääkivat, nüüd ei suuda aga miski mind mu majesteetlikus rahus kõigutada.
Vaikides, nagu nad oleks selles juba varem kokku leppinud, ruttasid mõlemad noormehed järve liivasele kaldale, tõmbasid riided seljast ning kadusid järgmisel hetkel järve sinetavasse vette. Mõlemad ujusid hästi, ent Ats valdas seda kunsti täiuslikumalt. Pikkade laiade käetõmmetega libistas ta end üle veepinna, jättes järele kiirelt liikuvatest jalgadest tekitatud vahutava raja. Nüüd sukeldus ta vee alla, jäädes sinna nõnda kauaks, et Jüri juba rahutuks muutus, kuid siis kerkis puristades uuesti nähtavale mõnikümmend meetrit eemal kohast, kuhu oli kadunud.
Jüri imetles oma sõpra. Nende kindel vankumatu sõprus oli kestnud juba aastaid ning polnud juhtunud, et nad oleks kunagi tülitsenud. Vaidlesid nad aga sageli ja tuliselt, sest olid paljudes asjades eriarvamusel, kuid see ei rikkunud nende suhteid.
Ats oli vallaslaps, oma isast ei teadnud ta midagi. Ainult tema tõmmust näost ja tõrvmustadest juustest võis oletada, et too polnud eestlane. Ta ema oli abiellunud alles siis, kui Atsil täitus kaheksa eluaastat.
Võõrasisa, ametilt kellassepp, oli parandamatu joodik ja püsis veepinnal vaid tänu oma naisele, kes oli tahtekindel ning tugeva iseloomuga naisterahvas. Pärast ema abiellumist saadeti väike Ats oma vanaisa juurde, kus tal tuli juba noores eas teha tutvust raske talutööga.
Vanaisa oli endine mõisa koerapoiss ja salakütt. Kord lasknud ta metsas maha kitse ja peitnud sambla alla, kuid kuritöökohale sattus metsavaht. Salakütt põgenes, aga metsavaht tulistas oma jahipüssist talle järele. Haavlilaeng jalas, jõudis vana Ott lõpuks koju. Naine katsus küll teda igasuguste arsti- ja metsarohtudega tohterdada, kuid midagi ei aidanud. Jalg hakkas mädanema ning tuli põlvest saadik maha lõigata.
Nüüd oli vana Ott pops külaserval ja toitis end puutööga, kuid salakütiveri ei andnud siingi rahu. Sageli komberdas ta karkudel metsa ja tõi sealt kaasa tedrekuke või haavikuemanda.

See väike hurtsik, milles Atsil tuli veeta kooliiga, asetses kividega ülekülvatud põllulapil. Uksest sisse astudes sattusid kohe madalasse ja poolpimedasse eluruumi, mis täitis ühtlasi ka köögi ning magamistoa aset.
Siin, kus kohmitses vana Ott oma höövlipingi juures ning vanaema perele ja seapõrsale toitu keetis, pidi Atski valmistama ette koolitundideks ja viibima pikkadel igavatel talveõhtutel. Suvel aga saadeti ta mõnda tallu karjapoisiks ja vanemaks saades jõukamate talude põldudele “päevi tegema”.
Lõpetanud nõndamoodi algkooli, tõi ema ta tagasi linna, kus Ats asus võõrasisa juurde õpipoisiks. Ja ta olekski läinud, võib-olla, oma võõrasisa teed, kui poleks olnud sõprust Jüriga, kes oli saadetud linna kooli ja kelle isale kuuluvas majas elas kellassepp oma perega…

reede, 12. oktoober 2007

Möödus suvi, IX peatükk


Pildil heinalised.
----------
Ta kastanpruunid käharad juuksed olid langenud silmile, kust neid tõrjuti aegajalt eemale. Kuid kangekaelsed kiharad ei tahtnud kuidagi jääda püsima ja vajusid segavalt alla, varjates kumerat laupa. Lihtne töökleit kattis õrna, natuke liig habrast keha.
Lõpetanud oma tegevuse, neiu tõusis ning käega päikese eest silmi varjates vaatas põllule, kust kostis niidumasina kärisevat häält. Aino vanemad olid surnud ja ta viibis oma onu talus. Võrdselt teistega pidi ta töötama suviti põllul.
“Aga mille eest ma sind koolitan?” armastas onu lausuda. “Ega minagi oma varandust pole saanud käsi rüpes hoides. Kõik oma kümne küünega kokku kraabitud.”
Kuuldes õuevärava kääksatust, pööras neiu vilkalt pead, nii et ta kiharad lendlesid tuules.
“Jüri!” hüüdis ta peaaegu et karjatades ja jooksis vastu kahele noormehele, kes olid väravast sisse astunud.
“Tere, Aino!” lausus Jüri, sirutades käe ning näidates sõbrale, lisas:
“Saage tuttavaks! Mu sõber Ats Veedo ja Aino Väli.”
“Aga kuidas te siia sattusite?” küsis Aino ärevuspunaga põskedes.
“Ah, väike jalgsimatk läbi Eesti.”
“Läbi Eesti!?”
“Jaa,” vastas Jüri, “ainuke viga, et Ats unustas seljakoti kõige vajalikumaga koju. Kolmandat päeva toidame end vaid metsamarjade ja juurikatega.”
“Oh te vaesekesed!” hüüatas Aino kaastundlikult. “Tulge tuppa. Ma toon teile kohe midagi süüa.”

Eestuba, kuhu Aino neid juhatas, oli avar puhas ruum. Akna all asetses pikk laud, mille mõlemal küljel olid pingid. Pisut eemal seisis suur toidukapp. See oligi peaaegu kogu ruumi sisustus.
Aino tõi toidu lauale ning näljased teekäijad asusid seda innukalt hävitama.
“Rääkige, kus te tänase öö viibisite, et juba nii vara siia jõudsite?” küsis lõpuks Aino.
“Mäeküla hotellis,” vastas Jüri tõsiselt ning valas endale juba kolmanda klaasi piima.
“Hotellis? Aga meil pole ju hotelli!”
Jüri vaatas aknast välja, kus kauguses olid näha eemal asetsevad heinasaod ja näitas nende suunas.
“Seal neid terve rida. Vali, missugust süda ihaldab. Aga nüüd aitäh, perenaine. Kõht on täis.”
“Võib-olla tahate natuke puhata?” küsis Aino hoolitsevalt.
“Kuluks kindlasti tunnike leiba luusse lasta. Ja siis teele. Peame ruttama.”
“Kuhu siis? Jääge ikka homseni. Homme on siin pidu ja…”
“Mitte kuidagi pole võimalik, latsekene! Täna õhtul pean olema juba kodus, sest isal on homme sünnipäev, ja koju on mul siit kilomeetrit nelikümmend. Kuid juhata meile nüüd koht, kus saaksime natuke magada.”

Aino koristas söögi laualt ja pühkis selle hoolikalt puhtaks. Noormehed olid väljunud elumaja trepile ning ajasid seal suitsetades juttu. Peagi väljus ka neiu, haaras Jüril käest kinni ja kolmekesi sammuti üle rohuga kaetud õue talli suunas.
Talli lakas, mis oli pooleldi heintega täidetud, näitas Aino nurgas lebavatele asemeriietele ja sõnas:
“Siin on teile kõik, mis tarvis läheb. Magage hästi!” Ja ta tahtis uuesti mööda redelit alla laskuda.
“Aga kuhu sa ruttad? Tule aja veidi juttu!” hüüatas Jüri ja haaras tütarlapse selja tagant endale sülle.
“Jäta!” sosistas Aino puigeldes, kuid siis alistus ning haarates käega noormehe kaelast, surus oma keha värisedes vastu ta rinda. Jüri kandis ta kui udusule asemele.
Ats, kes oli natuke eemale pikali heitnud, tõmbas teki üle pea ja pööras neile selja.
“Sul pole minu jaoks kunagi aega,” lausus Aino häälega, milles kõlas enam kurbust kui etteheidet…

neljapäev, 11. oktoober 2007

Möödus suvi, VIII peatükk


Pildil tüdrukud Võrumaal 1940ndatel aastatel.
------
“Polegi asi nii hull kui alguses paistis. Nüüd aga otsime koha, kus võiks kulmu looja lasta. Valgusta ümberringi, ehk leiame mingisuguse heinaküüni või halvemal juhul heinasao,” ütles Jüri.
“Mulle tundub, et seal metsaserval nagu mustab midagi küünisarnast,” vastas Ats.
Ja tõepoolest, seal, kus algas metsa sünge piir, kükitas vana viltuvajunud heinaküün. Mõned minutid hiljem lamasid väsinud reisumehed värsketel lõhnavatel heintel ja suitsetasid.
“Oled juba midagi välja mõelnud, kuidas seletada Leidale oma äkilist ärasõitu?” katkestas lõpuks vaikuse Jüri.
“Leidale?” venitas Ats. “Aga kui ma räägin nõnda, nagu oli? Et nägin neid koos magavat ja…”
“Jäta järele,” katkestas teda Jüri. “Armukadetsemisega ei jõua kaugele. Armukadedus on juba ammu moest läinud. Sellega sa ainult sütitad naisi uutele truudusemurdmistele. Naistega peab oskama. Naised on nagu savi kunstniku kätes, millest hea tahtmise ja kogemuste varal võib voolida tõelise kunstiteose. Kes on käperdis, see ärgu proovigugi luua midagi uut, vaid pruukigu teiste valmisteoseid. Kui selline hakkab ise katsetama, siis tuleb välja monstrum, millele ka selle looja ei taha otsa vaadata.
Ja siis veel süüdistatakse naisi, et juba loodud nad sellisteks! Juhtub selline eksemplar aga uuesti kunstniku kätesse sattuma, siis see, lisades midagi ühte kohta ning võttes ära teisest, võib ju asja parandada, kuid paranduskohad jäävad ikka paistma. Saad aru, poiss?”
“Siin sa vähe eksid, sõber, kui võrdled naisi kunstiteostega. Naised ju vananevad.”
“Aga ka kunstiteosed pole igavesed!”
“Neid võib ju restaureerida! Aga naisi?”
“Restaureerida naisi? Aga kuidas veel! Vahel annab niisugune veel noorelegi silmad ette. Mul oli sarnane juhus, ühe vanema abielus naisega…”

Jüri oli jäänud tähelepanelikult kuulatama. Sealt, kus lebas Ats, kostus rahulikku, ühetoonilist norinat.
“Unimüts!” pomises Jüri, kuid mõne minuti pärast magas temagi rasket nooruslikku und.

Vallatu päiksekiir leidis metsaserval üksiku vana küünilogu, puges läbi katkise katuse ja vaatles uudishimulikult ringi heintega täidetud ruumis. Siis märkas ta magavat inimest, libises graatsiliselt üle heinte ning istus puhkama just silmakoopasse.
Jüri kortsutas läbi une kulmu, avas siis silmad, kuid samal hetkel pööras pea kõrvale, sest oli pimestatud heledast päikesevalgusest. Hommikuniiskus oli pugenud kontidesse ja Jüri hakkas kätega kiireid liigutusi tegema, tõustes seejuures põlvedele.
Nüüd märkas ta Atsi, kes magas, keha poolest saadik heintes ning pea veidralt viltu. Mustad käharad juuksed, millele oli langenud heinapuru, olid langenud laubale.
Jüri otsis pika heinakõrre ja tõmbas sellega õrnalt üle magava sõbra suu.
Ats liigutas kiiresti huuli, nagu oleks midagi mälunud, tõmbas käega üle huulte ja avas silmad.
“Tõuse üles, vanapoiss. Vaata, kui kõrgel juba päike on,” sõnas Jüri ning heites pilgu käekellale, lisas:
“Pool üheksa. Tee kähku. Ruttame Mäekülla, sealt saab süüa ja siis edasi Rebastesse.”

Mäeküla asetses Lõuna-Eesti ühes viljakandvamas maakohas ning koosnes laialipillatud taludest.
Natuke kõrgemal mäenõlvakul, maantee ääres asus jõukas talu. Kõikjal valitses eeskujulik kord ja puhtus ning oli tunda peremehe hoolitsevat kätt. Hooned olid enamuses maakivist, ainult elumaja oli uus avar puuehitis.
Elumaja madalal trepil istus noor neiu ning nööris jalga pastlaid…

kolmapäev, 10. oktoober 2007

Möödus suvi, VII peatükk


Pildil paremal Endla Saar, Peetso Oti (Ats) pruut ja Mihkel Kukk, Kastolatsis 1943. aasta suvel.
----------
See vaatas talle otsa, sirutas siis käe perrooni suunas ning hüüdis:
“Hei, Ats! Kuhu sa jooksed? Luba mu sõidupilet!”
“Ei, sõber. See nõks ei lähe läbi. Astu aga rahulikult tagasi!”
“Missugune nõks? Issand hoidku, olge ikka inimene. Mu sõber läks ees ja tema käes on piletid.” Ja noormees vaatas ametnikule niivõrd ausameelselt silma, et too lõi kahtlema.
“Noh, olgu peale. Jookse siis,” ja astudes kõrvale, lisas: “vagunisse sa ikka ilma piletita ei pääse.”
Vaguni eesruumis pahandas noor heledapäine vagunisaatja vanaldase naiskodanikuga:
“Kuhu te trügite? Ma ju räägin teile, et ilma piletita ma teid sisse ei lase. Astuge tagasi maha!”
“Mis see paar jaamavahet siis ära ei ole,” kordas naine kangekaelselt ja rühkis edasi.
“Olge ometi mõistlik, inimene; te näete, et teid ilma piletita sisse ei lasta,” tuli vagunisaatjale abiks pikakasvuline prillidega noormees, kes oli oma kaaslasega äsja vaguniuksest sisse astunud.
Vagunisaatja naeratas ootamatule abilisele ja kohendas oma käharaid lokke.
“Astuge edasi vagunisse, palun.”
“Pole viga. Kui teil midagi selle vastu ei ole, siis seisame siin koridoris. Nagu ma näen, on vagun juba ilma meietagi puupüsti täis.”
“Nagu soovite.” Ja näitsik sulges ukse, sest rong hakkas järsu tõmbega liikuma.
“Päris häda teil nende jänestega?” küsis tõmmunäoline noormees, kes oli samuti jäänud koridori seisatama.
“Minul ju lõpeks ükskõik, aga peaks tulema kontrolör, siis on peapesu oodata, kui oled mõne piletita reisija sisse lasknud.”
“Küllap me aitame teil siin korda luua,” lausus prillidega noormees ning nõjatus seinale.
Näitsik kinkis talle selle lubaduse eest võluva naeratuse.
Oli juba kesköö, kui rong peatus mingis jaamakeses.
“Kuidas seda jaama nimetatakse?” küsis üks noormeestest vagunisaatjalt.
“Varreste. Peatus on siin lühike. Sõidame kohe edasi.”
Juba kõlaski ärasõiduvile, kui vaguniuks avanes ning sisse astus tugev ja tüse vormiriides raudteeametnik.

“Sõidupiletid, palun.”
“Üks moment,” vastas tõmmunäoline noormees ning pistis käe taskusse, hakates selles sorima. Kontrolör pööras talle hetkeks selja ja samal silmapilgul libistas noormees end ta selja tagant mööda ning hüppas juba liikuvalt rongilt maha. Enne, kui ametnik jõudis midagi taibata, järgnes oma kaaslasele prillidega noormees, oleks peaaegu komistanud vagunitrepil, kuid maabus siis ikkagi õnnelikult perroonil.
Kontrolör vaatas neile vihaselt üle ukse järele, sülitas korra ning pöördus siis etteheitvalt vagunisaatja poole:
“Juba jälle on teiega sekeldusi. Olen sunnitud tegema teie kohta ettekande.”
“Aga nad olid ju nii kenad ja viisakad noormehed, et ma ei osanud aimatagi, et mul on tegemist kaabakatega,” seletas vagunisaatja nutuvarjundiga hääles.
“Te olete ametis, mitte aga siia tiiba ripsutama tulnud!” käratas kontrolör, kuid nähes näitsiku õnnetut näoilmet, naeratas lepitavalt ja astus edasi vagunisse.

“Ilusa supi sa keetsid. Järgmine rong sõidab siiapoole alles homme öösi ja meil pole kopikatki taskus,” pahandas Jüri kaugenevale rongile järele vaadates.
“Mida mina sain sinna parata, et see neetud tüüp vajus sisse just sel hetkel, kui rong juba liikus. Muidu oleks me võinud ennast mõne teise vaguni külge haakida.”
“Oleks tädil rattad all, oleks ta omnibuss. Tõid mind senikaugele, tassi nüüd ka edasi.” Ja Jüri istus kraavipervele maha ning süütas sigareti.
“Kõigepealt tutvume olukorraga,” sõnas Ats, vaadates ringi. Kuid ligidal ega kaugel polnud näha ühtki ehitist, ainult maasse taotud tulp, millele oli kirjutatud jaama nimetus, tähistas kohta, kus alles mõne minuti eest oli seisnud rong. Pime sünkjasmust öö ümbritses neid. Nähtav oli vaid helendav maanteelint, mis kadus eemal tumeda metsa vaikivasse hõlma.
Nüüd tõmbas Ats taskust välja kortsunud paberi, laotas selle laiali ja valgustas taskulambiga.
“Oli õnn, et võtsin kaasa maakaardi, nüüd teame vähemalt orienteeruda. Varreste. Käes. Umbes nelikümmend kilomeetrit Tartust ja kolmkümmend kilomeetrit mööda maanteed Rebastesse Leida poole. Lähim asustatud punkt Mäeküla, asub siit viie kilomeetri kaugusel.”
“Mäeküla?” küsis Jüri kiiresti. “Mäekülas elab ju Aino. Nii et näljasurma veel karta pole.”…

pühapäev, 7. oktoober 2007

Möödus suvi, VI peatükk


Pildil: Lonni Vernik (Nurmoja) ja Georg Vaher, Tartus 1948. aastal.
-------
“No sõitsime Leida poole koos ühe mu tuttavaga. Tead ehk Pauli, seda hambaharjataoliste vurrudega tüsedavõitu vanapoissi?”
“Olen vist näinud. Ja milleks sa ta siis kaasa vedasid?”
“Sel pühapäeval pidi toimuma Leida leeripäev. Ta palus, et ma tooks linnast mõned oma sõbrad kaasa. Kutsusin Pauli, sest mõtlesin, et temaga Leida ikka ei hakka kurameerima, kuid võta näpust. Ühel ilusal päeval leidsin nad koos lakas magamas. Kurat! Kõndisin kellelegi sõna lausumata jaama ja sõitsin linna.”
“Ja jätsid Pauli sinna? Seda tegid sa küll ilmaaegu. Ja mis siis sellest, et nad koos lakas magasid? Mis ses nii erilist on?”
“Kuidas pole midagi erilist?” ärritus Ats. “Mis siis sinu arvates üldse eriline on?”
“Sa tead ju maa kombeid. Seal ei pöörata sellele erilist tähelepanu, kui poiss tüdrukuga magab. Ja pealegi päise päeva ajal lakas! Tühi asi!”
“Mitte sugugi,” üritas vaielda Ats, “lõppude lõpuks…”
“Ah, jäta oma armukadetsemine,” katkestas teda Jüri. “Millal, sa rääkisid, see Leida leeripidu on?”
“Pühapäeval.”
“Ilus. Täna on reede ja sa jõuad just õigeks ajaks tagasi. Õhtul istud rongile ja sõidad Leida juurde, palud talt ilusti andeks, mõtle mingi vabandus valmis, miks nii ootamatult ära sõitsid, ja lepituseks ostad talle kimbu lilli. Aru saadud!?”
Ats vaatas nõutult Jürile, võttis siis taskust sigareti, keerutas seda näppude vahel, tuli järsku heale mõttele ja sõnas:
“Aga tead, mis? Tule kaasa!”
“Ja mis Leida ütleb, kui sa kontvõõraid ta leeripeole vead?”
“Aga Leida ju paluski mul linnast sõpru kaasa tuua,” jätkas Ats oma ideest innustudes, “ja niisuguseid poisse nagu sina on sinna hädasti tarvis. Oled ju igati seltskonnainimene, laulu- ja pillimees!”
“Viinamees unustasid lisamata,” naeratas Jüri.
“Viina ja õlut seal jätkub! Võid juua niipalju kui süda ihaldab.”
“Aga tüdrukud?”
“Neid jätkub seal samuti. Isegi linnast saabub.”
“Olgu, sõidan,” nõustus Jüri.
“See on juba mehe jutt,” rõõmustas Ats, haaras õllepudeli ja täitis klaasid. Siis aga tõmbus ta nägu tõsiseks ja ta lausus:
“Tead, mis? Sa teed mulle väikese laenu?”
“Kallis sõber,” vastas Jüri kahetsevalt, “mul on taskus just niipalju raha, et tasuda nende õllepudelite eest. Mokas me ilus plaan! Pole kelleltki laenu ka teha. Kõik sõbrad on suveks linnast kadunud.”

Sõbrad olid jäänud tõsiseks ning kumbki tegeles oma mõtetega, tõstes aegajalt õlleklaasi suule. Siis tõmbus Ats nägu naerule.
“Käes, ära otsi! Sõidame jänest!”
“Jänest?” küsis Jüri kahtlevalt.
“Aga muidugi. Ma olen varemgi sõitnud.”
“Kaheksakümmend kilomeetrit ilma piletita sõita on natuke pikk maa. Kuid olgu. Proovime. Ainult kui see nali meil hästi ei lõpe, on sul nahatäis soolas.”

Jaamahoone avatud uksest tungles perroonile tihe inimmass. Uksel seisis tüse hülgevurrudega jaamaametnik ning kordas:
“Sõidupiletid. Näidake sõidupiletit, palun!”
Vana ametnik tundis hästi oma tööd. Ta oli isegi enese üle uhke, kuna oskas pea eksimatult ära tunda inimesi, kes püüdsid piletita perroonile pääseda. Nagu näiteks see prillidega noormees. Kindlasti pole tal puhas südametunnistus, ega ta muidu nii kramplikult püüaks kõrvale vaadata.
“Lubage oma sõidupilet!” ütles vanamees ja sulges noormehel tee.

reede, 5. oktoober 2007

Möödus suvi, V peatükk


Pildil vasakult: Otto Peetso, Anna Saaron, Mari Müürsepp (taga), Georg Vaher, Lonni Vernik, Tartus 1948.
-------
Olin niivõrd üllatunud, et ei osanud lausuda muud kui:
“Ma ei lähe veel.”
Raimund, kes seisis aknast paistvas valgusribas, vaatas minu suunas veidi imestunult ja mitte taibates minu vihjet, et aeg on tal jalga lasta, istus uuesti ning küsis: “Arvad, et vara veel?”
“Jah, mul on tarvis veel milleski selgusele jõuda,” vastasin, mõistes selle all Lulli kummalist märguannet.
Raimund katsus alustada juttu, kuid nähes, et on jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes, toetas pea kätele, ja näis, et ta jäi laua äärde tukkuma.
Kuulsin tütarlapse ärevat hingamist enda kõrval ja muigasin. Oled juba võtnud initsiatiivi enda kätte siis, lase aga edasi, mõtlesin ega teinud katsetki lähenemiseks.
Möödusid silmapilgud vaikuses. Viimaks Lulli tõusis, seisis mu selja taga ning ta käsi asetus mu õlale. Teise käega mu juustes sasides sosistas ta mulle kõrva:
“Kui pehmed juuksed teil on!”
Mu käsi sulgus ümber ta saleda piha ja ma tõmbasin tütarlapse enda rinnale. Me huuled ühinesid.
Möödusid mõned minutid, kui Raimund tõstis pea. Ta ei võinud meid näha, kuid ta hääl kõlas pettunult:
“Ma usun, et ma olen siin täiesti ülearune.”
“Kuidas sa sellisele mõttele tuled. Miks siis?” küsisin süütult.
“Arvatavasti sellepärast, et mu juuksed pole nii pehmed kui sinul,” hammustas ta vastuseks.
“Aga sa pese neid vihmaveega,” soovitasin ja kuulsin, kuidas tütarlaps tasakesi naeris.
Pärast seda, kui Lulli oli saatnud Raimundi välja, tõusin, asetasin käed tütarlapse õlgadele ning küsisin:
“Ja nüüd?”
“Ja nüüd olen ma sinuga.”
Ta käed põimusid hellalt ümber mu kaela. Leidsin pimeduses ta palava poolavatud suu ning me huuled ühinesid pikaks suudluseks.

Idataevas väreles õrn valgus, kui lahkusin. Enne äratust jõudsin tagasi jahilossi. Nähes ukse kõrval toekat vemmalt, tõmbusid mu huuled tahtmatult muigele. Oh sind, Raimund, mõtlesin, kuidas ma oleks küll naernud, kui sul minu pärast kondid tümaks oleks tehtud.
Nägin Lullit viimast korda Järvselja katseaias, mis asus jahilossist umbes kilomeetri kaugusel. Väikese paradiisiaiana metsasüdamikus oli ta kui loodud armastajapaarile kohtumiseks.
Seisime pisikese tiigi kaldal, puude vilus ja Lulli ulatas mulle oma huuled, lahkumissuudluseks. Ta silmis helkisid pisarad.
“Sa ju kirjutad mulle?”
“Aga muidugi!” tõotasin.
Ta võttis oma sõrmest kitsa kuldsõrmuse, millel oli südame kujutis, ja andis selle mulle.
“See on sulle mälestuseks, et sa mind ei unustaks. Järgmisel aastal tood mulle aga teise.” Ja ta vaatas mulle küsivalt otsa.

Jutustaja toetus seljatoele ning ta silmades mängles unistav helk.
“Ja edasi?” küsis Ats, kes oli oma sõpra huviga kuulanud.
Jüri naeratas ja ta nägu omandas taas ükskõikse, endaga rahul oleva ilme.
“Sõitsin linna ja nüüd olen ma siin.”
“Oled talle juba kirjutanud?”
“Kirjutada?” Jüri kulmud kerkisid ning ta huultele tõusis imestunud naeratus, nagu Ats oleks esitanud talle mingi veidra ettepaneku. “Ma mõtlen ausalt öelda, et ma talle üldse ei kirjuta.”
“Aga su lubadused?”
“Ah, paljugi mis on tütarlastele lubatud,” lõi Jüri käega, “sa ju tead, et brünetid pole minu maitse.”
“Ja millise näoga sa järgmisel aastal ta ette kavatsed astuda?” küsis Ats.
“Järgmise aastani on aega palju ja ei tea, mis vahepeal võib juhtuda. Kui ta selle ajani abielluda pole suutnud, siis küllap ma midagi välja mõtlen,” vastas Jüri rahulikult ning tõstis õlleklaasi suule.
Ats oli olnud jutustusest niivõrd kaasa kistud, et et ta lihtsalt ei osanud oma sõbra mõttekäigust aru saada. Viimaks ta rääkis:
“Tead, vahepeal ma lihtsalt kadestan sind. Sa võtad kõike nii kergelt. Aga mina ei suuda seda kuidagi. Minu tutvusest Leidaga on möödunud juba üle aasta, aga ikka kurameerin ma ainult temaga ega suuda mõeldagi teistest. Kui palju südamevalu ja kannatust on ta mulle põhjustanud oma kergemeelse flirtimisega, kui palju kordi on ta mulle truudust murdnud, kuid ikka on ta osanud ennast kuidagi välja keerutada ja ikka olen ma talle andestanud. Aga nüüd on mul kõrini. Nüüd aitab. Ma teen temaga lõpu!”
“Millega ta siis seekord hakkama sai?” küsis Jüri, ise samal ajal tähelepanelikult mööduvat daami silmitsedes…

esmaspäev, 1. oktoober 2007

Möödus suvi, IV peatükk


Georg Vaher Tartus, 15.01.1944.a.
---------
“Aga võib-olla on ta juba ammu valinud,” laususin.
“Ah sa mõtled seda kirvega tahutud metsavahti? See saab hundipassi, kuigi nad Lulliga juba kihlatud olid. Laitsin tal selle abielu maha juba peoõhtul.”
“Ma arvasin, et sul ikka rohkem mõistust peas on, aga paistab, et oled päris tolvan,” ütlesin püsti tõustes ja hakkasin voodi alt saapaid otsima.
“Juba jälle!” hüüatas Raimund. “Aga mispärast siis?”
Ta tegi hämmastunud näo ning hakkas peegli ees lipsule sõlme tegema.
“Sellepärast, et sa tõsist juttu ajada ei oskagi. Ja veel sellepärast, et sa endale lipsu ette panid.”
“Elu on niigi tõsine, milleks teda siis veel juttudega tõsisemaks teha?” filosofeeris Raimund ning lisas lauale istudes: “Aga lipsu panin ette sellepärast, et lähen oma tulevase naise juurde esimesele visiitkülaskäigule!”
“Seda me veel näeme, kas sinu tulevase naise või minu tulevase armukese juurde,” irvitasin talle vastuseks.

Niisiis läksime. Tee viis läbi metsa. Kauguses kuuldus käo kukkumist ja meie eest jooksis rabinal läbi noor hirv. Raimund oleks nagu võpatanud ja tegi mulle ettepaneku endile padrikust kaikad pihku lõigata.
“Milleks?” küsisin.
“Hmm, noh, nii, saad isegi aru. Et oleks toekam astuda,” keerutas tema, seejuures ümberringi pilke heites, millest ei võinud küll välja lugeda ürgse metsa nautimist.
“Tuleme ka ilma nendeta toime,” rahustasin teda, kuid samal ajal katsusin tahtmatult, kas puss on mul ikka vööl alles.
Astusin kiirete sammudega edasi ja Raimundil ei jäänud üle muud kui mulle järele sörkida.

Videviku varjud katsid maad, kui koputasime uksele.
Peretütar ruttas meile vastu. Laiade varrukatega lumivalge pluus sobis talle suurepäraselt ja lühike must seelik kattis sihvakaid sääri kuni põlvini. Meid juhatati läbi eesruumi väiksesse tagakambrisse, mis oli puhas ning maitsekalt sisustatud. Akna all asetsesid lilled, natuke eemal diivan, mille ees olid madal laud ja mõningad pehmed toolid. Seintel, mis kaetud tapeediga, rippusid üksikud pildid ja kannel.
“Mängite te sellel instrumendil?” küsis Raimund ja võttis seinalt kandle.
“Mängin, kuid istuge enne,” vastas neiu, “muidu viite meie laste une ära.”
“Kas siin siis lapsi ka on?” küsisin mina.
“Aga mina?” naeratas Lulli ja võtnud Raimundilt kandle, istus diivanile ning lasi oma pikkadel sõrmedel õrnalt üle keelte libiseda.

Istusime. Raimund paigutas ennast diivanile Lulli kõrvale ja mina võtsin istet teiselpool tütarlast, toolil.
Palusin teda midagi laulda ja meie üllatuseks Lulli nõustuski. Alul kõlas ta hääl veidi aralt, kuid siis ikka julgemalt ja kindlamalt ning peagi täitis mahe altohääl ruumi. Ma pole küll mingi asjatundja sel alal, kuid minu arvates oli tal talenti. Kannelt, millega ta end saatis, käsitses ta lausa virtuooslikult.
Armastan muusikat ja midagi head kuulata valmistab mulle alati naudingut. See oli lihtne armastuslauluke, kuid olin sest niivõrd kaasa kistud, et unustasin kõik ümbritseva.
Äkitselt peatusid ta sõrmed kandlekeeltel ja ta küsis minu poole pöördudes: “Teil oli peoõhtul väike kokkupõrge ühe meie noormehega?”
Olin järsult tõelusse tagasi kistud ning vaid noogutasin vastuseks.
“Kuulsin,” jätkas Lulli pilkavalt naeratades, “et teile oli isegi nahatäit organiseeritud, kuid ei leitud viina, mis oleks pidanud tõstma julgust. Ega te ometi karda?”
“Ja miks see teid nii eriliselt huvitab?” küsisin vihastudes.
“Te ju teate, et naised on uudishimulikud,” vastas Lulli ning ta sõrmed libisesid jällegi üle kandlekeelte.
Kuid mu tuju oli rikutud. Ma pole kunagi elus naiste pärast kakelnud ega tee seda vist ka eales. Nüüd mõtles see endast liig heal arvamisel olev nukuke aga, nagu ma oleks löönud teist meest tema pärast. Et ka mina olin kakelnud tema pärast nagu teised enne mind!
Kui Raimund ja Lulli hiljem omavahel lõbusasti vestlesid, siis mina peamiselt vaikisin. Tahtsin sellele koketile mõista anda, et mul pole tema vastu mingit huvi.
Võisime eraldada vaid akna piirjooni ja kitsast riba toast, mida valgustas kuu, kui Raimund tõusis ja tuletas meelde, et on aeg lahkuda.
Tahtsin tõusta, kui tundsin, kuidas Lulli pikad sõrmed haarasid kinni mu randmest ja surusid mind tagasi toolile…

reede, 28. september 2007

Möödus suvi, III peatükk


Pildil vasakult: Anna Saaron, Georg Vaher ja Lonni Vernik (hiljem Nurmoja) venelaste poolt õhku lastud vabadussõja mälestussamba juures Karulas 14.07.1946.a.
------
“Ja sina lasid nõnda kergesti endalt tüdruku üle lüüa?” sõnasin. “See käib juba metsameeste au pihta. Tarvis see asi kõige kiiremas korras joonde ajada.”
“Ja kuidas?” küsis Raimund elavnenult.
“Pole viga. Ära sina sellepärast muretse,” vastasin ja asusin silmadega kadunud Lullit otsima.
Kui olid lõppenud muusika viimased helid, märkasingi teda ja tema kaaslast, tugevat, laiaõlgset metsavahimundris meest aastailt kakskümmend viis. Nad jäid seisatuma teistest eemal ja, nagu ma aru sain, sõnelesid omavahel. Nihutasin end tasakesi ligemale ja vaevalt said kosta järgneva tango helid, kui tegin minu arvates üsna viisaka kummarduse Lulli ees, tehes seejuures näo, nagu ei märkakski ta kaaslast. Tüdruk järgnes mulle.
Heitsin kiire kõrvalpilgu metsavahile ja nägin vihast sätendavaid silmi ning kramplikult kokkupigistatud lõuapärasid.
Tagasi tõime, naeris süda mul sees. Vabandasin oma käitumist Lulli ees, kuid ta vastas:
“Sellest pole midagi. Ma olen teile isegi tänulik, et mind tema juurest ära tõite.”
Tantsisime nüüd Lulliga vaheldumisi – Raimund ja mina, andmata kellelegi teisele võimalust teda paluda. Lõpuvalss jäi Raimundile ning ma väljusin koridori, et suitsetada. Seal oli poolhämarus.

Vaevalt sain süüdata sigareti, kui mu ette ilmus metsavahi laiaõlgne kogu. Haarates mul rinnust kinni, kähistas ta läbi hammaste, paisates mulle seejuures näkku vastikut puskarilehka:
“Jäta mu pruut rahule, muidu tuleb sul lähemal ajal etendada peaosa ühel matusel.”
Nägin, et asi on tõsine, ja järsult end lahti rebides virutasin talle rusikahoobi rindade alla, nii et ta oiatades ja tuikudes vastu trepi käsipuud lendas. Samal ajal nägin, kuidas minu suunas hakkas ähvardavalt liikuma salkkond külapoisse. Otsisin juba põgenemisteid, kui mu kõrvale kerkis kui maa alt Vürst ja koos temaga veel paar metsameest.
Olime neljakesi ümber piiratud umbes kümnemehelise salga poolt, kes liikus aeglaselt, kuid kindlalt meie poole.
“Poisid, siin ei aita muud kui pussid,” lausus Vürst valjult, nõnda, et see oli kuulda ka meie vastastele. See lause meid päästiski, sest nagu pärast selgus, olid pussid kaasas ainult Vürstil ja minul, kuid mida oleks me nendega suutnud teha neljakordse ülekaalu vastu!
Rasina poisid lõid kõhklema, meie aga liikusime julgust saanuna edasi, käed põuetaskus, ja jõudsime õnnelikult saali ukseni, kust lipsasime valgustatud ruumi. Vürstilt sain igatahes pahandada, et olin olnud nii ettevaatamatu ja mitte kampa hoidnud.
Tõepoolest! Kellele seda skandaali tarvis oli, kuigi ta lõppes enam-vähem õnnelikult.

Koju sõitsime jällegi koos Lulliga. Vaikisin peaaegu kogu tee. Kui sirutasime jumalagajätuks käe, tegi Lulli meile ettepaneku astuda vahest õhtuti tema poole sisse.
Vastasin, et teda on kardetav külastada, kuna ta austajad paistavad olevat kaunis suured riiukuked.
Lulli vaatas mulle imestunult otsa ning ta kelmikad silmad naeratasid.
“Ma ei uskunud, et te te nii arglik olete,” lausus ta siis ja kadus ümber pöördudes sisse elumaja uksest.
Oli saabunud neljapäeva õhtu. Päike saatis oma viimaseid kiiri läbi avatud akna. Lebasin voodis ja lugesin raamatut, kui uksest astus sisse Raimund, kuivatades käterätikuga oma veest märga nägu. Tulnud sellega toime, jäi ta mu voodi ette seisatama. Tõstsin silmad raamatult ja vaatasin talle küsivalt otsa.
“Lähme täna,” lausus Raimund.
“Kuhu?”
“Põrknale muidugi.”
“Mine üksi,” vastasin, sest mul polnud selleks mingit tahtmist, ja jätkasin raamatu lugemist.
“Ära mängi narri. Meid ju mõlemaid kutsuti. Või oled ehk tõesti kartma löönud?”
“Ma usun, et sa ise kardad. Muidu sa mind ju ei kutsuks, vaid välgutaks juba ammu sääri Põrkna suunas.”
“Jäta nüüd järele ja pane riidesse. Või oled sa me kokkuleppe unustanud?” küsis sõber.
“Missuguse kokkuleppe?” küsisin imestunult.
“Et laseme Lullil valida. Kui ma üksi läheks, ei oleks seal valimisest enam juttugi. Muidugi olen kindel, et ta valib minu, kuid peab ju sullegi mingisuguseid shansse andma…”

neljapäev, 27. september 2007

Möödus suvi, II peatükk


Pildil vasakult: Silvia Reisner (Georgi esimene pruut), Georg Vaher, Endla Saar, Otto Peetso, Tartus 1942.
---------
Järgmisel päeval talule lähenedes nägime juba eemalt heledas suvekleidis pikka saledat tumedajuukselist neiut õuel hobust vankri ette rakendamas. Raimund pilgutas mulle kavalalt silma ja hüüdis:
“Halloo, kaunitar, juhatage palun, milline tee viib siit Rasina!”
Tütarlaps asus innukalt seletama ning heitis meile seejuures tähelepanelikke pilke.
“Te nähtavasti sõidate ka ise peole?” katkestas teda Raimund.
“Jaa.”
“Ja hobusega?”
“Aga muidugi.”
“Siis võib-olla võtate meidki kaasa? Me muidu eksime siia metsa ära,” palus Raimund alandlikult.
Tütarlaps naeratas ja lausus: “Hästi, ainult minge ees. Tee on siin vilets ja Vana Valge samuti. Sõidan teile järele ja võtan peale.”

Kui liikusime mööda künklikku ja porist külavaheteed maantee suunas, sõnas Raimund: “Kena laps, ainult natuke pikavõitu. Sinule oleks ta paras.”
“Brünetid pole minu maitse. Ja mulle tundub, et sina meeldid talle rohkem.”
“Ära näe viirastusi. Sellise lühikese tutvuse järel ei saa midagi otsustada. Tüdrukud on kavalad kui porikärbsed.”
“Aga tead mis,” sõnas ta järsku, “laseme tal endal valida. Muidu lähme veel plika pärast tülli.”
“Aga kuidas sa tead, et ta just meie seast valida tahab?” küsisin.
“Aga kuidas siis?” küsis omakorda Raimund ja ta heasüdamlik nägu võttis sedavõrd totra ilme, et puhkasin tahtmatult naerma.
Aga juba kostiski selja tagant vankrimürinat ning me peatusime ja jäime ootama. Peagi jõudis hobune meieni ja neiu hüüdis hoogu peatamata:
“Hüpake peale!”
Haarasin kiiresti vankriredelist kinni ja vinnasin enese vankrisse ning tundsin seejuures, kuidas mu püksid millegi külge kinni jäid ja kärisesid. Hetk hiljem istusin vankri päralaual ning hoidsin kahvatudes kinni oma tuliuusi pükse, milledesse neetud nael oli rebinud küllaltki aukartustäratava augu. Vaatasin lootusetult üle õla sinna, kus istus Raimund ja jutustas midagi lõbusat meie kaaslannale.

“Ütle, sõber, mis oleks sina minu asemel teinud?” pöördus Jüri siis Atsi poole, kes kuulas naeru kihistades oma sõbra jutustust.
Ats kehitas õlgu ja sõnas viimaks: “Ega vist muud üle poleks jäänud, kui teha kiiremas korras sääred, et end mitte naeruvääristada.”
“Alguses mõtlesin minagi sedasi,” jätkas Jüri, “kuid viimaks otsustasin, et nii arglik lahinguväljalt põgenemine oleks mind veel rohkem häbistanud, ja katkestades Raimundi kõnemuline, rääkisin oma õnnetuse neile julgelt ära ning avaldasin soovi pöörduda tagasi jahilossi. Harva suudab mind mingi olukord punastama panna, kuid seejuures tundsin küll, kuidas mu kõrvad õhetama hakkasid.
Tütarlaps pistis naerma, nähes mu küllaltki haletsusväärset ilmet, kuid muutus kohe tõsiseks, peatas hobuse ja käsutas:
“Võtke püksid jalast!”
Nüüd ei suutnud ka Raimund end pidada ja pistis hirnuma, nii et terve mets kajas, kuid neiu saatis talle niivõrd kurjakuulutava pilgu, et mu “kaastundlik sõber” vaikis, nagu ta oleks saanud poksilöögi solaari.
Õnneks olime metsa sees ja ma tõmbasin vankri varju hoidudes püksid jalast ning ulatasin nad siis oma veetlevalt naeratavale küüdimehele. Hetk hiljem olid leitud niit ja nõel ning auk pükstes parandati nõnda osavalt, et pealiskaudsel vaatlusel ei torganud see üldse silma.

“Aga kuidas on teie nimi?” päris Raimund, kui sõitsime edasi.
“Ludmilla, kuid hüüdke mind Lulliks, sest mu nimi ei meeldi mulle põrmugi,” oli vastuseks.
Kui astusime peoruumi, kutsus mind kõrvale üks vanema kursuse metsameestest hüüdnimega “Vürst”, elu-, nalja- ja löömamees, ning seletas mulle kiiresti:
“Jüri, ole ettevaatlik, selle plika pärast on varemgi olnud lööminguid. Pealegi on tal kindel peigmees. Igatahes kui löömaks läheb, siis hoiame kokku. Meid on siin umbes kakskümmend poissi ja kuigi matse on rohkem, ära karda midagi. Lase käia!”
Ja andes mulle sõbraliku müksu ribide vahel, saatis Vürst mind minema.
Pöördusin tagasi oma kaaslaste juurde, kuid leidsin eest vaid Raimundi, kes põrnitses vihase ja morni näoilmega enda ette. Küsisin Raimundilt, kuhu ta Lulli jättis, ja see jutustas mulle siis, et vaevalt olin ma nende juurest lahkunud, kui tuli üks poolpurjus tegelane ja viis tütarlapse tantsima…

kolmapäev, 26. september 2007

Romaan Möödus suvi, I peatükk


Pildil vasakult: Otto Peetso (romaanis Ats) ja Georg Vaher (Jüri) Tartus 1948. aastal, vahetult enne Georgi vahistamist seoses ühe metsavenna abistamisega. Georg oli Vorkutas vangis kuni 1956. aastani.
-------
Suvine päike saatis oma tulise hinguse üle linna, mille haaras embusesse nagu hiiglaslik terasesulatusahi, ja soovides ühetaoliseks liita kõik värvitoonid, pleekis nad kahvatuks ja kattis tolmukorraga. Mitte ainsatki värskendavat tuulepuhangut, ainult möödakihutav auto keerutas üles paksu hingematva tolmupilve, mis hajus aeglaselt ja nagu vastutahtmist.
Ühel vähekäidaval tänaval ruttas üksik noormees, kuuehõlmad eest valla. Aegajalt tõstis ta taskurätiku laubale, pühkides sealt higi.
“Jüri! Tere!” kuulis ta järsku end hüütavat. Peatudes nägi ta üle tänava sammuvat päikesest pruuniks põlenud laiaõlgset noormeest.
“Tere, Ats!” hüüdis ta üllatudes, “Sina ikka veel linnas! Mõtlesin, et sa juba ammu Leida juures maal oled.”
“Tülli läksime,” oli lühike vastus.
“Teil juhtub neid tülisid ka igal sammul. Hästi, seda kohtamist peab tähistama ja tänaval hulkudes tahab see neetud päike lihtsalt hinge seest võtta. Lähme “Koopasse”, seal on arvatavasti kõige jahedam.”
Noormehed pöördusid kitsasse põiktänavasse ja jõudnud trepi juurde, mis viis alla keldriruumi, kadusid sisse avatud uksest.
Ruum oli peaaegu tühi, ainult siin-seal istusid üksikud paarikesed. Sõbrad valisid eraldatud laua ja võtsid istet. Peagi ruttas nende juurde ettekandja, klõbistades oma kõrgekontsaliste kingadega mööda parkettpõrandat, ja jäi ootavalt seisatama.
“Kuus õlut,” lausus Jüri, vaatles veel korra hindavalt kaugeneva näitsiku siidsukis sääri ja pöördus siis oma sõbra poole.
“Millal saabusid?” küsis Ats.
“Täna hommikul, laevaga.”
“Ja kuidas möödusid su praktikapäevad?”
“Suurepäraselt,” vastas Jüri rõhuga ja vaatas naeratades oma sõbra poole.
“No kui suurepäraselt, siis oli sul kindlasti mõni huvitav seiklus Järvselja näitsikutega. Oh sind, sa parandamatu seelikukütt! Jutusta!”
“Seiklus ju pisike oli,” venitas Jüri, “kuigi mitte eriti huvitav. Hea veel, et sealt terve nahaga minema pääsesin. Rasina mehed on ju kohutavalt armukadedad. Sa peaksid sinna sõitma ja pidama neile loengu, et tänapäeval on kõik ühiskonna omandis, nagu sa alati mulle toonitad.”
“Nahatäis oleks sulle kindlasti ära kulunud, kuid ära rutta ette! Räägi järgemööda!”
“Olgu,” nõustus Jüri ja vajus hetkeks mõttesse. Ta pikad blondid juuksed andsid teatava kontrasti mustadele sarvraamis prillidele, mis aegajalt libisesid allapoole. Jüril oli harjumuseks neid iseloomuliku käeliigutusega kergitada. Nüüd võttis ta nad eest, tõstis vastu valgust, tõmbas rätiku taskust ja asus neid hoolikalt puhastama.
“Järvselja jahiloss;” algas ta, “niipalju olin tast kuulnud vanema kursuse metsameestelt, et teatava kärsitusega ootasin, millal sinna saabume. Ja pean lisama, et praktikapäevad jahilossis jäävad püsima iga metsamehe mälestusse kui kõige kaunimad ja huvitavamad tudengipäevadest. Ega siis asjatult me hümngi alga sõnadega: Sääl uhkes Jahilossis…”
“Pea kinni,” katkestas oma sõbra kõnevoolu Ats, “sa lubasid ju rääkida oma seiklustest Järvselja tüdrukutega, kuid nüüd laulad kiitust oma jahilossile!”
“Ära siis nii kannatamatu ole. Igal jutul peab ju olema oma sissejuhatus. Olgu, teen siis lühemalt,” vastas Jüri. Ta oli lõpule jõudnud oma prillide puhastamisega ja asetas nad uuesti ninale. Siis täitis ta klaasid, mille ettekandja äsja lauale oli asetanud, jõi oma klaasi tühjaks ja pühkinud käeseljaga üle suu, jätkas jutustust.
“Meil oli geodeesia praktikum. Tegime alul mõningaid harjutusi nivelliiride, bussolite ja teiste riistapuudega ning siis jagati meid viieliikmelisteks gruppideks. Iga grupp sai ülesandeks plaanistada mingi maatükk Järvselja ümbruses. Meile sattus jahilossist umbes kolm kilomeetrit eemal asetsev Põrkna küla…”
“Tähendab, et see plika oli siis Põrknalt!” katkestas teda jällegi Ats.
“Oota! Kõik tuleb omal ajal. Olime töötanud juba mõned head tunnid, kui mu juurde tuli Raimund ja tegi ettepaneku kombineerida kusagilt talust piima…”
“Missugune Raimund?” küsis Ats.
Jüri ohkas.
“Juba jälle häda! Tahan jutustada nüüd ilma igasuguste kommentaarideta, et mitte asjatult viita su kallist aega. Raimund on mu kursusekaaslane ja hea sõber. Sa peaks ju teda tundma. Niisuguse pika ja terava ninaga. Igati tore kambajõmm.
Kuna mul endalgi oli keskkoht hele, siis nõustusin ja me läksime esimese ettejuhtuva talu juurde. Mitte just eriti suur, kuid korralik oli see talu ning ümbritsetud aiaga. Vaevalt saime aga avada õuevärava, kui meile hüppas lõrisedes vastu suur ja karvane koer. Raimund, kes sammus ees, sööstis kiiresti tagasi, seejuures mind jalust peaaegu maha pühkides, virutas värava kinni ja avaldas mulle arvamist, et ta pükste tervisele olevat kasulikum, kui me lõunatame täna ilma piimata.
Kuid perenaine oli ilmunud juba elumaja lävele ja keelanud koera, hüüdis meile, et läheneksime julgelt, ega ta hammustavat. Koer oligi maha istunud, kui kuulis perenaise häält ja vaatas saba liputades meile oma tarkade silmadega otsa.
Avasime uuesti värava ja Raimund, ise salaja koera poole piiludes, avaldas perenaisele oma soovi, mida too lahkelt täita lubas.
Ulatanud meile ääreni täidetud piimanõu, küsis ta, kust me pärit oleme, ja kuulanud ära meie vastuse, rääkis:
“Te tulge ikka siis, kui mu tütar ka kodus on.”
“Aga kus siis tütar praegu on, perenaine?” küsis Raimund.
“Tööl,” vastati ja uhkusevarjundiga hääles lisandati:
“Metskonna kantseleis töötab teine.”
Raimund sattus perenaisega elavasse jutuhoogu, kus see kiitis oma tütart taevani ja ma peaaegu poolvägisi tirisin oma sõbra sealt tulema, sest muidu oleks ta seal õhtuni, kuni tütre tulekuni passinud, et siis oma silmaga veenduda ta kõrgetes väärtustes.
Õhtul magama heites hakkas Raimund mulle rääkima, et järgmisel päeval olla Rasinal pidu ja tegi ettepaneku sinna minnes talust läbi käia ning tütarlapsega koos peole minna. Minul polnud selleks mingit tahtmist, sest leidsin, et palju kasulikum on valida peol olles endale ise meeldiv näitsik, kuid Raimundi pealekäimisel nõustusin ta kavaga…”

Jätkub homme!

Järjeromaan Möödus suvi, eessõna


Pildil Georg Vaher, Vorkutas 02.11.1953.

"Temale, kes oli Lea
originaaliks."


Georg Vaher

MÖÖDUS SUVI

Üle surelike vormide mu vaade libistus,
Kõikjalt otsisin ma unistuse peegeldust.
Ühtedes ma leidsin rõõmsat iludust,
Kuid kõrvuti seal uinus truudusetus,
Ja õrnad lilled peatselt närtsivad;
Teised targad olid - kuid tarkus salalik,
Üksainus õiglane veel oli alati,
Ja seegi mitte minuga - vaid teistega.


(P. B. Shelley "Epipsihidion")


Esimene osa


Eessõna

Igavad olid talveõhtud kaugel põhja polaaröös. Inimesed, kes siia olid kogutud, elasid vaid oma minevikumälestusis või siis lootsid tulevikult seda, mis oli neil jäänud saamata elust. Kuna liikumisvabadus oli piiratud ja väljas möllas hingemattev põhjamaine purgaa, siis peamiseks ajaviiteks olid jutustused möödunud aegadest.

Käesoleva loo rääkis mulle mu hea sõber Jüri Nulg samal päeval, mil ta oli saanud kirja oma armastatud tütarlapselt, milles see teatas, et pärast nelja-aastast lahusolekut on ta jäänud mu sõbrale truuks ja ootab tema tagasipöördumist.

Kolm aastat mu sõbral polnud ainsatki teadet temast ja Jüri oli kaotanud juba lootuse. Kuid see kiri andis talle jällegi tagasi tahte püüda sinna, kus ootas teda ta armastatu.

Kahjuks meid lahutati ja ma ei oma senini mingeid teateid, kuidas arenes sündmuste käik. Kui peaksin teda tulevikus kohtama, siis arvatavasti saan teada, kuidas lõppes mu sõbra tagasipöördumine kodumaale (kui ta sinna jõudis) ja kas ta leidis oma õnne või pidi läbi elama pettumuse.

Siis loodan ma anda lõpu käesolevale jutustusele.

G. Vaher