Kuvatud on postitused sildiga Toomas ja Evelin. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Toomas ja Evelin. Kuva kõik postitused

teisipäev, 21. aprill 2009

Jätkub järjejutt Toomas ja Evelin



Toomas: (lossi fuajees, näost punane, ilmselgelt vihane) E-vee-liin!!!
(vaikus)
T: (valjult) Evelin!
(vaikus)
T: (valjemalt) Evelin!
(vaikus)
T: (päris valjult, nii et ämblikud põgenevad seinapragude vahele) Evelin!
Evelin: (ilmub nähtavale koridorisammaste varjust) Mis on?
T: Kus kurat sa olid?
Evelin: Mis sa karjud. Ma ütlesin sulle, et igahommikused protseduurid.
T: Me pidime ju välja minema.
E: Kuhu?
T: Välja.
E: Sa tead, et mul on igahommikused protseduurid. Pealegi, täna on neljapäev, mul läheb pikemalt.
T: (ärritunult) Me pidime juba pool tundi tagasi kohal olema.
E: Ära papsi, jääme natuke hiljaks, küll rahvas ootab.
T: Ma ei salli hilinemist.
E: Lennart kogu aeg hilines, vahel tund aega. Sa ise ütlesid, et tahad olla nagu Lennart. Ole siis!
T: Ma ei mõeldnud seda niimoodi.
E: (kõrgilt) Kuidas siis?
T: Ah, jätame selle jutu. Oled valmis?
E: Ei ole veel. (vaatab mehele silma) Mul on sulle üks jutt.
T: Mis jutt?
E: See auto asi. Ma rääkisin sulle, et mulle ei istu see naha värv.
T: Mis ma saan teha?
E: See auto tuleb välja vahetada.
T: Sa alles said selle.
E: Mis siis?
T: Sa tead, et sellest tõuseb kisa.
E: No ja mis siis.
T: Sa paned mind taas väga raskesse olukorda.
E: No ja mis siis. Ma võin veel paljutki rääkida sinu kohta.
T: (võpatab) Olgu, olgu, sa saad selle.
E: Juba täna.
T: (puhib)
E: Näe, siin, kirjuta alla.
T: Mis see on?
E: Tellimus.
T: (vaatab paberit, tõstab imestusest silmad) Jälle Audi!
E: No ja mis siis.
T: Kallimat ei leidnud vä?
E: Ma võin ka ju Hummeri tellida. Või Porsche.
T: Olgu, olgu. Sa saad selle. (kirjutab paberile alla)
E: Nii oleks võinud kohe öelda. (võtab laualt paberi ja eemaldub)
T: Kuhu nüüd?!
E: Ma lähen viin selle kantseleisse.
T: Kas oodata ei saa? Me juba hilineme.
E: Ei saa. Oota mind siin.

Tom jääb närvliselt trepimademele küüsi närima. Evelin lahkub hõlmade lehvides.

Jätkub...

kolmapäev, 19. september 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 37. peatükk



Evelin mõnules pikalt vannis. Talle meeldis oma keha seebiga kokku teha ja seda hõõruda. See tundus ülimalt erootiline. Seep tegi keha libedaks ja naine kujutas ette, kuidas teine keha end samamoodi tema vastu hõõrub. Ja vahet pole, kas naine või mees. Mitmed Evelini viimase aja seksfantaasiad olid seotud naistega. Näiteks meeldis talle mõelda, kuidas ta on naise kaisus. Sellise veidi tüsedama naise kaisus, kus ta saab kehakumeruste vahel maona vingerdada.

Taas helises telefon. See oli eemal, kapikese peal, nii et Evelin pidi oma keha pikalt vannist välja upitama, et aparaat kätte saada. Ent ta vanni jäänud jalg vääratas ja naine prantsatas põrandale.
„Ai,“ karjatas ja katsus haiget saanud puusa, mis tegi hirmsat valu, „kuradi raisk,“ karjus ta, nii et vannitoa seinad kajasid.
Lõpuks sai Evelin kätte telefoni, mis närviliselt helises. „Mis on?“ karjus ta torusse.
„See olen, mina, kallis. Kuidas sul seal läheb?“
„Ai,“ hüüatas naine, kui proovis püsti tõusta, „ma vist väänasin jala välja.“
„Misasja sa seal siis teed?“
„Vannis käisin.“
„Ja väänasid vannis jala?“
„Ei, ma tahtsin telefoni võtta. Sa helistasid.“
„Oh sind õnnetukest.“
„Tule juba rutem koju. Mul on siin nii igav.“
„Ma ütlesin, et mul on tegemist. Ma ei saa sellest praegu rääkida. See pole telefonijutt.“
„Misasi sul seal on siis?“
„Ah on üks asi, väga pakiline.“
„Ma nii lootsin, et sa saad tulla. Ma nii lootsin,“ tegi Evelin nuuksuvat häält.
„Kallis, ma järgmine kord olen kindlasti kohal. Ma luban.“
„Ah, sind ei saa kunagi uskuda. Sa juba korra lubasid.“
„Ei, seda ma pole lubanud.“
„Ah, mis me vaidleme,“ pahvatas naine, „mis sul seal praegu on, mingi paus või, et sa niimoodi helistad.“
„On jah, poisid siin tahtsid suitsu teha.“
„Ja sina ei tee?“
„Ei, kallis, ma ju lubasin sulle. Ma olen siin koridoris. Kõik teised on väljas.“
„Oh sind küll, nüüd pead seal üksi norutama.“
„Pole midagi, saan hakkama,“ ütles Toomas ja suundus välisukse poole, ning sikutas teise käega sigaretti pakist välja, „kuule, ma pean nüüd lõpetama, mul algab uuesti nõupidamine.“
„Musi.“
„Musi, kalli.“
Evelin pani telefoni ära. Ta katsus oma haiget puusa. See läks paiste ja punaseks. Raisk, mõtles ta, see vee puudus. Homme ei tule rullimisest midagi välja. Naine läks lombates tagasi vanni juurde ja lasi vee minema. Siis naasis ta magamistuppa ning heitis voodisse pikali. Ta luges veidi oma lemmikraamatut printsess Diana elust ning uinus peagi.

Nagu Evelin oli arvanud, ei tulnud tal järgmisel päeval uisutamisest midagi välja. Ta istus autos ja tegi suuga massaaži Jürnase liikmele, mis oli mitu päeva seda oodanud. Lõpuks purskus Evelini nägu valkjat vedelikku täis ja ta pühkis selle pabertaskurätikuga ära.
„Tee rutem, laps tuleb,“ ütles mees.
„Juba?“ küsis naine, „kas võistlus juba läbi?“
„Oi, kui tubli sa olid, näita diplomit emmele,“ ütles Evelin, kui laps oli autosse istunud. Evelin vaatas aknast välja, sadas jätkuvalt peent tihedat vihma. Siis katsus ta oma puusa ja ütles Jürnale: „Sõidame!“
Jürnas pani masinale hääled sisse ja auto võttis kummide vilinal paigast, suunaga Tõrva poole.

teisipäev, 18. september 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 36. peatükk



Evelin ärkas telefoni helina peale.
„Jah, kes on,“ küsis naine uniselt.
„See olen mina. Kuule, ma ei jõua homseks tagasi. Mul on väga kahju, kallis, aga mul on tegemist.“
„Mis tegemist?“
„Kui tagasi tulen, siis räägin.“
„Aga mul on ju see võistlus homme.“
„Katsu kuidagi ise kohale saada.“
„Sa siis ei tule.“
„Ei tule jah.“
„Sind ei saa üldse usaldada!“ karjus Evelin torusse ja katkestas kõne.
No on mölakas, mõtles Evelin. Tema peab muudkui avalikkuse ees head nägu tegema ja see on siis tänu! Naine võttis laualt õuna ja sõi seda, ise samal ajal värsket Kroonikat lugedes. „Häh, ikka panid vale pildi,“ mõtles ta valjult, „sai ju seletatud, et tuleb panna horisontaalis pilt, mitte vertikaalis. Tal pole vaja oma jalgu ja keha ülaosa koos eksponeerida. Nii soovitasid nõustajad. Mõjub liiga vulgaarselt.
Evelin mõtles, kas helistab kohe peatoimetajale, aga siis leebus. Ta vaatas veel korra pilte endast ja talle tundus, et neil pole suurt viga midagi. Aga järgmine kord. Järgmine kord ta enam sellist asja ei andesta. Et pannakse pildid, mis pole kokku lepitud. Või ta hakkab nii tegema, et saadab pildid ise. Mitte ei lase teha toimetuse fotograafil. Kuigi see toimetuse fotograaf tundus talle päris kena. Päris pandav, nagu mehed tavatsevad öelda. Viimane kord kinkis fotograaf talle juba roosi. Kui sedasi edasi läheb, võib sealt midagi kooruda. Ei saa seda võimalust kohe ära nullida. Ei, mõtles Evelin, ma ei ütle midagi. Las see fotograaf tuleb uuesti. Pildid on ikka täitsa head.

Evelin läks peegli juurde ja imetles taas oma alasti keha. Ta nõksutas puusi ja pigistas oma kõhtu. Sealt ei tulnud enam ühtki rasvavolti esile. Evelin oli armunud sellesse peegelpilti. Ta tõstis oma jalgu kordamööda ja sättis neid üksteise ette, nagu missid seda teevad võistlustel. Evelin silitas käega oma rindu ja tupe ümbrust. Talle tundus, et võiks minna vanni. Kuuma vanni, mis vabastab kõik pinged. Neile oli just pandud uus suur mullivann ja ta tahtis seda proovida. Ta läks vannituppa ja lasi vee jooksma. Ning pesi hambaid, ise end samal ajal peeglist jälgides. Ta vaatas oma rippu langenud rindu ja puusi ning karvutut häbet. See kõik tundus talle väga erootiline.

Evelin läks kööki ja võttis külmkapist kurgi. Sellise, mille ta oli eelmisel päeval poest välja valinud. Läks tagasi vannituppa, keeras vee kinni. Vann oli ääreni vahtu täis. Naine astus ettevaatlikult üle vanniääre ning laskus aeglaselt vanni. Nii et ainult peanupp paistis. Ta silitas vee all oma rindu ning kliitorit. Siis võttis vanni ääre pealt kurgi ja silitas sellega oma kliitorit. Edasi liigutas ta kurki aeglaselt tuppe ja välja. Vahu seest polnud midagi näha ja Evelin tundis end väga turvaliselt. Ta sulges silmad ja kujutas ette, kuidas temaga koos on vannis Brad Pitt, või pigem David Beckham. Jah, just Bechkam. Kes naist oma suure, kõvastunud riistaga erutab. Kes selle sügavale naise tuppe surub, nii et naine kiljub, pooleldi mõnust, pooleldi valust. Evelinile meeldis endale natuke haiget teha. See tundus talle väga erutav. Talle meeldis oma nibusid näpuga pigistada. Samuti kliitorit. Ja surus poest välja valitud suure kurgi nii kaugele tuppe kui ulatus.

esmaspäev, 17. september 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 35. peatükk



Toomas ärkas tavapärasest varem. Evelin vaatas talle voodist unise näoga otsa.
„Kuhu sa lähed?“
„Tööle.“
„Nii vara?!“
„Ma pean olema mõne tunni pärast Helsingis ja siis Riias.“
„Millal me siis näeme?“
„Ma ei tea, kallis, mu päevik on sekretäri käes.“
„Ohh,“ ohkas Evelin, „eks sa mine siis.“
„Helista mu sekretärile, küsi tema käest.“
„Ah, mine juba,“ tõstis Evelin häält, „kao juba minema.“
„Kui tagasi tulen, siis saame pikemalt koos olla.“
„Ah sind ja sinu lubadusi!“
„Ära nii räägi, ma sõrmuse ostsin sulle.“
Evelin katsub sõrmes suure kiviga teemantsõrmust, et kas on ikka alles.
„No hea küll,“ ütleb Evelin leebemalt, „katsu mulle siis vähemalt helistada. Ja pea meeles, et homme on mul võistlus Valgas. Ma tahan seal kindlasti osaleda.“
„Ma ei ole seda unustanud, kallis. Ma kindlasti tulen,“ ütles Toomas ja kummardus, et naist suudelda. Evelin võttis tal kätega põskedest kinni ja sikutas neid laiali.
„Oled sa ka ikka mul,“ naeratas Evelin ja surus oma huuled vastu mehe suud, „millal ma sinuga korralikult koos saan olla.“
„Ära muretse, varsti läheb lõdvemaks. Esialgu pean ma igal pool käima. Ma ise tahan, kohtuda või nii. Sa ise ütlesid, et pean end eluga rohkem kurssi viima.“
„No olgu, mine. Aga vaata et sa helistad!“
„Helistan, kallis.“
Toomas läks toast välja ja Evelin tõusis voodis istukile. Kell oli alles viis hommikul. Ta tõusis, käis vetsus pissil, pühkis häbeme vetsupaberiga kuivaks, lasi potist vee alla ja läks tagasi tuppa. Seisatas peegli ees ning vaatas oma keha. Tõusis kikivarvule ning keeras end vasakule ja paremale. Katsus peput. Ta oli üleni paljas. Ja meeldis endale sellisena. Kuigi, natuke võiks veel kõhu pealt ja külgedelt maha võtta. Aga kui ta hoolsalt trenni teeb ning hoidub saiakestest, siis annab need kilodki maha võtta. Siis on ta juba täitsa kobe tükk. Selline prink ja tõmmu. Karvadest täiesti puhtaks aetud. Evelin silitas oma rinda ja liikus teise käega kliitori suunas. Tupp oli kergest erutusest veidi märg. Evelin ajas näpu sügavale tuppe ja tõmbas selle aeglaselt välja. Talle meeldis end peegli ees sellisena vaadata. Siis võttis ta pesusahtlist riiete alt oma vibraatori ja heitis tagasi voodisse. Evelin sulges silmad ning kujutas ette, kuidas kena, sale, suure riistaga noor mees teda eest võtab. Ise samal ajal vibraatorit üha sügavamale tuppe ajades. Ta lülitas surina sisse. Vibraatori ots tegi ringe tupe sügavuses ning Evelinil oli tegemist, et kiljatust tagasi hoida. Ta ei julgenud häält teha. Viimaks keegi kuuleb ja tuleb vaatama. Evelin tõusis, läks ukse juurde ja keeras selle lukku. Nonii. Nüüd läks ta peegli juurde, kallutas oma keha ette ning lükkas vibraatori tagantpoolt sisse. Tupp lurtsus kehavedelikest. Häbememokad olid erutusest suureks paisunud. Evelin liigutas peegli ees vibraatorit sisse välja ning keerutas seda tupes ning kujutas ette, kuidas see sale, Brad Pitti välimusega mees teda tagant võtab. Või veel parem, kuidas Brad oma naist Angelinat tema, Eveliniga petab. Kuidas Angie on parasjagu filmivõtetel, kusagil Pirital, ning kuidas Brad tema juurest Evelini juurde põikab. Kuidas nad on kahekesi üksikul mererannal, tuul õrnalt kehasid paitamas. Ta tunnetas Bradi rütmilisi liigutusi enda sees. Evelini keha värises erutusest ning ta sai mitu orgasmi järjest. Siis läks ta tagasi voodisse ning pani teleka käima. Pärast sellist kuuma seanssi vibraatoriga oli uni kui pühitud. Parasjagu algas ETV pealt Hommikutelevisioon ning Evelin keeras end mõnusalt kerra seda vaatama.

reede, 14. september 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 34. peatükk



Toomas oli Evelinil lennujaama juures vastas. Naine tuli kahe suure kohvriga lennujaama VIP-uksest välja ja astus kohe autosse. Autojuht tõstis kohvrid peale.
„Uhh, lõpuks ometi,“ ütles Toomas, kui nad olid autos, „kust sul selline mõte tuli?“
„Ah, mis me sest nüüd enam räägime. Mis tehtud, see tehtud. Ole õnnelik, et ma tagasi olen.“
„Ma ainult küsisin, kallis. Kas küsida ka enam ei tohi?“
„Ah, ma ei jaksa rääkida. Ma olen väsinud sellest sõidust. Kus laps on, kas maal?“
„Ma tõin ta linna. Tal hakkas seal igav.“
„Arvata võib. Kui ta peab seal üksi olema.“
„Ma ütlesin, et tõin ta linna. Kas sellest on veel vähe?“
„Ah, ära vabanda. Ja kus see lubatud sõrmus on?“
„Ma mõtlesin, et lähen täna ostma.“
„Sa alles lähed?“
„Nojah, mul polnud aega. Nii palju on olnud tegemist. Ma ei jõua kõike.“
„Delegeeri siis osa tegemisi ära. Eile oled sündinud, vä?“
„Ma ei saa midagi ära delegeerida. Ma pean kõik ära tegema.“
„Ütle kohe, et ei taha Lennartile alla jääda. Saa juba ükskord aru, tema oli vana mees. Tal oli elu seljataga. Ta võis end täielikult tööle pühendada. Sinul on väike laps, naine, muud kohustused. Ja sind pole üldse kodus.“
„Lennartil oli ka väike laps.“
„No mitte nii väike. Ta käis juba koolis.“
„Ma ei saa midagi ära jätta. Ma niigi olen tegemisi kokku tõmmanud.“
„Jäta see sõjameestega sehkendamine ära.“
„Ma ju ütlesin, et jätan.“
„No siis jäta osa reise ära. Sul pole vaja igal pool käia.“
„Ma ei saa neid ära jätta.“
„Häh, miks,“ turtsus Evelin, „muidu kukub maailm kokku, vä?!“
„No ei kuku, aga …“
„Aga mis?“
„Aga ma tunnen, et pean neid asju tegema.“
„Kelle jaoks? Kah mul asi, Eestile elatud elu. Keda see kotib?“
„No kuule, nüüd sa solvad.“
„Solvan kui tahan. Sulle on kõik muu tähtsam kui su oma pere.“
„See on kõigi juhtide puhul nii, et pere peab natuke kannatama. Kõik peavad natuke kannatama.“
„No mida sina kannatad. Sina saad teha, mida sa tahad, mõnusalt olla kogu aeg, ja teised peavad kõik kannatama. Mina ei taha kogu aeg kodus passida ja süüa teha. Ma tahan ka kuskil käia.“
„No aga ma ei keela sind, käi.“
„Kus ma siis käin, kui sa mu kohe tagasi kutsud.“
„Sa pead luba küsima, minuga kooskõlastama oma käigud.“
„No tore, käi õige perse kah!“
„Tasa, autojuht kuuleb.“
„Mis sest, et kuuleb. Parem ongi, saabki teada, milline mühkam sa oled. Ja võta teadmiseks, ma olin Soomes teise mehega. Kuna sina mulle üldse tähelepanu ei pööra. Ma olen sinu jaoks tühi koht.“
Toomas oli mõnda aega vait. Seda ma arvasin, mõtles ta, seda ma arvasin! Et see asi ükskord selleni läheb.
„Väga hea, sa ei saa seda sõrmust.“
„Ma ei tahagi su sõrmust. Keera omale see sõrmus tead kuhu. Ma tulin selleks, et keegi lapsega oleks. Et laps ei peaks üksi jumal teab kus küla peal olema.“
„Sa ju tead, et mul pole aega lapsega tegeleda.“
„Ei ole aega-ei ole aega, mitte millekski pole sul aega. Aga mööda ilma ringi tuuritada, selleks on küll aega. Joomiseks ja suitsetamiseks, palun! Aega kui palju. Aga kui vaja minuga trenni teha, siis pole teist kusagil!“
„Palun sind, Evelin, lõpetame selle jutu.“
„Ei lõpeta, sest sa oled üks igavene mühkam!“
Evelin puhkes nutma. Mööda põski veeresid alla suured pisarad, nii et ripsmevärv läks silmade all laiali. Mees võttis tal ümbert kinni. Naine nuuksus.
„Ära muretse,“ ütles Toomas, „küll kõik saab korda. Küll me midagi välja mõtleme.“
„Ma ei jaksa enam oodata,“ nuuksus Evelin, „ma olen nii üksik.“
„Ma olen siin, kallis, ma olen koos sinuga.“
Evelin ei öelnud enam midagi. Ta lasi end mehel kaissu võtta ja asjadel minna nagu nad läksid. Eks näis, mõtles ta, mis tulevik toob. Vähemasti paar aastat on vaja veel vastu pidada. Sest sellist võimalust enam elus ei avane. Ja seda ei saa käest lasta. Mitte mingil juhul, mõtles Evelin, mitte mingi hinna eest. Ta tundis, et on pigem nõus surema kui midagi muutma. Jah, just, surra. Surra just praegu, nagu printsess Diana, märtrina. Kõigi poolt armastatuna. Mitte mingi vanamutina kuskil vanadekodus. Mis oleks tema tõenäoline saatus, kui ta elama jääb. Surra vanadekodus kõigi poolt hüljatuna. Ja unustatuna. Nagu Elizabeth Taylor. Kunagi oli ta suurem staar kui Marilyn Monroe. Aga nüüd üks paks ja kole vanamoor. Ja sellisena teda mäletatakse. Marilyn jääb alatiseks rahva mällu kui maailma seksikoon.
„Õhh,“ ohkas Evelin poolsosinal, „ma tahaksin praegu surra.“
Toomas silitas õrnalt tema pead, mis oli mehe jalgade vahele vajunud.

neljapäev, 13. september 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 33. peatükk



Jürnase telefon helises.
„Vaata, kes on,“ kamandas Evelin.
„Vana,“ ütles Jürnas ja vaigistas helina, „see on kindlasti jälle sulle.“
„Raisk,“ pomises naine läbi hammaste, „mitte kusagil ei jäta ta mind rahule. Ma ütlesin talle, et ta enam ei helistaks. Mis ma talle nüüd räägin, no mida?“
„Räägi talle nagu asjad on,“ pakkus Jürnas, „et ta pöörab sulle liiga vähe tähelepanu. Ja et sa pead teiste meestega käima.“
„Hull oled või?!“ ajas Evelin huuled torru, „ta jätab mu maha!“
„Ei ta sind jäta. See oleks talle liiga suur pauk. Enne paari aastat ei juhtu midagi.“
„Anna,“ ütles Evelin, „ma helistan talle ise.“
Jürnas ulatas telefoni naisele. Too valis viimati vastatud numbri.
„Halloo, Tom!“
„Evelin!“
„Sa helistasid.“
„Jah, mul on sind siia vaja. Mul on tähtsaid kohtumisi. Kõik on siin haiged, pole kedagi, kes vaataks lapse järele.“
„Ma ütlesin sulle, et tahan puhata!“
„Ma saan aru, aga tule tagasi ja mõne aja pärast puhkad edasi.“
„Ma ei saa.“
„Miks?“
„Ei saa lihtsalt.“
„Evelin, palun, ma teen kõik, mis soovid. Ma ostan sulle selle sõrmuse. Või misiganes sa soovid.“
Evelinil kõrvad liikusid. „Olgu, ma tahan seda kõige suuremat, mis me seal poes tookord vaatasime.“
„Sa saad selle kõige suurema.“
„Selle ühe suure kiviga.“
„Sa saad selle, Evelin, palun tule tagasi. Ma nii igatsen.“
„Ah, ära valeta, sa lihtsalt ei viitsi lapsega tegelda.“
„Ausõna, ma luban, et tegelen ka lapsega.“
„Ja enam ei võta tilkagi, selge.“
„Jah.“
„Ja mitte üks suits enam. Ja hakkad minuga koos trenni tegema.“
Toomas jäi hetkeks vait. Ta ohkas sügavalt. „Jah.“
„Kas lubad?“
„Jah.“
„Olgu, ma siis tulen.“
„Jumal tänatud, Evelin, sa oled ingel.“
„Ma tulen täna õhtuks. Vaata, et sa mul lennujaamas vastas oled,“ ütles Evelin ja lõpetas kõne.
„Mis?“ küsis Jürnas, „kas juba tagasi?“
„Nojah, mis ma saan teha. Ta ei saa ju millegagi ise hakkama. Kasvata teist nagu last, no ma ütlen!“
„Nii et sõidame tagasi laagrisse?“
„Jah, paki asjad kokku ja otsi Leida üles. Ütle talle, et täna õhtul on tagasisõit.“
Evelin kohendas oma seelikut ja tõmbas selle sirgu. Ta vaatas Jürnast. Mees vaatas vastu. Naine naeratas.
„Teeme veel ühe peatuse,“ ütles Evelin ja võttis mehel kaela ümbert kinni. Jürnas keeras esimeselt metsavaheteelt taas sisse. Evelin ajas samal ajal pluusi üle pea ja tõmbas seeliku üles. Niipea, kui auto oli peatunud, tiris ta mehe endale peale ning hakkas energiliselt oma keha õõtsutama, pea kuklas. Jürnas suudles samal ajal tema rindu. Evelin tundis seletamatut vajadust seksida, sest ta ei teadnud, millal see võimalus jälle avaneb. Ta rahmeldas nagu pöörane, ajas end higile.
Jürnas lasi Evelinile sisse.
„Muide, mul on ohtlikud päevad,“ ütles Evelin nagu muuseas.
Jürnas punastas.
„Nii et valmistu isaks saama!“
Evelin naeris mis jaksas. Jürnas vaatas talle suurte silmadega otsa ja ei saanud sõna suust.
„Mis sa passid, tola! Ma valetasin. Ära usu kõike, mis naised räägivad! Pealegi, ma ei saaks praegu nagunii Tomi juurest ära tulla. See oleks liiga suur ohver.“
Jürnas ei öelnud sõnagi. Ta sõitis laagrisse ja parkis auto otse hotelli ette. Nad läksid kiirel sammul kumbki oma tuppa asju pakkima. Jürnas kamandas ka Leida oma mehega ja Marki kohale. Et pakkida asjad ja hakata kohe tagasi sõitma.

kolmapäev, 12. september 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 32. peatükk



Evelin naeratas nagu laps. Jürnas suudles teda. Ja lasi auto seljatoe nii alla kui võimalik. Tõmbas Evelinil seeliku üles ning aluspüksid alla. Ja suudles naise jalgu. Naine hoidis kramplikult mehe lühikestest juustest. Ning oigas mõnust, kui mees suuga tema häbeme poole liikus.
Edasi nööpis mees ettevaatlikult lahti naise pluusi, võttis selle seljast ja tõmbas rinnahoidja üle tisside- Nähtavale tuli kaks prinki rinda, mis justkui kutsusid end suudlema. Jürnas võttis rindu kordamööda suhu ning naine pani silmad kinni. Ja mõmises mõnu käes.
„Nüüd võib sisse panna,“ ütles Evelin, kui Jürnas oli mõnda aega ta tissidega mänginud.
Jürnas lükkas oma riista Evelinile ettevaatlikult sisse, häbememokki veidi laiali tõmmates.
Evelin tundis seletamatut mõnu. Talle meeldis tunda suurt peenist enda sees, mis tema vagiina kaugemaid soppe puudutas. Toomase peenis oli veidi väike tema jaoks. See ei erutanud õieti ei teda ega Toomast ennast. Seetõttu võis Toomas tema seljas tunde ratsutada, ilma et kumbki oleks sellest mingit mõnu tundnud. Aga nüüd! Ta tundis Jürna peenise iga tukset. Mis temale üle kandus ning kogu ta keha vappuma pani. See oli sedavõrd mõnus. Evelin tundis, et tahab end anda täielikult mehe kontrolli alla. Tehku minuga, mis tahab. Kiskugu mind või lõhki. Ma tahan talle anduda täielikult!
Jürnas liigutas oma peenist naise sees sisse välja. Ta oli põlvili Evelini kohal, naise jalad kõrgele auto katuse alla tõstetud. Jürnasele meeldis vaadata naise korralikult raseeritud vagiinat ning oma peenist sisse ja välja liikumas. Nagu pornofilmis, mõtles Jürnas. Ta silitas samal ajal käega naise rindu. Vahetevahel kummardus naise kohale ja suudles nibusid. Ning tundis mõnu sellest, kuidas nibud kõvastusid. Jürnas surus naise jalgu kätega üha rohkem harki, et peenis sügavamale sisse läheks. Ta tundis, et naine on tema käes sulamas.
Evelin, kes oli mõnust ogar, väsis selili lamamisest ja keeras end ringi. Ning ajas oma tagumiku mehe ette.
„Võid siia ka panna,“ ütles ta vaikselt mehele ning pistis oma sõrme korraks pärakusse.
Jürnas tõmbas naise päevitunud kannikad laiali ja nägi naise pärakuauku kutsuvalt ootel. Pärakuauku, mille juurest läks üle tagumiku valge päevitustriip. Auk oli samasugune tumepunane nagu naise vulva. Ja väljakutsuvalt avali. Jürnas sülitas oma riistale ja määris selle pisit tatiga kokku, et seda veidi libedamaks teha. Ning lükkas oma riista naisele pärakusse. Ta polnud kunagi varem ühtegi naist pärakusse keppinud. See tundus esialgu väga erutav, kuna naine ähkis mõnu käes. Jürnas tundis, kuidas pauk tuleb ära.
„Ma lasen sisse!“ ütles ta.
„Ohh, lase,“ poetas Evelin, mõnust poolsegane.
Jürnas tühjendas end naise pärakusse, liigutas peenist veel mõned korrad sisse-välja ning tõmbas siis välja. Pärakuauk tõmbus esialgu kokku, ent avanes siis taas ning sealt vulpsas katkendlike voogudena välja spermat. Sellist pruunisegust vedelikku. Otse Evelini pluusile, mille naine oli autoistme peale ense alla sättinud.
Jürnas heitis pikali auto tagaistmele. Ning Evelin valgus talle peale. Ja suudles.
„Oh, ma olen sulle nii tänulik!“ ütles naine meela tooniga hääles.
Jürnas vaid neelatas. Ta ei osanud midagi öelda.
„Kas ma tegin kõik õieti?“ küsis Jürnas.
„Jah, kõik tegid õieti!“
Evelin suudles Jürna rinnanibusid ja mehe kõhtu. Siis munandeid. Mees tundis, kuidas ta peenis läheb uuesti kõvaks. Evelin haaras riista pihku, ning liigutas eesnahka edasi tagasi. Siis heitis mehele peale ja lükkas end otsa.
Naine liigutas end mehe peal edasi tagasi, käed kõrgele lae alla tõstetud, nii et tema ülakeha paistis Jürnale täies ulatuses kätte. Naise pea oli kõrvale pööratud. Evelin kujutas ette, et on üks suur vagiina, kes vallutab peenise ning imeb sellest välja kõik mahlad, kuni peenis jõuetuna lebama jääb. Ta polnud juba ammu midagi sellist, midagi nii mõnusat tundnud. Ta oli ülikoolieas külalt ruttu abiellunud ning polnud mehi eriti proovida saanud. Ja ta ei tahtnudki, kuna ta oli veendunud, et kõik mehed on ühesugused. Aga jumal küll, mitte, mõtles ta. Kust tal küll selline loll mõte oli tulnud, arutles ta, kui oli Jürna teist korda tühjaks imenud ja selle jooksul mitu orgasmi saanud. See mees on kompu!
Jürnas pühkis end aluspükstesse spermast puhtaks ning pani riided tagasi selga. Evelin ajas samuti pluusi selga ja istus sõnatult kõrvalistmel, aluspüksid istumise all. Nõnda istusid nad mitu minutit, ning püüdsid seedida, mis äsja oli juhtunud.
„Kas sõidame edasi?“ küsis Jürnas, ise samal ajal rahulolevalt naeratades.
Evelin vaatas talle malbelt otsa: „Sõidame!“

teisipäev, 11. september 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 31 peatükk



„Mis vana rääkis?“ küsis Jürnas, kui Evelin oli kõne lõpetanud.
„Ah, midagi, sõimas ainult. Käskis mul kohe tagasi sõita. Häh!“
„Aga me võime sõita ka, nii kuidas vaja on.“
„Ma ei taha sõita,“ ütles Evelin, „aga kus Leida läks?“
„Läksid hommikul kuhugi jalutama.“
„Selle kutiga vä?“
„Jah.“
„Õhh, mõnus,“ sirutas Evelin selga, „nii mõnus on Eestist ära olla. Hoopis teine õhk on siin. Tunned?“
Jürnas püüdis nuusutada õhku. „On küll, jah.“
„See on vabaduse tunne! Mul on selline energia sees kohe, et. Ma ei tea, mida kohe teeks ära ja. Kas me sõitma lähme täna?“
„Ah, ma tegelt ei viitsi, mul on jalad väsinud sellest eilsest rullitamisest. Aga kui soovid, siis palun.“
„Ah, ma ka täna ei viitsi. Läheks kuhugi sööma.“
„Lähme, aga kuhu.“
„Mul suva. Kasvõi mingisse hamburgeri kohta.“
„Siin lähedal oli üks bensukas, lähme sinna.“
„Lähme! Aga Mark, kas tema tuleb ka.“
„Ah, ta vist magab veel. Eile oli päris raju õhtu.“
„Oli, jumal, ma pole ammu nii palju pidutsenud. Ja mul on ilge pohmakas. Kas sul ka?“
„Hommikul oli, aga praegu eriti pole. Ma võtsin mingit tabletti.“
„Oh, miks sa mulle ei öelnud. Anna mulle ka.“
„Mul oli viimane.“
„Aga lähme siis, ostame kuskilt.“
Jürnas vaatas Evelini prinki ja tõmmut keha. Kleidikese alt võis aimata prinke tisse, kitsast vöökohta ja laiu puusi. Ta oli Evelinist sisse võetud. Enne magamaminekut rahuldas end, mõeldes Evelinile. Ja kujutas ette, kuidas ta koos Eveliniga seksib. Kuidas Evelin tal suhu võtab. Ja kuidas ta Evelinile näkku laseb, nii et naisel on silmad ja ninaaugud ka täis. Aga Jürnas teadis, et selle naisega ta kunagi seksida ei saa. Sest siis oleks ta karjääril lõpp.
Jürnas ja Evelin istusid autosse ning sõitsid lähima bensiinijaama juurde. Kus Jürnas tankis veidi bensiini ning Evelin läks poodi uudistama. Ta ostis kaks jäätist, ühe omale, teise Jürnasele ning võttis paki krõpsu ja ühe Coca.
„Siin vist seda rohtu pole,“ ütles Evelin, kui Jürnas sisse tuli.
„Kohe küsime. Onko teillä aspiriinia?“
Müüja läks kuhugi taharuumi. Jürnas tundis, kuidas tema keha puutub vastu Evelini oma. Tal läks kõvaks. Evelin tundis seda.
„Oota veidi,“ ütles naine punastades, „ma tahan ka.“
Müüja tuli ja näitas mõnda rohupakki. „Onks joku niistä?“
Jürnas võttis ühe neist ja maksis ära. Nad istusid jälle autosse. Jürnas vaatas Evelini poole, kes istus, pilk ette kaugusse suunatud. Siis võttis ta naisel ettevaatlikult ümbert kinni ja suudles teda õrnalt põsele. Naine keeras veidi pead ja surus oma huuled vastu mehe omi. Mees lükkas oma keele kaugele naise hammaste vahele ja naine tegi sama. Nõnda nõksutasid nad oma keeltega, ise samal ajal sügavalt hingeldades.
„Issand, me ei tohiks seda teha. Ma ei tohiks seda teha,“ vuristas Evelin, kui nad olid suudluse lõpetanud, „mis siis, kui Toomas teada saab.“
Jürnas oli vait, ta keeras võtit ja auto läks käima. Ta oleks tahtnud öelda, et tal poogen, mis saab. Täielik savi! Aga ta ei julgenud. Ta ei teadnud, mis oli Evelinil plaanis. Kas ta tahtis teda lihtsalt selleks, et seksida. Või olid naisel suuremad plaanid. Igal juhul tahtis Jürnas olukorda ära kasutada, käest lasta mitte ühtegi võimalust.
„Kuhu me lähme?“ küsis Evelin, põsed erutusest üleni punased.
„Ma ei tea.“
„Sõidame kuhugi ometi. Ma ei jaksa enam kannatada!“
Jürnas sõitis veidi aega mööda maanteed, siis keeras ühelt kõrvalteelt sisse ja sõitis seda mööda veidi metsa sisse. Ja enne veel, kui ta auto seisma jättis, oli Evelin tema vöö ja püksiluku lahti harutanud. Ning tõmbas alla aluspüksid, kust tuli nähtavale suur, tumepunane, kõvastunud peenis.

esmaspäev, 10. september 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 30. peatükk



„Kuhu sa kadusid?!“ karjus Toomas telefonitorusse, nii et sülge pritsis, kui Evelin lõpuks telefonile vastas.
„Mis sul lahti on, rahune maha!“
„Ma küsin, kuhu sa kadusid. Jätsid minu, lapse, kõik teised teadmatusse.“
„Ära jampsi. Ma rääkisin Raivole kõik ära.“
„Mis Raivo? Kes sulle on see Raivo?!“
„Ta on autojuht, jumal küll.“
„Mis on autojuhil tegemist meie asjadega?!“
„Kullake, ta on peaaegu nagu pere liige. Kogu aeg kohal. Kellele ma siis veel räägin?“
„Mulle!“
„Sulle?! Kus sa olid? Magasid. Jood end täis ja jääd magama. Kuidas ma saan sulle rääkida.“
„Aga miks sa pead niimoodi ära minema?!“
„Mul on ka õigus elada. Väljas käia. Sina mind kuhugi ei vii. Istu kogu aeg kodus. Ma tahan ka kuhugi minna.“
„Kas sa vähe oled saanud käia?!“
„Kus?“
„Viimati Hispaanias, Barcelonas. Sa ütlesid, et sulle väga meeldis.“
„Meeldis, häh,“ nähvas Evelin, „või meeldis. Mulle ei meeldi nii ringi käia, et kõik muudkui vahivad.“
„Aga ise sa tahtsid, et ma kandideeriks. Nüüd pead ära kannatama.“
„Tahtsin,“ Evelin mõtleb hetke, „ma tegin suure vea, et sind sinna lasin.“
„Mida?“
„Tegin suure vea,“ Evelin hakkab järsku itsitama, kõrvalt on kuulda hääli, „ai, ära tee,“ hüüatab Evelin kellelegi teisele.
„Kes sul seal on?“
„Jürnas ja Mark, turvad, nad kõdistavad mind.“
„Kus te olete?“
„Ma ei teagi, oot, mingi järve ääres.“
„Mis järve ääres?“
„Oota ma küsin,“ Evelin pöördub kellgi teise poole: „Kuule, mis järve ääres me oleme?“. Ja kuulnud vastust, ütleb Evelin torusse: „Inari.“
„Inari, kus see veel on?“ küsis Toomas.
„Ma ei teagi, kuskil Soomes.“
„Mis te seal järve ääres teete, jesus christ?!“
„Me olime siin ööd. Nüüd teeme süüa ja siis sõidame edasi.“
„Veel edasi?“
„Jah, mis sa siis arvasid. Et kohe tagasi. Oh, kus sa sellega. Ma võtan seda puhkust täiega.“
Toomas teeb grimassi ja hammustab huulde. Kuradi lits, mõtleb ta.
„Kallis, tule palun ruttu tagasi, eks,“ ütles Toomas palju leebema häälega.
„Ma ise tean, millal tulen. Tulen kui tulen.“
„Palun, Evelin, mina ja laps, me ootame sind.“
„Eks oodake siis,“ lõkerdab Evelin ja hüüab kõrvale, „ai, ärge kõditage.“
„Mis sa oled purjus vä?“
„Kust sa seda võtad?“
„Oled selline, imelik.“
„Ma pole tilkagi võtnud. Eile poisid siin suitsetasid mingit rohelist puru, võibolla sellest.“
„Mis puru?“
„Ma ei tea, mis see oli, oota, ma küsin,“ Evelin pöördub taas kõrvale, „kuulge, mis puru see oli?“ Evelinile räägitakse midagi.
„Kuule, see polnud midagi. Lihtsalt poisid tegid nalja, panid heina piibu sisse.“
„Ja sina proovisid ka seda piipu?“
„Mõned korrad jah.“
Toomas teeb suure grimassi, aga suudab jääda rahulikuks. „Palun tule kohe tagasi, ma palun sind, Evelin. Ma olen sulle parim mees maailmas, ausõna.“
„Me teeme ikka oma reisi lõpuni.“
„Kaua see kestab?“
„Veel nädal aega.“
Fucking bitch, mõtles Toomas. Sa kuradi fuc...
„Ole siis musi!“ Evelin lõpetas kõne. Toomas proovis talle tagasi helistada, aga telefon oli taas välja lülitatud.
Kurat, mõtles Toomas. Ta tundis, et asi pole hea. Et midagi peaks ette võtma, aga ta ei teadnud mida. Helistada Halonenile? Ei, see poleks viisakas. Kuradi kahju, et ma soome keelt ei oska, mõtles Toomas. Ma ei saa ka kellelegi helistada. Muidu uuriks välja, kus nad seal järve ääres on. Ja küsiks, mis värk käib.
Toomas jõudis juba kahetseda, et ta koha vastu võttis, kui helistas ema.
„Haloo, Emmu,“ ütles Toomas mesimagusa häälega, umbes nagu seda teevad homod.
„Tom, kallis, miks sa mulle helistanud pole. Kuidas te elate? Kas kooliaasta alguse kõne on valmis?“
„Ma ei saanud helistada, emmuke, oli kiire. Evelin sõitis Soome.“
„Soome? Mis sinna?“
„Ahh, ma ei tea, ahh, ma ei tea.“
„Miiissss? Sa ei tea, kus su naine kolab?“
„Ei tea jah.“
„Hähh, ma pean vist ise Eestisse tulema.“
„Ei, emmu, seda pole vaja.“
„Olgu, ma ei taha pikalt rääkida, helistamine on kallis. Aga saada mulle see kõne, kui valmis saab. Ma tahan selle kindlasti üle vaadata.“
„Jah, emmu.“
„Ja ega sa pole suitsu teinud? Joonud?“
„Ei, emmu, ei ole.“
„Vaata, et sa suitsu ei tee ja ei joo. Muidu lähed nagu oma isa.“
„Ei, emmu, ma ei tee.“
„Vot, hea laps,“ ütles ema, „ma nüüd lõpetan. Millal sa helistad?“
„Kohe, kui kõne on valmis.“
„Jah, helista kohe.“
„No olgu.“
„Olgu.“

reede, 7. september 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 29. peatükk



Toomas astus uksest välja. Autojuht juba ootas teda.
„Sõidame!“ ütles Toomas, kui oli autoukse kinni tõmmanud. Auto võttis kummide vilinal paigast.
„Kuhu sõit?“ küsis juht.
„Ah, ma ei tea, sõida niisama linnas ringi.“
„Just.“
Auto tegi tiiru kesklinnas, siis sõitis sadama juurest läbi Balti jaama, sealt edasi Tõnismäele ja mõõda Kaarli puiesteed alla Vabaduse väljakule. Toomas vaatas mööduvaid maju ja tema pea oli täiesti tühi.
Tema mõtted olid endiselt Nina juures. Kuidas on see nii, et naised, keda mehed tõeliselt ihaldavad, on nõnda kättesaamatud. Ja mehed peavad elama nendega, kellega tegelikult keegi koos elada ei tahaks.
Toomase mõtted liikusid tagasi Evelini juurde. Kus see naine küll võiks olla?
„Anna oma telefoni,“ hüüdis Toomas autojuhile, „ma korra helistan.“
Autojuht koukis taskust telefoni ja ulatas Toomasele.
„Aitäh.“
Toomas valis Evelini numbri. See kutsus pikalt. Siis võeti kõne vastu.
„Halloo!“ kostis telefoni kelmikas naisehääl, „mis uudist, Raivo?!“
Toomas oli mõnda aega vait. Ei, mõtles ta, see on ikka Evelin.
„Haloo, Raivo, kas see oled sina?“ Taustal kostis lõbusat jutuvada, justkui käiks mingi pidu.
„See pole Raivo,“ kostis Toomas torusse tasasel häälel.
Teiselpool toru oli tunda kerget piinlikkust.
„Sina, Toomas?!“ kostis torust. Nüüd tundis mees oma naise ära.
„Mina jah.“
„Oh, mul pole aega praegu rääkida.“
„Oota, kus sa oled?“
„Ma olen Soomes.“
„Soomes? Kellega?“
„Ah, on üks sõbranna, sina ei tunne teda. Ja mõned sõbrad on veel.“
„Sõbrad?“
„Jah, ja minu turvad. Tšau, ma pean nüüd lõpetama. Musi!“
Evelin lõpetas kõne. Toomas valis kohe tagasi, aga naine oli telefoni välja lülitanud.
Kuradi fucking bitch, mõtles mees.
„Näh, võta telefon tagasi,“ ulatas Toomas telefoni tagasi autojuhile.
„Kes see oli?“
„Ah, Evelin.“
„Evelin?“ imestas juht, „mis ta rääkis?“
„Ah, midagi.“
„Just.“
„Mis sa justitad kogu aeg. Räägi selgelt!“
„Just! Või, oih, saan aru.“
„Evelin on Soomes.“
„Läks jah hommikul, viisin ta lennujaama.“
„Ta läks lennukiga?“
„Just. Või õigemini, jah.“
„Huvitav, et mina sellest midagi ei teadnud. Kellega ta läks?“
„Seal olid tema turvad, siis veel üks naine, keegi Leida ja siis veel üks mees.“
„Ja oligi kõik?“
„Mingid soomlased pidid ka veel tulema.“
„Mis kuradi soomlased?“
„Mingid Evelini isa sõbrad, nad elavad Soomes.“
„Isa sõbrad,“ korrutas Toomas. Kas ma, kurat, ei keelanud tal selle mehega suhelda. Kuradi porod!
„Nad läksid päris pikaks. Kaheks nädalaks.“
Jeerum, mõtles Toomas, mis ta senikaua üksi peale hakkab.
„Sõidame Kadriorgu.“
„Just,“ ütles autojuht ja keeras Liivalaia tänavalt Pärnu maanteele, kus liikus öösel vaid mõni üksik takso.

neljapäev, 6. september 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 28. peatükk



Nina võttis kotist uue preservatiivi. Eelmise oli Toomas ära sikutanud, kuna riist vajus longu ja preservatiiv selle otsas tõmbus naljakalt kortsu.
Mehe riistakene oli vapralt ootel. Naine suudles õrnalt mehe munandeid, paitas neid, ühte ja teist hellalt suhu võttes ja lutsides. Mees tundis, kuidas tema riist jälle paisub. Kuni ta oli valmis, et naine saaks kondoomi taas otsa tõmmata. Seda oli huvitav jälgida. Kuidas Nina kogenud liigutusega võttis preservatiivi kotikesest, puhus selle otsast õrnalt kummi ning pani peenisele peale ja tõmbas aegamööda allapoole. Nina oskas seda teha nii, et mõnel mehel läks pauk juba lahti. Aga Nina polnud kuri. Ta võttis spermat täis kondoomi ära, tõstis selle eemale ja asus meest uuesti üles kütma. Tavaliselt pidas ta mõnda aega pausi, pakkus mehele kohvi, või tegi suitsu. Sest meestel kohe pärast purset ei tõusnud.
Toomas katsus naise rindu. „On need ehtsad?“
„Mis sa arvad?“
„Et on.“
Naine kõkutas naerda. „Kuidas sa siis aru ei saa?“
„Ei saa. Kas pole siis või?“
„Muidugi mitte!“
„Aga paistavad nagu päris.“
„Nad paistavadki nagu päris.“
„Mina ei oskaks küll vahet teha.“
„Mehed ei oskagi. Ainult naised saavad aru,“ rääkis Nina, „aga vahel ei saa ka. Isegi katsudes ei saa aru.“
Toomas katsus naise rindu. Need tundusid täiesti loomulikud. Ja väga erutavad, suurte nibude ja pigmendilaikudega.
„Aga kus siis armid on?“ küsis Toomas, kui oli rindu ülespoole tõstnud.
„Näe siin,“ tõstis Nina käe üles, „siin kaenla all.“
„Midagi pole aru saada.“
„Ei peagi olema. See on Soomes tehtud. Eestis veel nii ei osata.“
„Sa käisid Soomes operatsioonil?“
„Jah, ma töötan suurema osa ajast Soomes. Siin Eestis olen rohkem puhkusel,“ ütles Nina ja liigutas end Toomase peal tasakesi edasi-tagasi. Toomas tundis, kuidas häbememokad õrnalt tema peenist embasid. Talle meeldis, kui seda tehti aeglaselt, nagu Nina seda oskas. Rahulikult, kiirustamata. Tavaliselt naised kippusid kiirustama, sest ei läbenud ära oodata, millal mees oma asjaga ühele poole saab. Aga Nina teadis, mis on mehele hea. Ja ta tegi selleks kõik, et meest täielikult rahuldada. Sest siis tuli mees tagasi.
„Kuidas seal Soomes on?“
„Noh, makstakse rohkem. Antakse peale. Suur osa meestest tahab niisama juttu ajada?“
„Ja maksavad jutuajamise eest?“
„Jah.“
„Miks?“
„Meeldib.“
„Huvitav.“
„Palju on neid, kes muidu naist ei saaks.“
„Mis mõttes?“
„Invaliidid, noh.“
Toomas ei öelnud midagi, Nina naeris.
„Ja sa magad ka nendega?“ Toomas tundis, kuidas tema erutus langes pügala võrra.
„Aga kus ma siis muidu saan. Ikka. Nad on lojaalsed kliendid. Aastaid. Ja maksavad korralikult. On kained.“
„Näiteks ühe jalaga või?“
„Üks oli üldse ilma jalgadeta.“
Toomas tundis hetkeks, et ei taha enam Ninat. Ent kui naine hellalt tema rinda silitas, ei saanud ta vastu seista. Erutus järjest tõusis. Ta võttis Ninal puusade ümbert kinni.
„Oh, Nina, sa ei tea, kuidas ma sind armastan!“
Naine vaid naeris. Talle tegid sellised mehed nalja, kes hakkasid mõned minutid enne kulminatsiooni armastusest rääkima. Enamasti olid mehed vaiksed, said vaikselt rahulduse ja kadusid. Ent oli neid, kes Toomase kombel tõid lilli ja šampust, tahtsid juttu ajada. Mõni rääkis ainult juttu. Ei võtnud riideidki seljast.
„Abiellume, Nina!“ hüüdis Toomas suurest erutusest.
„Sinuga?! Milleks?“
„Ma armastan sind.“
„Paljud mehed armastavad mind.“
„Ma teen kõik, mis sa soovid!“ Toomas tundis, et kohe-kohe tuleb ära.
„Kas hakkad mulle ministripalka maksma või? Mõtle ise ka, mis sa räägid.“
„Oh Nina, Nina, sa ei tea, kuidas sa mulle meeldid.“
Toomasel tuli ära. Nina istus mõni aeg tema peal liikumatult, siis tõusis tasakesi, eemaldas preservatiivi juba longu vajuvalt peeniselt ja pistis selle pabeririba sisse.
Toomas tõusis ja pani end riidesse. Ta ei öelnud enam ühtegi sõna. Ja vaatas Ninat, kuidas too rinnahoidja peale pani ja aluspüksid jalga tõmbas. Huvitav, mõtles ta, naine, kes oli veidi aega tagasi tundunud kõige suurem iludus maamunal, paistis nüüd täiesti tavaline. Täiesti tavaline naine.

kolmapäev, 5. september 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 27. peatükk



Toomas helistas autojuhile.
„Kuule, mul on vaja Tallinnas ära käia.“
„Nüüd, öösel?!“
„Jah, tule kohe.“
Autojuht, kes oli parasjagu naaberlinnas armukese juures, lasi paugu kiiresti naisele suhu, ajas lennates riided selga ja oli umbes poole tunni pärast kohal.
„Sõidame,“ ütles Toomas, kui oli end auto tagaistmele seadnud.
„Kuhu siis?“
„Tallinna.“
Teel linna helistas Toomas läbi mõned numbrid, mis olid telefonis tähekombinatsioonide X, Y ja Z all. Lõpuks vastas Nina. Või see naine, kes end Toomasele esitles kui Ninat. Ta oli selline keskealine, ent tütarlapseliku kehaga naisterahvas. Kel oli säilinud ilus keskkoht ja kikkis rinnad.
„Jah.“
„Kas Nina?“
„Jah.“
„Oled tööl?“
„Jah, räägi ruttu.“
„Kuule, ma olen Tallinnas täna.“
Telefoni kostus hästi summutatud ohe.
„Jah.“
„Et ma sõidan sinu juurest läbi.“
„Kell kolm.“ Naine katkestas kõne.
Toomasel oli hea meel. Oli reede õhtu ja Ninal oli tema jaoks aega. Ninal oli alati tema jaoks aega. Peaaegu. Ükskord oli pidanud ta kellegi teise otsima. Samas oli Nina neist naistest ainuke, kes alati Toomase kõnedele vastas. Isegi parasjagu tööl olles. Ja isegi öösel. Selline naine oli Nina.

„Mul läheb poolteist tundi,“ ütles Toomas autojuhile, kui nad olid peatunud ühe kesklinna korrusmaja ees.
„Ma siis tukun siin niikaua.“
„Sa võid ringi ka sõita. Näe, siin on sulle veidi raha,“ Toomas ulatas kaks viiesajalist, „võid end veidi lõbustada.“ Autojuhi näole ilmus naeratus.
„Olgu.“
Toomas andis välisukse taga kella. Pärast pirinat ütles ta „See olen mina“. Ja uks avanes. Ta sammus mööda treppe neljandale korrusele. Lifti selles majas ei olnud. Ning andis ukse taga kella.
Ukse avas hommikumantlisse riietatud naisterahvas. Kel olid tugevalt blondeeritud kiharatesse tehtud keemilised lokid. Ja kes eemalt nägi välja nagu Marilyn Monroe. Toomas ulatas naisele roosi ja koukis kilekotist välja pudeli šampust.
„Oh, ma teadsin,“ kilkas naine rõõmust, „kui lahke sa oled.“
„Sinu jaoks, alati.“
Naine heitis hommikumantli ült. Ta oli pesuväel. Paljastusid tema saledad sääred, ümarad reied ja sale piht. Rinnahoidja alt võis aimata kikkis tisse.
Toomas korkis pauguga lahti šampusepudeli, Dom Perignon 1998, valas osa laual seisnud klaasidesse ja nad istusid elutuppa kohvilaua taha. Kõrvuti diivanile. Toomas silitas vaikselt naise säärt ja ta tundis, kuidas väike mehike tal püksis järjest paisub. Naine pani ette suitsu.
„Soovid ka?“ pakkus ta Toomasele.
„Ma võtan ühe.“
Naine pakkus Toomasele tuld. Mees tõmbas mõnuga suitsu kopsu, hoidis seda pikalt sees ja puhus siis välja. Kerge surin liikus üle keha.
„Räägi siis, kuidas sul on?“ jätkas naine.
„Ah, ei miskit. Normaalne.“
„Normaalne,“ kõkutas Nina.
„Ah, sa tead ise paremini.“
Nina silitas tasa mehe säärt. Liikus käega kubeme juurde. Siis tagasi sääre peale.
„Nooh,“ ütles naine lõpuks paljutähenduslikult ja läks teise tuppa.
Toomas tõusis ja võttis riided seljast. Ning läks magamistuppa, kus teda ootas ees Nina. Naine oli üleni paljas, tütarlapselikud rinnad kenasti kikkis. Toomas ulatas talle raha, naine peitis selle hoolikalt kummutisse riiete vahele. Ning tuli voodisse, kus ootas teda ees mees, selili.
Naine võttis käekotist kondoomi ja pani selle mehele peale. Riist oli täielikult kõvastunud. Naine masseeris seda algul õrnalt käega. Siis võttis suhu. Mees mõmises rahulolevalt.
Toomasele meeldis, kuidas Nina teda lutsis. Ta oskas seda teha just nii nagu peab, mõtles Toomas. Evelin ei teinud seda peaaegu kunagi, aga igal juhul mitte nii nagu Nina. Mitte nii osavalt.
Siis liikus naine Toomasele peale. Mees imetles naise keha. See oli parajalt ümar. Ja väga erutav. Mm, nabarõngas, imestas mees. Naise häbemekarvad olid viimseni ära aetud, ainult väike triip paistis. Häbememokad olid kenasti näha.
Toomas tõusis patjade najale poolistukile. Nii nägi ta kõhu tagant paremini, kuidas naise häbememokad tema riista hellalt kallistasid. Naine hoidis mehel kätega kaela ümbert kinni. Ja naeratas.
„Kas sul on mõnus ka?“
„Mmm,“ naine tegi nagu mõtleks ja vaatas üles, „on jah!“ Ta naeratas.
„Aga sa midagi tunned ka?“
„Teeme suitsu?“
Toomas noogutas.
Naine katkestas hetkeks õõtsutamise ja ulatas Toomasele suitsu ning pani endale ühe ette. Nad läksid tagasi elutuppa. Ning võtsid kätte pooleli jäänud šampused.
„See on minu töö,“ ütles naine, kui nad olid teineteist vaadanud.
„Aga sulle meeldib see töö?“
„Muidu ma ei teeks seda.“
„Kaua sa oled seda teinud?“
„Viis aastat. Pärast mehe surma alustasin. Et üksindust peletada.“
„Ja aitab?“
„Ma saan teistele kasulik olla ja nemad mulle.“
„Aga miks sa endale meest ei võta?“
„Milleks? Mis mul nii viga on?“
Nina naeratas malbelt. Ta teadis täpselt, mis meestele meeldib. Toomas oli juba varem teada saanud, et naine teenib umbes sama hästi nagu tema. Ta on linna peal üks ihaldatumaid naisi.
Suits tehtud, liikusid Toomas ja Nina taas voodi poole.

teisipäev, 4. september 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 26. peatükk



Öö magas Toomas magamistoas ja Evelin hallis diivanil. See oli tavaliselt nii, kui nad tülis olid ja teineteisega ei rääkinud. Vahel kestis see mõne päeva, vahest nädalaid. Kuni nad nagu värsked armunud taas leppisid, kallistasid ja seksisid.

Ent hommikul pidi Toomas üllatusest istuli kukkuma. Ta leidis fuajeest lauakese pealt kirja: „Läksin Soome. Ei tea, millal tulen. E.“

No on alles kuramus, mõtles Toomas. Holy shit! Talle tegi tuska, kui naine käitus nii, nagu ta polnud oodanud. Ja seda Evelin oskas, üllatusi valmistada. Ent Toomas, vastupidi, ei osanud neist „üllatustest“ lugu pidada. Ta pidi täpselt teadma, kus üks või teine talle oluline inimene parasjagu on. Evelin tundis end aga ahistatuna, kui tema järele ühtelugu küsiti. Talle tundus, et mees ahistab teda oma küsimistega. Ta ei saanud kuskil rahu. Olgu see siis kodus või kuskil mujal, sest mujalt sai mees ta kätte mobiiltelefoniga. Raisk, mõtles Evelin iga kord, kui Toomas helistas. Jälle tema! Mitte kuskil ei saa temast rahu.

Nüüd otsustas Evelin telefoni koju jätta. Ja õieti tegi, sest esimene asi, mida Toomas pärast naise kirja avastamist tegi, oli helistamine. Ta haaras telefoni ja valis naise numbri. Ent pidi selle peaaegu vastu seina puruks viskama, kui kuulis köögi sahtlist tuttavat helinat. Raisk, mõtles ta. Kuradi fucking bitch. Tal polnud lihtsalt sõnu. Naine oli saanud hakkama tembuga, mis Toomast kõige rohkem vihastas. Sest Evelin teadis, mis Toomast kõige rohkem närvi ajas: see, kui mees ei teadnud, kus naine on. Harvad polnud need juhud, kui Toomas helistas suurest ärevusest politseisse või haiglasse, kui naine oli jäänud lubatust kauemaks küla peale. Või kuhugi peole. Toomas ei suutnud uinudagi, kui ei olnud veendunud, et naisega on kõik korras.

Toomas täpselt ei teagi, mida ta kartis. Kas seda, et Eveliniga on midagi juhtunud. Või seda, kas naine pole mõne teise mehe seltsis. Sest tal oli juba algusest peale kartus, et naine võib hakata talle sarvi tegema. Nagu Evelin oli rääkinud, oli tal küllalt suhteid oma eelmise mehe kõrvalt. Talle polnud mingi probleem armukest pidada, või isegi mitut. Ja Toomas ei tahtnud olla see mees, kelle selja taga naine litsi lööb. Ta tegi kõik, et asi niikaugele ei läheks. Ja seetõttu hoidis naisel pidevalt silma peal. Nii päeval kui öösel. Tal oli isegi mõte, et palkab naise valvamiseks detektiivi, aga viimasel hetkel loobus sellest, kui kuulis, palju see maksma läheb. Kümme tonni kuus. No sellist summat ta küll välja ei käi! Pigem siis valvab ise naise järgi. Aga nüüd pidi ta oma otsust detektiivist loobuda kahetsema. Sest naine oli kadunud. Mobiil oli kodus. Ja Toomasel polnud õrna aimugi, kus naine on. Kas kuskil kõrvaltänavas, mõne sõbra pool või poolel teel laevaga Soome.

Toomas läks kapi juurde, kallas omale klaasikese viskit, otsis välja sigari, hammustas otsa ära ja läitis põlema. Raisk, mõtles ta, kui naise praegu kätte saaks. „Maha lööks,“ ütles ta pool-kuuldavalt. Ja ehmunud oma sellisest otsekohesusest, võttis suure lonksu viskit ning tõmbas peale kopsutäie sigarit. Alkohol ja nikotiin hakkasid tasapisi mõjuma ning mees rahunes. Ta istus välja terrassile ning vaatas kaugusse. Alles olid nad siia kolinud, alles maja valmis saanud ja sisse kolinud. Kui palju oli neil ühiseid unistusi. Ja ta ei saanud, kus asjad nii viltu vedasid, et naine temast enam välja ei tee. Vaatab võõraid mehi. Ning eelistab teiste inimeste seltsi.

Kui Toomas ärkas, oli juba pime. Poolik viskipudel ootas teda truult aknalaua peal. Ja samas kõrval lebas kustunud sigariots. Kus ma olen, oli Toomase esimene mõte. Ja ta rahunes, kui veendus, et oli tuttavas kohas. Kodutrepi peal magama jäänud.

esmaspäev, 3. september 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 25. peatükk



Toomas pani riided selga ja läks välja. Ta läks jalutas metsa äärde. Vaatas eemalt oma maid ja hooneid ning naeratas rahulolevalt. Küll ma olen olnud tubli, mõtles ta endamisi. Talle meeldis end mõttes kiita.
„Ahoi!“ kostis järsku eemalt.
„Ahoi,“ vastas Toomas ja pööras end ringi. Lähenes külamees.
„Mis sa kaiet tan?“
„Ah, niisama, vaatasin, et kas annab veel võsa maha võtta.“
„Toda võssa om tan nii et,“ ütles külamees, „õkvalt anna takka.“
„Eks teda ole juba maha võetud ka.“
„Enemb kasuss manu. Toda ei jõvva keski ärä niita.“
Jõuab, mõtles Toomas endamisi, küll jõuab. Tema jõuab. Rääkigu need külamehed, mida tahavad.
„Mis sul ta noorik tege?“ küsis külamees kavalal ilmel.
„Istub kodus, mis ta ikka teeb.“
„Sul om teene pärüs modellist nakanu.“
„Ah, mis modelliks. See on lihtsalt üles pushitud.“
„Lehed na kirjutase õnnõgi.“
„Ah, mis sitast uskuda.“
„Jah, pasundase õnnõgi.“
„Ei lase, raisad, rahus elada.“
„Juusse oma kah lõõgatu nagu sel Bekkami maadamil.“
„Ah, mis sest rääkida. Naiste värk. Las teevad, mis tahavad.“
„Ega kõkke saa ka lasta tetä. Muudu lävva ülekäte äräki. Kõkke ei saa tetä.“
Toomas jäi mõttesse. Kas tõesti oli ta lasknud naisel ülekäte minna. Varemalt ikka Evelin kuulas sõna, aga nüüd, tõepoolest, teeb mis tahab.
„Na naase oma siukse naaskli õkvalt. Kui perra ei kae, lävva hukka. Siis ei saa muudmoodu kui tõmma end oksa. Na naase oma nigu peni.“
„Päris koerad nad ikka ei ole.“
„Oma iks. Na oma viil hullemba.“
„Ah, mine oma jutuga, kus nad siis hullemad on?“
„Kuis na siis pole. Kae, Silmu Juhan puus end üles. Andse naasele paljo võimu ja peräst poos end üles. Särtseid mehi om viil olnu.“
Toomasel hakkas kõhe. Võib-olla on vanamehel tõesti õigus. Et ei saa naisele palju võimu ja vabadust anda. Muidu astub endale pähe. Toomas kujutas juba ette, kuidas ta omale kuuri alla nöörist silmuse teeb, pea sinna sisse pistab ja end toolilt rippu kukutab. Tal käisid judinad üle selja. Ta jättis külamehega rutuga nägemist ja tõttas tagasi maja juurde.

„Evelin,“ hõikas Toomas eemalt, „kus sa oled?“
Evelin tuli ehmunult majast välja. „Mis on juhtunud?“
„Mis sa seal toas tegid praegu?“
„Midagi ei teinud, miks sa seda küsid?“
„Ma nägin küll, sa helistasid telefoniga.“
„Noja mis siis, kui helistasin, mis see sinu asi on.“
„On küll minu asi. Ja tänasest päevast peale sa enam ilma minu loata kellelegi ei helista. Selge.“
„Mis sul sisse on läinud, Toomas, mis sul viga on.“
„Räägi, kellele sa helistasid.“
„Ei ütle, mis see sinu asi on.“
„Olgu, anna krediitkaart mulle tagasi.“
„Õhh, oled sa ka, helistas Katrin.“
„Nii, ja Katrinile keelan ma sul helistada.“
„Miks?“ ajas Evelin silmad suureks.
„Keelan ja kõik!“
„Eino, sa oled päris ära keeranud,“ ütles Evelin vaiksemalt.
Toomas võttis tal käevarrest kinni ja pigistas. „Ma sul teen ära keeranud. Nüüd kähku tuppa tagasi ja hakkad pesu pesema.“
„Mis käsutaja sina mul siin oled. Vaata kui äsan sulle harjavarrega!“
„Siis ma löön su maha, selge!“ Toomas ehmatas välja öeldud sõnade üle. Ta kartis, mis Evelin talle ütleb.
Aga Evelin ei öelnud midagi. Hakkas Toomast kartma. Keeras ringi ja läks toa juurde.

Toomas jäi veel veidikeseks õue peale. Ta nägu kattis õnnis naeratus. Ta oli endaga väga rahul. Sest kes on majas peremees? Loomulikult tema. See peab olema kõigile selge. Küllap oli külamehel õigus, et naistele ei saa võimu anda. Muidu lähevad ülekäte. Ja siis pole muud kui nöör kaela. Suurest kurbusest ja häbist.

reede, 31. august 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 24. peatükk



„No ma ei tea, mis teised ütlevad. Nagunii on lehed kõik mingit paska juba täis nende juuste pärast. Nüüd need ka veel,“ Toomas viipas näpuga naise rindade poole.
Evelin silitas oma tisse. Siis võttis altpoolt kinni ja tõstis neid veidi. „Näed,“ kostsis ta, „näed, kui hästi mõjuvad, kui on veidi suuremad.“
Tõesti, Toomas ei osanud vastu vaielda. Ja lõpuks ta tahtis, et tema naine hea välja näeks. Tema eelmise naisega oli läinud nii, et ta enda eest enam ei hoolitsenud. Sukeldus oma töösse ja ühel hetkel märkas Toomas, et naine teda enam ei eruta. Et tal läks kõvaks suvaliste naiste peale tänaval, aga mitte oma naise peale. Ta ei seksinud enam pikalt oma naisega ja naine ei teinud sellest justkui väljagi. Nii väga oli ta oma töösse süvenenud. Et Toomas hakkas naisi kõrvalt vaatama. Esialgu juhusuhted. Siis juba pikemad. Aga polnud midagi kindlat. Sest Toomas ei tahtnud oma naist maha jätta. Kuni ta kohtus Eveliniga. Siis küll sähvatas. Evelin, oli see vast leid, armastas Toomas mõelda. Ilma Evelinita poleks ta see, kes ta on.
„Kas nii suured tulevadki?“ küsis Toomas, kui Evelin oma rindu ikka veel üleval hoidis.
„Umbes nii jah.“
„Mhmh,“ ühmas Toomas vastuseks.
„Ja Katrin ütles ka, et tehku ma ära see opp. Tal on endal ka juba tehtud ja ütleb, et kohe teine asi. Et riided lähevad palju paremini selga. Tead, need kleidid, noh, need nõuavad sellist korralikumat dekolteed. Volüümikamat rinda.“
„Kas Katrinil on ka siis …?“
„Ja-jah, ta ise rääkis mulle. Ja siis sa ei tea, kellel kõigel veel on. Isegi Helle Meri olevat plaani pidanud.“
Toomas tegi imestusest suured silmad. „Tema ka?“
„Ja-jah. Kõigil tähtsatel ninadel on. Igal endast lugu pidaval naisel.“
„Aga lapse saamist …see ei takista?“
„Eii,“ pahvatas Evelin, „kus sa sellega. Silikoonidega saab sünnitada ja imetada ja kõike. Noh, ega siis midagi ära ei võeta. Lihtsalt natuke pannakse juurde.“
Toomas jäi mõttesse. Ta oli ise ka mitmelt poolt lugenud, et kunstrinnad on naistel saanud viimase aja moevooluks. Et solaarium ja kunstrinnad, need on peaaegu, et kohustus. Neile naistele, kellel loodus pole andnud suuri tisse. Eks oli Toomas isegi nooremalt piielenud Pamela Andersoni pilte. Ja nende piltide abil pihku peksnud. Sest, tõesti, mis seal salata, suuremad rinnad mõjusid erutavalt. Ja lõppeks, Evelin ei paigalda omale Andersoni tisse. Ta laseb oma büsti ainult veidi korrigeerida.
„Einoh, tee mis tahad,“ ütles Toomas viimaks.
„Sa siis lubad?“
„Jah, mis mul ikka selle vastu olla saab. Sa ju nagunii mind enne rahule ei jäta.“
„Oh, issand,“ Evelin läks ja kallistas meest, suudles teda põsele, surudes oma paljad rinnad vastu Toomase keha.
„Oh, mis sa nüüd, mul läheb kõvaks.“
„Las läheb.“
Evelin naeratas malbelt, võttis Toomasel õrnalt ümbert kinni ja suudles teda kirglikult, Toomas võttis tasakesi naisel pluusi seljast ja suudles rinnanibusid. Evelin heitis aeglaselt lauale selili, tõstis jalad ülespoole ja ajas veidi harki. Toomas ajas püksid maha ja lükkas oma kõvastunud riista naisele sisse.
„Õhh,“ õhkas Toomas. See oli sedavõrd mõnus. Tunda oma sooja, erutusest tukslevat riista naise sees. Oma naise sees. Kes saab omale varsti rinnad nagu Pamela Andersonil.
Evelin niutsus rahuldusest. Ta polnud saanud oma mehega tihti seksida, aga need korrad, mil selleks aega oli, need korrad olid võrratud. Ta silitas hellalt oma rindu. Talle meeldis seda teha seksimise ajal. See tõstis veelgi tema erutust. Ta tunnetas mehe riista enda sees, ta ei teadnud sellest paremat tunnet. Ta ei mõelnud sel ajal millelegi muule. Ta ei saanudki seda teha. Ta nägi ja tundis vaid meest enda sees.
Toomas võttis kätega kinni naise reitest ja imetles neid. Millised sääred! Ja nõnda, jalgadest hoides, liigutas ta naist sisse-välja.
Mõnda aega niimoodi seksinud, Evelin laua peal ja Toomas püsti tema ees, kobisid nad diivanile ning Evelin laskus neljakäpukile. Toomas võttis naist tagant. See poos meeldis Evelinile kõige enam, Toomasele eriti mitte, sest ta ei näinud samal ajal naise kauneid rindu.
Toomas tühjendas end sisse, keeras selili ja jäi naise kõrvale pooleldi oimetult lamama.
„Oh, issand, mul olid ohtlikud päevad,“ ütles äkki Evelin, kui nad olid veidi aega külg külje kõrval pikutanud.
„Ah, mis sest,“ nähvas Toomas.
„Ma võin ära jääda.“
„Ma tean.“
„Sa oleksid siis nõus?“
„Jah, kallis.“
„Huvitav, kas tuleb tüdruk või poiss.“
„Nüüd võiks olla poiss.“
Evelin ei öelnud midagi. Ta ei suutnud kohe otsustada, kumb oleks etem, kas tüdruk või poiss ja kas ta üldse tahab sünnitada.

neljapäev, 30. august 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 23. peatükk



Evelin oli juba voodist lahkunud. Ilmselt teeb leiba, mõtles Toomas ja ajas end laisalt voodis istukile. Ta ringutas. Uhh, mõtles ta. Küll on mõnus. Ta vaatas oma lopsakat, üle püksiääre valguvat kõhtu ning mõtles endamisi, millal võtab ette lubatud metsajooksu. Homme, mõtles Toomas valjult, täna ei jaksa. Ta läks kapi juurde ja vaatas end peeglist. Keeras end nii- ja naapidi, kummardus ja painutas end tahapoole. Pole väga vigagi, arutas ta endamisi. Mis see siis alla võtta ei ole! Kui vaja, teeb selle ära. Kui väga tahab. Seni on ta kõik oma tahtmised saanud. Mis see kõht siis ka ära ei ole?!

Toomas võttis sahtlist paki Nicorette’i plaastritega ja pani ühe omale õla peale. Nonii, mõtles ta. Mis nüüd. Ta avas akna. Võttis teisest sahtlist karbi sigarillodega ning süütas ühe. Ta puhus suitsu mõnuga välja. Oli see vast mõnus! Nicorette ja suits koos. Topeltannus mõnu. Selle avastuse tegi Toomas alles hiljuti, kui ajakirjanikud olid ta selleks liiga närvi ajanud, et plaaster või näts aitaks. Siis lubas ta endale luksust ja tegi ühe suitsu. Plaaster peal ja näts suus. Ja tunne oli hoopis teine. Umbes selline nagu nooruses marihuaanat tõmmates. Nägu läks iseenesest naerule. Ja kõik mured ununesid hetkega. Isegi see läks meelest, kes ta on, naljatas ta endamisi. Ja pärast oli tunne väga hea. Nüüd tegi ta pea iga päev pärast ärkamist nii, et pani omale lisaks õhtusele plaastrile veel ühe peale ning suitsu ette. See andis päevaks kohe hea toonuse. Ta oli alati rõõmus, kui tööle ilmus. Patsutas igaühele joviaalselt õlale. Ja see teistele meeldis, tundis Toomas. Ta tundis, et saab olla veel parem inimene.

Suits tehtud, astus Toomas kööki. Ta polnud eksinud, värske leib auras laual. Eemalt tuli Evelin, põll ees, ja naeratas malbelt.
„Sa oled nii kallis,“ ütles Toomas.
„Sina ka,“ ütles Evelin.
„Mis ma sinuta küll teinud oleks?“ jätkas Toomas.
„Ega sa midagi polekski. Oleksid jäänudki sinna raamatukogudesse kopitama. Täna mind, et ma su sealt välja aitasin.“

Toomas vaatas pikalt Evelini tütarlapselikku keha. Pilk liikus pruunidelt sääremarjadelt mööda seelikuäärt üles ja peatus pluusikaeluses.
„Mis sa rinnahoidjat enam ei kannagi vä?“ küsis Toomas.
„Ei kanna jah, suvel kuumaga ajab hirmsasti higistama. Ja nad on mul nüüd nii väikseks tagasi tõmmanud,“ Evelin tõmbas äkitselt pluusi eest lahti, „vaata ise.“
Nähtavale ilmus kaks prinki pruuniks päevitunud naiserinda. Päevavalguses paistsid nad väga erutavad. Toomas tundis, kui riist hakkas hommikumantli all tõusma.
„Ja-jah,“ poetas Toomas kohmetult, silmad naise rindadele klammerdunud.
„Mis sa arvad neist?“ Evelin keerutas end Toomase ees.
„Mis ma ikka oskan arvata. Päris kenad.“
„Kas päris või väga kenad?“
„Väga kenad.“
„Tead, ma mõtlesin, et lasen omale ka silikoonid panna. Praegu kõigil on. Ja meil on nüüd raha ka.“
„Silikoonid?“ tõstis Toomas häält, „mis need paremad on?“
„Jumal, sa ei tea siis vä? Praegu kõigil on. Vaata, kõigil neil piltidel,“ Evelin võttis laualt mõned ajakirjad ja laotas mehe ette, „mis sa arvad, et neil on päris rinnad vä?“
Toomas vaatab mõtlikult naisi pildil. Tõepoolest, nad on kenad.
„Aga see on ikkagi operatsioon,“ kehitas Toomas õlgu.
„Ähh, ma olen juba naistega rääkinud, see on nii kerge. Paar tundi ja valmis. Ja õhtul lastakse juba koju.“
„Aga need filmid, seal on igasugu jubedusi olnud.“
„See oli vanasti nii. Praegu on uued seadmed. Ja ega ma siis mõne põrandaaluse kirurgi juurde ei lähe. Mul on Peep Preega juba räägitud. Ta lubas mul korralikult teha. Ja teeb väikse hinnaalanduse ka.“
„Kes see Pree veel on?“
„Kirurg, noh, mäletad, seal Tartus, kui käisime, siis sa isegi rääkisid temaga.“
„Jumal, ma rääkisin seal mitmesaja inimesega. Kas mul jäävad siis kõik meelde?“
„Noh, ühesõnaga, mul on Preega kõik juba ära räägitud ja kokku lepitud. Ja esmaspäeval on lõikus.“
Toomasel lõi nagu miski valu alakõhtu. Vähemalt tegi ta sellise näo, nagu oleks keegi teda kõhtu löönud.
„Nii ruttu?“ kostis ta.
„Mis siin enam viivitada. Kõigil juba on. Ja hirmus tung on tulemas. Pree rääkis, et tal on järjekorrad aastapikkused. Ja üha pikemaks lähevad. Praegu saaks ära teha. Tal kukkus üks patsient vahelt ära.“
„Aga miks see patsient ära kukkus?“ küsis Toomas kulmu kortsutades.
„Ta läks sünnitusele. Ta tahtis omale enne sünnitust opi ära teha. Aga sünnitus tuli varem peale ja nüüd tal tuleb veidi aega oodata. See opp on täiesti kahjutu. Igal ajal saab silikoonid uuesti välja võtta. Need padjad taluvad tugevat lööki. Isegi autoõnnetust. See pole nagu varem, kus rindadesse lihtsalt silikooni süstiti. Need ajad on möödas.“
„Mhmh,“ mõmises Toomas. Ta ei suutnud uskuda, et ka tema naine. Kuigi, tõsi, ka tema oli vaadanud neid naisi, kellel olid need, niinimetatud silikoonid sees. Ja polnud viga.
„No mis, kas sa siis lubad vä?“
„Kas ma pean nüüd kohe ütlema või?“
„Nojah, ma pean doktor Preele ära ütlema. Kas tulen või ei. Ta saab siis kohe uue patsiendi võtta.“
„Et on kohe järjekord ukse taga.“
„Onjah, doktor Pree ütles, et hirmus tung on praegu. Just viimasel ajal. Pangad annavad isegi laenu selle jaoks. See on nii minev asi praegu.“
„Ja on täiesti kindel?“
„Onjah, ma käisin Preega rääkimas ja ta näitas mulle kõike. Kõik on täiesti safe.“
Toomas vangutas ikka laitvalt pead.

kolmapäev, 29. august 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 22. peatükk



Toomas oli vabalanguses. Ta tundis ühelt poolt mõnu, aga teiselt pool oli hirm, mis saab siis, kui ta maad puudutab. Aga lend kestis. Auk oli seestpoolt pime, aga peagi saabus valgus ja Toomas nägi, kuidas ta hõljub maa kohal. Veidi allpool pilvi. See oli mingi võõras koht. Aga selgesti olid eristatavad puud ja põõsad. Metsad ja põllud. Isegi mõned majad. Toomas lendas. Ta tundis, et see on sedavõrd mõnus. Ta lendas kiiresti. Üle metsade ja merede. Üle kohtade, kus ta polnud kunagi varem käinud. Ja ta pilk eristas selgesti kõiki detaile. Ta lendas üle kaljumägede, mis olid kaetud lumega. Ja merede, mida kaunistasid täppidena väiksed saared. Kus ta küll on, mõtles Toomas, kui järsku kadus tugi ja ta kukkus. Kiiresti. Ta püüdis haarata õhust, aga see ei pidanud. Toomas sulges silmad.

Ja sel hetkel ta ärkas. Huhh, mõtles ta, hea et see oli vaid uni. Aga teda jäid vaevama need kohad seal unenäos. Need olid nii selgesti tal veel meeles. Kas ta oli kusagil sellises kohas käinud? Vist mitte.

Viimati, kui ta sellises unenäos lendas, oli ta rääkinud täiesti tundmatus keeles. Soravalt. Ta oli kuskil võõral maal. Rääkis täiesti võõraste inimestega. Ja oli üllatunud. Sest kui ärkas, ei mäletanud ta sellest keelest enam midagi. Mis tundus talle kummaline, sest veel mõni hetk tagasi oli ta ise, selles oli ta veendunud, rääkinud soravalt üht täiesti võõrast keelt. Ta isegi mäletas mõningaid sõnu. Aga häguselt. Ja need ununesid pärast ärkamist kiiresti. Mis keel see võis küll olla, mõtles Toomas. Ta polnud kunagi varem midagi sellist kuulnud. Aga need näod, keda ta unes nägi, need näod tundusid olevat Indiast. Nagu hindud. Sellised tõmmud, ovaalsete nägudega tüübid. Mingid naljakad mütsikesed peaks.

Aga unenägu ununes kiiresti ja päris elu tungis kiiresti peale. Toomas tõusis voodilt ja vaatas kella. Kurat, mõtles ta, ta oleks pidanud olema juba Tallinnas.
„Ma ei jõua täna,“ helistas ta sekretärile.
„Aga teil oli ju kohtumine kokku lepitud.“
„Oli jah, aga ma lihtsalt ei jõua.“
„Mis ma siis ütlen?“
„Mõtle midagi välja. Mis ma eelmine kord ütlesin?“
„Te ütlesite, et olete vanaemaga marjul.“
Toomas vakatas hetkeks. Mis kuradi marjul? Mis kuradi vanaemaga, mõtles ta. Kuidas ta sai midagi niivõrd jaburat öelda. Aga ju ta siis ütles, ja tundus, et teda jäädi uskuma.
„Vanaemaga marjul?“
„Ja-jahh, härra.“
Toomast lõbustas see jutt. „Öelge siis nüüd, et olen hõivatud,“ ütles ta naerulsui, „et üks teine kohtumine venis pikemaks. Aga ma võtan ta vastu niipea, kui võimalus avaneb. Ütle, et ma võtan ise ühendust.“
„Jah, nii ma ütlen.“
„Lepi temaga siis mingi uus aeg kokku ja vaata mu kalendrist, kas mulle sobib.“
„Jah, ma teen nii.“
„Kas mulle mingeid kirju ka on?“
„Jah, on üks, Lennartilt.“
„Kellelt?“
„Ümbrikule on kirjutatud, et Lennart Meri.“
„Mida, armas laps, ta on surnud.“
„Ma ei tea, kirjal on värske postitempel.“
„Toomas mõtles õudusega. Kus ta on? Kes ta on? Kuidas saab Lennart talle kirjutada.“
„Lennart helistas ka,“ jätkas sekretär.
„Mis?“
„Jah, ta helistas ja palus Teil Armuneemelt läbi tulla.“
Mida kuradit, mõtles Toomas. Mis kuradi Armuneemelt. Ta oli täiesti segaduses. Ta tundis, kuidas otsaesine kattus higiga. Mida ta peaks tegema. Lennart on elus. Uskumatu, aga tõsi, ta on elus. Ja mis ta Lennartile ütleb? Millega end välja vabandab. Toomas tundis, kuidas pilt muutub häguseks. Kuidas teadvus kaob.

Toomas ärkas, kui väljas oli juba suur valge. Ta haigutas magusalt. Ta polnud juba tükk aega korralikult välja magada saanud. Ta naeratas endamisi. Ta oli oma eluga rahul rohkem kui kunagi varem.

teisipäev, 28. august 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 21. peatükk



Kui Toomas uuesti ärkas, oli väljas juba pimedaks läinud. Ta lamas üksi voodis. Huvitav, mõtles ta. Kus võiks olla Evelin? Kas ta on jälle kuskil reamees Juksiga hullamas? Või on ta sootuks minema sõitnud.

Toomas tõusis voodis istukile ja vaatas aknast välja. Õues oli vihma sadama hakanud ja vesi sulises räästas. Toomas tajus kusehäda ja läks välja põit tühjendama. Ta kuses suure kaarega vastu laternaposti. See oli tema üks lemmiktegevusi, vaadata, kas saab nii oma kolme meetri pealt pihta või mitte. Vahel tal see õnnestus, aga vahel puhus tuul joa eemale. Toomasel oli isegi harjumus mõelda, et kui pihta läheb, siis tuleb tore päev. Ja kui mööda, siis läheb kehvasti. Ja nii oli tal juba hommikul selge, kas ta teeb olulised otsused sel päeval või lükkab need edasi.

Täna läks pihta. Toomase nägu säras õnnest, ta nööpis püksiaugu kinni ja läks tagasi tuppa. Seal vaatas ta veidi ringi ja ühtäkki hakkas tal kõhe, sest majas polnud ühtegi hingelist. Ta piilus isegi voodite ja laua alla, aga ikka ei midagi. Kuhu nad kõik kadusid, mõtles Toomas. Ta püüdis oma aju pingutada, aga ei suutnud. Mingi naljaks punn oli ees. Ta ei suutnud meenutada, mis ta oli eelmisel päeval teinud, kus käinud. Ning kuhu võisid kõik kaduda.

Järsku tundis Toomas, et keegi haaras tal jalgadest kinni. Ta vaatas alla ja nägi ehmatusega mingit lohesaba. See on Trundel, mõtles Toomas endamisi, ja juba oligi kole pika keelega maopea tema kohal. Trundel tiris mehe tagasi õue.
„Lase mind lahti, sa vastik elukas,“ ütles Toomas.
„Eeee, eeei laseee,“ kostis Trundel.
„Mis mõttega sa mind kinni hoiad?“
„Ma hoian, sest ma tahan seda. Ma teen, mida tahan.“
„Ma saan aru, aga mis mõttega?“
„Kas igal asjal peabki mõte olema. Enamus asju tehakse ilma mingi mõtteta.“
„Mina teen kõiki asju mõttega,“ tähendas Toomas.
„Ma ei usu seda. Tõesta seda.“
„Nooh, näiteks ma tulin ennist välja, sest tahtsin näha, kuhu on kadunud Evelin.“
„Aga sa ei leidnud teda siit.“
„Ei leidnud jah.“
„Mis mõtet oli siis välja tulla?“ itsitas Trundel.
„See mõte, et ma tahtsin vaadata, kas ta on siin.“
„Sa oled lihtsalt loll, Toomas, lihtsalt loll.“
„Miks?“
„Sest ainult loll tuleb oma naist öösel õue otsima?“
„Miks?“
„No kas oled kuulnud, et naised hulguvad öösiti õues ringi?“
„Ei ole?“
„Aga miks sa siis siia tulid?“ ägises Trundel ja tema ninasõõrmetest purskus veidi tuld.
„Sest ma arvasin, et äkki ta on siis väljas.“
„Teda pole siin, sa saamatu nässakas. Kobi tagasi tuppa ja otsi edasi!“ Trundel lasi Toomasest lahti ja mees pages majja. Ent toa põrand oli vahepeal kattunud madu-ussidega, mis kõik tigedalt sisisesid. Toomasel oli tükk tegemist, et neile mitte peale astuda. Ent ta siiski astus, ent üllatuseks läksid maod lirtsti katki nagi tomatid, mitte ei hammustanud. Ja kui Toomas seda taipas, astus ta mõnuga mööda madusid ja nautis lirtsumist oma jalge all. Ta sattus nii hoogu, et lausa tantsis ja laulis: „Trill-lal-laa, trall-lal-laa!“ Kuni kõik maod olid katki lirtsutud ja põrandat kattis hall püdel mass. Mis lõhnas seente järgi. Toomas võttis seda kätte ja nuusutas, tõepoolest, seened mis seened. Ta maitses veidi, ja tõesti, nagu seen. Ta korjas põrandalt veidi seda massi kilekoti sisse ja pani külmkappi, et Evelin saaks hommikul sousti valmistada. Kuni ta märkas põrandas üht auku. Ta läks seda uurima, ent libastus ja kukkus. Lend oli päris pikk.

esmaspäev, 27. august 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 20. peatükk



„Mis ema rääkis?“ küsis Evelin, kui Toomas oli taas välja tulnud.
„Ah ei midagi. Niisama.“
„No midagi ta ikka rääkis. Mis ta auto kohta arvas?“
„Ta ütles, et Audi sobib. Ta oli kuskilt kataloogist järele vaadanud, et see Audi, või mis ta oli, on täitsa hää. Kõlbab mulle küll.“
„Aga kas sa ei kuulnud, mis mu on ütles, et Audi on vaese mehe Mercedes,“ tänitas Evelin.
„See on siin Eestis nii. Igal pool mujal on Audi sama mis Mercedes. See on mingi popsi mõtteviis, et Audi ei kõlba.“
„Ise tead, aga mina sinna autosse ei istu.“
„Noja miks siis?“
„Sest õige auto on Mercedes. Või vähemalt BMW. Ma ei räägi Porschest, Range Roverist või Rolls-Royce’ist, see oleks priiskamine. Aga nõustuda mingi Audiga, no ei, aitäh.“
„Mis sul selle Audi vastu siis on?“
„See ei ole auto. Sulle öeldi ju, see on vaese mehe Mercedes. Vaese mehe. Sa ei saa endale lubada vaese mehe imidžit.“
„No mis sina ka imidžist tead?!“
„Tean, ja paremini kui sina. Iga juhul võta teadmiseks, mina sinna Audisse ei istu.“
„No, kuule. Mis see siis nüüd olgu. Arnoldile kõlbas ja mulle ei kõlba.“
„Kas sa oled Arnold?“ nähvas Evelin ja tegi pähe iroonilise grimassi, „oled Arnold?“
„Ah, mine õige perse!“
„Mine ise. Sa oled luuser.“
„Käi põrgu. Mis kuradi asi see auto on, et tema pärast peab nii palju tõmblema?!“
„Auto on ausasi. Selge.“
„No Rootsis ei tee keegi autost numbrit. Kah asi. Kõik sõidavad Volvoga.“
„See siin pole Rootsi. Võta see omale juba kord teadmiseks. Sa elad Eestis!“
„No ja mis see Mercedes parem on?“ küsis Toomas.
„Ma ei ütle sulle muud, kui et Lennart sõitis Mercedesega. Sellega peaks olema kõik öeldud.“
„Kallis, mina pole Lennart.“
„Pole jah. Sa pole kaugeltki Lennart. Sa oled tema hale vari!“
„No-noh,“ tundis Toomas end puudutatuna. Aga ei söandanud naisega vaidlema minna. Ta läks toa poole tagasi.
„Nooh, mis siis nüüd, lähed jälle oma emmule kituma või?!“ nähvas Evelin seljatagant.
Toomas ei teinud temast välja. Ta ohkas sügavalt, tõstis pea ja astus oma tuppa sama väärikal sammul nagu kirikusse. Ta läks kööki, istus laua taha maha ja jäi käsipõsakil mõttesse. Tal oli peas väga mõtlik nägu, aga pea oli sel hetkel täiesti tühi. Ta ei suutnud koondada ühtegi mõtet. Mõne aja pärast Toomas tõusis, võttis kapist pudeli, kallas omale klaasikese viskit, kulistas selle alla, läks magamistuppa ja heitis pikali. Kui Evelin mõne aja pärast tuli ja küsis, mis lahti, vastas Toomas: „Ära sega, ma olen haige.“

Niimoodi magas Toomas õhtuni. Siis ärkas, luges ajakirja Foreign Affairs viimast numbrit kuni silmad väsisid ja ta uuesti suigatas. Tal oli selline tunne, et tahakski magama jääda. Igaveseks. Ta ei tahtnud enam ärgata. Ei tahtnud kedagi enda ümber näha. Toomas ei pesnud sel õhtul isegi hambaid.

reede, 24. august 2007

Järjejutt Toomas ja Evelin: 19. peatükk



Toomas vaatas Evelini eemalt. Oli see vast tüdruk! Tal olid kenad päevitunud jalad, nagu noorel tüdrukul. Siis tugevad reied, kenad ümarad puusad. Ilusad, tütarlapselikult kikkis rinnad. Sale kael ja ümar nägu. Ja silmad! Need meeldisid Toomasele kõige rohkem. Kenad kavalad hirvesilmad. Toomas ei osanud ise öelda, miks, aga need silmad erutasid teda kõige rohkem. Kui Evelin talle otsa vaatas, läksid tal põlved nõrgaks.

Toomasel läks Evelini vaadates riist kõvaks. Ja hakkas veidi püksisääres välja ulatuma. Toomasel oli siis alati piinlik. Vahel juhtus see näiteks ametlike vastuvõttude ajal. Kui ta mõnda kena naist nägi. Näiteks viimati käteldes Kätlin Maraniga. Siis lõi väike Toomas nii kiiresti ja nii vinna, et ta pidi suure häbi pärast maa alla vajuma. Ta punastas, seda ka veel. Aga ilmselt keegi ei märganud. Küll oli Toomasel väga piinlik. Ja ta ei saanud sõna suust. Ta ei mäletanud, mis ta oli sellele naisele rääkinud. Igal juhul pärast seda teeb Kätlin talle alati kavalalt silma, kui teda näeb.

Ei, Evelin on ikka parem kui Kätlin. Ja vahest on ka parem, kui oma naisega nii kiiresti kõvaks ei lähe. Sest mis see siis olgu, kui mees kogu aeg kõva vändaga ringi käib. See poleks mingi õige elu. Ja ta ei saaks siis enam oma ametit pidada, seda kindlasti. Peab häbi pärast kuhugi metsa sisse kolima. Aga seda ta ju ometi ei taha. Juba ema ütles Toomasele, et temast saab suur mees. Paitas tema pead ja ütles ühtelugu: „Mazal tov, väike Toomas, mazal tov.“ Või siis, et: „Mazal tov, sinust saab suur mees, mazal tov.“

Väike Toomas vaatas emale õndsa näoga otsa ja ei osanud esiti midagi öelda. Talle tegi selline paitamine nalja. Aga ema tõi talle lugeda raamatuid ja Toomas luges usinalt. Maailma ajaloo ja poliitika kohta. Algul Toomas eriti ei tahtnud lugeda, oleks tahtnud väljas poistega mängida. Luurekat ja peitust. Aga nüüd, hiljem, on Toomas emale selle eest tänulik. Et raamatuid lugema pani.

Lugupidamisest ema vastu püüdis Toomas olla alati hästi tubli. Parim. Ema oli teda õpetanud, et elu on karm ja ellu jäämiseks tuleb võidelda. Ta peab olema alati parim. Poolel teel ei saa seisma jääda. Ainult nii jõuab elus edasi, ainult nii ei tallata sind ennast jalge alla. Ja Toomas tegi nagu ema ütles. Ja ei kahetse. Ja paistis, et ema on temaga rahul.

Toomas helistas emale pea iga päev. Küsis, kuidas tervis ja muidu ka. Ema oli talle kõige tähtsam. Või siis sama tähtis kui lapsed. Ja Evelin tuli järgmisena. Kuigi Evelinile ütles ta, et naine on kõige tähtsam. Aga ta ei saanud Evelinile tõtt rääkida. Sest siis oleks naine ta maha jätnud. Ta teadis seda, sest eelmise naisega juhtus nii. Ta ütles, et ema on ja jääb tema jaoks kõige tähtsamaks. Naine pakkis järgmisel päeval asjad ja kadunud ta oligi.

Toomas oli kindlasti ema poeg. Ja ta võis kirjeldada oma suhet emaga kui „erilist“. Sest ema oli aidanud tal jõuda sinna kus ta praegu oli. Ja emale võlgnes ta tänu oma elu eest. Ja lõppeks, ema oli ta siia maailma sünnitanud. Ema oli teda koolitanud. Tema eest hoolitsenud, kui ta oli haige. Teda kooli ja skaudilaagrisse saatnud. Ema veetis temaga isegi laagris mõned päevad. Vaadanud, et kõik oleks korras, et suuremad poisid talle liiga ei teeks. Emaga mängis ta kodus, emaga käis jalutamas. Ta oli küll kõrvalt vaadanud teisi poisse, kes mõnusalt kilkasid ja üksteist taga ajasid. Ta vahel oleks tahtnud kah minna ja mängida. Aga ema ütles: „Väike Toomas, ole minuga ja hiljem saad aru, miks.“ Ja nüüd sai Toomas aru. Mis oli saanud neist poistest, üks on vanglas, teine mingi prügiauto peal. Kolmas teeb mingit teadust, aga temast pole midagi kuulda. Neljas suri vähki. Ja viies lõpetas elu enesetapuga. Aga tema on jõudnud kaugele. Väga kaugele. Ja seda tänu emale.
„Ema helistas,“ ütles Evelin, kui Toomas maja juurde jõudis.
„Ahah,“ ütles Toomas ja kadus tuppa. Ta helistas emale tagasi ja nad rääkisid pikalt. Ema rääkis talle kõik ära, mis ta sel päeval tegema pidi.
„Kas on selge, pojake?“ küsis ema viimaks.
„Selge, emmu!“
Ja ema pani toru hargile.