Mina olen siia ilma sigitatud. Tavalisse keskmisse perekonda. Kahtlemata, muidu mind olemas poleks. Ja ma olen oma elu elanud nii, et teha võimalikult vähe teistele halba, ning olla võimalikult hea inimene. Täpselt õpiku järgi. Sellele vaatamata on mind sõimatud abordijäänuseks, enesepilastajast seksihulluks jms. Mis justkui tähendab, et oleks parem olnud, kui ma poleks siia ilma üldse sündinud.
Aga teisalt õhutab rahvastikuminister sünnitama üha rohkem inimesi. Keda siis?! Suhtumise põhjal musse endasse, vähemasti esimese 35 aasta põhjal, ma küll ei oleks tahtnud, et mind oleks sünnitatud. Ja oma elu mõtte leidsin alles pärast Irjaga kohtumist, sedagi täiesti juhuslikult. Paradoks on see, et pärast Irjaga kohtumist on mind neatud maapõhja, ning soovitud, et mind poleks siia ilma kunagi sünnitatud.
Ok, lahe on, riigi seisukohalt, et sünniks palju töötavaid tegelasi, orje. Aga kodaniku seisukohalt, mis on ses sündimises head? Kui sa oled oma esimesed eluaastad näljas ja paljas, sul pole õigeid vanemaid, sa ei näegi neid, saad iga päev peksa, sul pole lasteaia kohta, sa saad pooliku hariduse, ja pead töötama juhutöödel kuni surmani. Ja siis tagatipuks sõimatakse sind enesepilastajast seksihulluks, sa ei näe oma lapsi, ning sind tümitab ajakirjandus nii kuis jaksab. Mis elu see on?! Ma küll kellelegi sigimist ei soovita, vähemalt mitte sellisesse keskkonda.
Mina olen õnnelik, et olen elus, ainult tänu kohtumisele Irjaga.
6 kommentaari:
ja et sul pojad on! Sa ei tohi neid maha kriipsutada ega unustada...head vana lõppu ja paremat uut!
kulla inimene! isiksus areneb vaid kannatuste ja katsumuste toel, mitte hüvaolu pehmes pesas!Soovin Teile jätkuvalt õiglast meelt, arenemisjanu ja armastust, läbinägeva loomuga majandusajakirjaniku jätkumist. Go on, nüüd mil lähisuhted korda on saanud. Mis iibesse puutub, siis on Eesti riigis see lokanud kehvadel aegadel, mille näilise majandustõsu päevil? Kokkuhoid laste arvelt?
Inno! Aga tore, et lõpuks leidsid omale hingekaaslase. Ma olen alati ütelnud, et õnn saabub alati siis, kui teda kõige vähem oodata oskad.Ikka juhuslikult! Seega- igaühe jaoks on kusagil keegi. Maailmas on palju kurjust küll,tuleb lihtsalt kuidagi sellest eemale hoida.Pole mõtet olla kinni halvas minevikus,olnut ei saa mitte kuidagi heaks teha...Ja teate, Irja ja Inno...minul on südamest teie üle hea meel, tõepoolest!Nii armsad olete te kahekesi, täitsa teineteisele loodud! Ärge võtke südamesse kurjadede inimeste halvustavaid sõnu! Igaüks ise teab, kes ta tegelikult on...ja meil kõigil on koht ja õigus elada siin maamunal...ja tegelikult, näidake mulle ühte õiget inimest, või siis vähemalt ideaalset...ma tahaks näha kohe....:)
Toredat Vana-Aasta lõppu!
No kuulge, kuulge, juba Kõigevägevam andis piiblis väga selged juhtnöörid, et tehke sugu ja täitke maa ja valitsege kõige loodu üle. Mingeid muid sotsiaalseid garantiisid ta aga ei andnud. Nii, et eesmärk ongi sigida ennaktempos! Pealegi vähendab see oluliselt õnnetusriski -sest nagu räägiti seal raamatus "Küülikud ja Maod" on ühel küülikul tõenäosus kohtuda maoga 100%. kui küülikuid on aga 2 on protsent langenud kohemaid 50-le. Seega -kui sigida piisavalt kiiresti ja hulgaliselt, tekib olukord, kus tõenäosus maoga kohtumiseks läheneb nullile! Mis ongi ju eesmärk!
Pealegi on eestlased haruldased nagu kääbikud või Euroopa naaritsad, mis tähendab, et nende populatsioon on muutunud väärtuseks omaette. Te elate juhtumisi looduskaitsealal mu kullakesed ;)
Tühjade hällide küsimus
1936. aasta „Eesti kroonikas” kirjutatakse:
„Korduvalt kerkib 1936. a päevakorrale
tühjade hällide küsimus. Riigivanem
K. Päts toonitab kõigis oma kaaluvamais
kõnedes eesti rahva väljasuremise
ja raugastumise hädaohtu, mis väljendub
väheses sündimuses, millega
eesti rahvas on saavutamas maailmarekordilist
madalseisu.” Ja edasi: „Aasta
lõpuks avaldatud andmed sündimuse ja
suremuse vahekordade kohta 1936. a
jätavad õige masendava pildi.” Küsimuse
ümber puhkeb laialdane mõttevahetus,
ministeeriumidevaheline komisjon
võtab vastu praktilise tähtsusega otsuseid,
mille ellurakendamine seisab päevakorral.
On tõenäoline, et samal eesmärgil
kutsuti ellu ka iseseisev sotsiaalministeerium,
sünnikõver hakkaski siitpeale
tõusma (vt joonist).
Statistilistest analüüsidest ja prognoosidest
väärib tähelepanu H. Reimani
uurimus 1937. aasta „Eesti statistikas”.
Prognoos oli troostitu, andes siiski lootust
eeldusel, et riik jätkab otsustavalt
rahvastikuloomele ebasoodsaks kujunenud
tingimuste mõjutamist.
Rahvastiku iive ja perekonna olukord
oli päevateema edaspidigi. Viljakamaid
autoreid dr Juhan Vilms analüüsis põhjalikult
rahva vähese juurdekasvu põhjusi
ning oli seisukohal, et üldise (lapsi
tõrjuva) moevoolu tõkestamise ainsaks
teeks jääb riiklik aktsioon – riigi poliitika
oma autoriteedi, aparaadi, jõu ja võimalustega
on suuteline allakäiku peatama
(ERK, 1938-4). Professor Uluots nägi
järeltuleva soo arvukuse vähenemises
ühtlasi olulist poliitilist, majanduslikku ja
vaimuelu probleemi.
Uurimusi ilmus ka majandusteadlastelt.
A. Tõllassepp Konjunktuuriinstituudist
analüüsis inimest kui majanduslikku
väärtust ja tema amortisatsiooni
(„Inimese kasvatamise kuludest
ja rahvasse investeeritud kapitalist”, väljaanne
nr 62/63, 1940). Autor näitas, et
rahvaloomesse investeeritud kapital
ületab Eestis mitmekordselt riigi reaalvarade
väärtuse, ent seni pole majandusteaduses
arvestatud inimese amortisatsiooni
ega eraldatud vastavat osa
amortisatsioonikapitalist lapsevanematele.
Uurimus tõstatas niisiis juba emapalga
teema („Kas oleme õigustatud
arvestama tasu emale laste kasvatamise
eest?”).
Eesti Vabariigi
viimasel tunnil
Eesti rahva loost ja tulevikust rääkis prof
Uluots veel Eesti Vabariigi viimasel tunnil
– 1940. aastal emadepäeva aktusel
Estonias. Tema sõnul toimus meie ajaloos
rahvaarvu kiire kasv pärast orjusest
vabanemist 18. sajandi alguses, aga hiljem,
seoses talude omandamisega, läks
rahva elujõud suurel määral sellele
tegevusele ning teatud kohtades hakkas
rahvaarv vähenema. Eesti Vabariigis
tuli rahval, eriti haritlaskonnal, samuti
palju uusi ülesandeid täita ning laste
arv jäi väikeseks. Ja nüüd seistakse
õieti küsimuse ees – olla või mitte olla.
„Kas on meil mõtet oma riiki ehitada ja
korraldada, kui meil tarvilikul määral
noorsugu juurde ei tule?” Justkui ette
nähes kogutud varade peatset hävimist,
http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/3_42007/36-39mustv.pdf
Sügava iibepuudega väikerahvana
Euroopa kultuuriruumi sisenedes tasub
teadvustada ka paavst Benediktus XVI
tõdemust sealsest olukorrast: Euroopas
valitsevat tuleviku suhtes justkui „kummaline umbusk”, mis kõige selgemini avalduvat tõsiasjas, et lapsi ei peeta
enam lootuse kandjateks. Paavst tõdeb:
„Euroopa on oma välise edu sunnil sisemiselt tühjaks jooksnud” (EPL, 27.04.2005).
http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/3_42007/36-39mustv.pdf
Postita kommentaar