Väljavõte Delfist.
Lõpuks ometi hakkab ka lahutatud isade seisukoht laiemat kõlapinda saama. Muidu neid ainult peksti ja tambiti. Ja kõik rõkkasid kaasa.
Aga lahutatud isasid on tambitud juba aastaid, et mitte öelda aastakümneid. Sest kõik, kes lastega tegelevad, on naised ja loomulikult teevad nad kõik, et isa last ei näeks. Sest muidu on raske põhjendada, miks emale on vaja palju raha maksta. Ma arvan, et selles ongi konks.
Samas keegi ei kontrolli, kas ema ostab selle raha eest lapsele riideid ja süüa, või hoopis poest viina ja omale riideid, laseb paigaldada kunstrinnad ja -küüned, reisib soojale maale. Kas ema üldse reaalselt last näeb ja temaga tegeleb. Ja kas emal üldse on raha vaja, sest tavaliselt jääb naisele koos lastega ka kodu, kõik asjad. Mees peab kõike otsast alustama. Raha vajaks ehk hoopis mees?! Uue elu alustamiseks.
Ja üldse ei arutata seda, miks mehed lähevad pere juurest ära. Asjad pole nii, et ahh, läks minema, jooksis uue naise juurde. Miks nende meestega ei räägita? Ahjah, kõik, kes võiks rääkida, on naised. Ja nad ei taha. Sest mis kõik võib välja tulla? Viimaks võetakse naistelt õigus lastega tegeleda. Aga seda ei saa lasta sündida!
29 kommentaari:
selliseid kiuslikke naisi kes mehel oma last ei lase näha on ehk maksimum 5% lahutatute hulgast (mina isiklikult küll ei tea ühtegi). küll aga tean mehi kes oma laste vastu eriti huvi ei tunne, elatist parema meelega ei maksaks jne.
ning sellest tüüpiliselt makstavast miinimumelatisest (pluss heal juhul 500 kuni 1000 eek) ei jää küll midagi üle kunstküünte, naaritsakasuka ja silikoonrindade jaoks.
kirjeldatud algatuse on hea ja kahtlemata vajalik kuid siit blogist jääb mulje justkui oleks KÕIK lahutatud naised ussid. miks peab alati äärmustesse kalduma? see algatus on loodud ju vaid mehi selle eelmainitud 5% eest kaitsemiseks
Mina näiteks ainult selliseid naisi teangi, ja ma ütleks, et selliseid on 95%.
Te elate äkki Kuu peal?
See on ka üks kena stereotüüp, et "mees läheb ära".
Tihtipeale on naisel juba ammu uus mees, kes ka elamisse võetakse. Ja vana mees "läheb ära" ainult seetõttu, et tal pole südant naist - ja lapsi, kes ju automaatselt naise juurde kuuluvad - nende ühisest kodust välja tõsta.
Vastavalt uuringutele algatavad lahutuse valdavalt naised.
Inno, sa kuula mitte ainult mehe vaid ka naise seisukohta. pahatihti viib selle lastega mitte kokku laskmiseni surnud ring:
mees ja naine lähevad lahku - naisel hing haige ja kompensatsiooniks (erit ikui jätei maha teise pärast) on mehe vastu võibolla õel - mees ei taha sellise naisega suhelda/eelistab aega veeta uue naise ja planeeritavate lastega - mees ei näe põhjust maksta elatist sest uue suhte peale on seda palju lahedam kulutada - naine püüab elatise kättesaamise nimel kautada ainsat loodetavasti toimivat sunnivahendit ehk lapsi.
kunagi ei ole selliste olukordade tekkimises süüdi üks või teine pool ning naisi niimoodi süüdistada ei ole õiglane. kui palju on eestis mehi kes ei tunne huvi oma laste vastu ega maksa elatist?
ning asjaolu miks lahku mindi ei puutu laste ja elatise jagamisel asjasse kui tegu pole põhjusega mis võib lastele potensiaalselt ohtlik olla.
rohkem ei taha sel teemal selgitada sest paistab et sa ei taha puude taga metsa näha. ole siis mõnuga kinni oma alati võibolla mitte kõige objektiivsemates seisukohtdes
pole oluline kes ametliku käigu lahkuminekule annab, tegelikult on tavaliselt mõlemad pooled enam-vähem võrdselt lahutuse eest vastutavad
Minu meelest on probleem ka see, et lahutatud naised otsivad endale reeglina uue elukaaslase ja lapsed saavad seega endale uue nn kasuisa.
Kasuisad võivad aga lapsi halastamatult ruineerida ja seda tihtipeale koos laste emaga, kes kasuisa kasvatusmeetodid leplikult heaks kiidab (ei või ju riskida ka uue mehe kaotamisega).
Igaljuhul peavad lapsed taluma kodus ema meheotsingutega kaasnevat vaimset pinget. Imelik on ka see, et juhul, kui siis võõrasisa laste vastu otsest vägivalda kasutab, jääb süüdi ikka mees (-seda muidugi õigusega), kuigi just laste ema lasi võõra mehe lastele lähedale.
Keegi peaks ka sellistest keissidest rääkima. On fakt, et emad lasevad oma lapsi võõrasisadel terroriseerida või soodustavad sellist terrorit oma vaikimisega.
Kohus selliseid asju muidugi ei arvesta...ning päris-isad peavad igal juhul sellist põletikulist kooselu oma rahalise panusega toetama.
Kui mõlemad on vastutavad võrdselt, siis on ju eriti ebaõiglane, kui üks jäetakse ilma oma elukohast, perest ja sunnitakse veel maksma, aga teine pool võib rahulikult jätkata endist eluviisi.
Mina tean ühte ema, kes mingil hetkel enam lapsega tegeleda ei viitsinud ja siis lapse isale viskas. Ega te ometi ei arva, et ema siis alimente maksis, oh ei. täiskasvanuks saamiseni isegi mitte sendipojakest. Tükk vaeva oli, et lastetoetus sinna saaks kus laps kasvas. Vot nii!
Kas mitte stereotüüpne ja eelarvamusik ei ole mitte arusaam, et pooled on justkui alati lahutuses võrdselt süüdi? Kui üks osapooltest teisele näiteks vastu molli annan, kas näiteks seepärast, et talle teise nägu ei meeldi või on lihtsalt sellises tujus, ja selline praktika on tavapärane, siis kas lahkumineku korral on ikkagi mõlemad võrdselt süüdi?
Samaviisi tundub steretüüpne ja ühekülgne olema paljude naiste poolne meeste süüdistamine, et need pole oma laste kasvatamisest ja toetamisest huvitatud. Kindlasti on ka selliseid, aga elu näitab, et väga tihti ei huvituta neist reaalsetest põhjustest, miks mees on oma lapse hüljanud kui nii võib öelda.
Sellised probleemid tulevad ikka nendel, kes ei pane esiplaanile lapse vajadusi, vaid omaenda omi. Kellel lapse vajadused esiplaanil, suudavad lapsed ka pärast lahutust koos normaalselt üles kasvatada. Kes mõtlevad ainult oma egole, solvumistele, hirmudele, nemad kaklevadki lahutustülides, kus kõige rohkem kannatavad lapsed.
Usun ka et pigem on esimesel kommenteerijal õigus.
Mul on igavene hulk partnereid olnud, kellest viiega, kaks või enam aastat koos elatud. Loomulikult on siis lapsigi õige mitu.
Ükski naistest pole keelanud nendega kohtumist, ükski pole mulle soovinud (vähemalt sõnutsi) midagi halba. Enamgi veel - ka lastele pole mimd halvustatud. Vastupidisest saaks ju hetkega aru.
"Ja see pole veel kõik," hõigatakse telepoes. Nimelt, osad emad on teiste emade lastele ristiemad.
Tahan öelda, et tõenäosus, et vaid mulle on sattunud naised selle Inno väidetava 5 protsenid seast, pole kuigi arvestatav võimalus. Usutavasti on enamik naistest ju sellised kellega olen kokku juhtunud. usutavam on: mõned üksikud inimsööjad on mul vahele jäänud ja Inno sattus esimeseks just sellise otsa.
Minul oli näiteks nii, et naine lõi litsi. Ikka korralikult. Mõnedele asjadele sattusin peale, nagu see Vain. Aga nüüd olen kuulnud suhtest Kadastikuga, ja neid on olnud veel. Kõrvalsuhted olid minu eest salajas ja päris pika aja jooksul. Minu jaoks oli see suur pettus ja pettumus, sest püüdsin olla samal ajal hea mees, kui naine oli täitsa külm, ja nagu hiljem selgus, käis armukesega.
Ja ma tundsin end kodus ühtäkki nagu võõrkeha. Sest tahtsin olla naisele ikka hea. Armastasin teda. Ja sellega austasin tema valikuid. Siis oligi dilemma: Naine tahtis uue mehega elama hakata, ja tahtis ka lapsi enda juurde. Ja mina olin ülearune. Noja siis muidugi veel naine nõudis need alimendid välja. Naine muidugi tahtis esialgu, et me ei lahutaks, et ta saaks oma armukestega aeg-ajalt koos olla, mina siis enda omaga, aga avalikkuse ees oleme ikka ilus abielupaar. Mulle selline värk jälle ei sobinud. Ilmselt oleks olnud lihtsam, kui ma ise oleks olnud ka selline armukesepidaja tüüp. Mida ma kahjuks ei olnud. Ses mõttes olime erinevad.
Ja nüüd siis on olukord selline, et mu niigi rikas eksnaine, kellele ma suure hunniku vara kinkisin, elab koos miljonäriga, palkab kalleid advokaate, pressib mult raha välja. Ja mina, kellel alustava ettevõtjana sissetulek puudub, pean siis maksma ja vaikselt oma varanatukest müüma. Kuni kõik on otsas ja olengi, tänaval. Hakkan veel suurest kurvastusest jooma, või misiganes. Sellise negatiivse stsenaariumi korral. Minu puhul muidugi asi nii hull pole, sest Irja on mind toetanud, aga ilma Irjata, ega palju puudu poleks.
Ma olen nüüd tasapisi õppinud oma südant külmaks tegema, aga see on kuramuse raske. Ikka tahad ju teisele head. Aga kui see teine sinu headust süsteemselt sinu vastu ära kasutab, siis enam nii ei saa. Päris ära hävitada ennast lasta ei saa. Ja hull on ka see, et kui oled lasknud end tümitada, siis justkui eeldataksegi, et sa pead seda lõpuni tegema, laskma end päris tümaks tümitada. Kui enda eest seisma hakkad, oled jälle süüdi.
Ma kujutan ette, et see Suur Naiste Vandenõu on paljud mehed hukatusse ajanud. Ja siis justkui saatuse irooniana pakutakse neile jõululaupäeval tasuta pesemisvõimalust ja süüa, seda teevad kah naised.
Mina soovitaks noortel meestel olla naist valides ja lapsi tehes VÄGA ettevaatlik. Sest algul paistavad kõik naised toredad, nad valdavad perfektselt seda võrgutamise kunsti. Aga hiljem saavad neist valdavalt kõige hirmsamad koletised. Kõige mõistlikum on end lasta üldse steriliseerida. Mehe seisukohalt vaadates. Elu on palju õnnelikum ja lihtsam. Lapsed on üks suur nuhtlus (mitte lapsed ise, muidugi, vaid nendega koos käiv kemplemine). Muidugi on erandeid, aga need on siiski üksikud. Ja kui naised on jätkuvalt orienteeritud sellele võrgutamisele ja petmisele, raha väljapressimisele, siis pole nendega vaja tegemist teha üldse. Ilma meeste ja lasteta on nad varsti käpuli, las vingerdavad. Suundumus ongi sinnapoole, et lapsi sünnib vähe. Ja hea on. Milleks õnnetust paljundada. Lapsi võiks saada need üksikud, kes on tõesti leidnud elu armastuse, on head inimesed, sobivad, teineteisele sõbrad.
Inno, sinu lugu me teame. Aga teame ka, et Ingrid on korduvalt avalikkuse ees öelnud, et ei teeks sulle mingeid takistusi lastega kohtumiseks, samas sa ei ole ise huvi tundnud. Siin taandub asi ikkagi sellele, et laste huvid ei ole sulle number üks.
Keegi ei arva, et sa oleksid pidanud oma sobimatusse suhtesse jääma, aga naise hülgamine ei tähenda laste hülgamist. Lastele on lahutus niigi raske, aga eriti raske on see, kui üks vanem lihtsalt kaob.
Sul pole mõtet ka kirjutada, et ajad kohtu kaudu seda asja, seda teavad ka kõik, et see on praktiliselt lootusetu protsess, mida tehakse lihtsalt silmakirjaks.
Kui sulle oleksid su laste tunded ja turvalisus esikohal, siis oleksid sa praegu nende parim sõber, mitte lihtsalt bioloogiline isa.
Ingrid loomulikult ei tee takistusi, sest ta tahab saada võimalust minu sõimamiseks. Ja ilma Ingridi vahenduseta pole mul võimalik lastega kohtuda. See inimene on mulle nii palju sitta keeranud ja halba teinud, ja kuni ta pole vabandanud ega kahtsenud, siis eeldan, et teeb seda veel ja veel nagu ta on teinud. Miks ma peaks end kottida laskma?
Ja ma ei taha, et lapsed muutuksid Ingridi tööriistadeks. Mul on selleks liiga hea spikker ees Irja isa ja tema eksnaise ning poegade suhetest.
Kuni Ingrid oma tegusid ei kahetse ja antud lubadusi ei täida, ja kohus ning lastekaitsjad ei võimalda mul lastega kohtuda nii, et Ingrid juures ei oleks, siis ma ootan ära aja, mil lapsed saavad täiskasvanuks. Siis nad otsivad mind üles, ma olen selles enam kui kindel.
Minu jaoks oleks lahendus see, kui kohus mõistab lapsed minu juurde, sest Ingrid neid nagunii ei kasvata, tal pole kõige muu kõrvalt selleks aega. Seda polnud tal juba varem. Kui lapsed jäävad nö Ingridi juurde, siis tegelikkuses kasvavad nad ilma isa ja emata. Kui Ingrid oma lapsi armastaks, siis annaks ta lapsed minu kasvatada. Aga ta ei tee seda, sest see tähendaks ilmselt, et ta ei näe neid lapsi enam kunagi. Ta hoiab neid väevõimuga enda juures. Nn tugevama õigusega. Aga ta jääb üha väetimaks ja lapsed saavad tugevamaks. Nagu minu isa oli despoot, peksis meid vendadega samuti nagu Ingrid lapsi. Ja esimene asi, mis ma keskkooli lõppedes tegin, lasin kodust jalga!
Ja neile, kes räägivad, et on Ingridit näinud lastega juttu ajamas. Minu isa ajas ka avalikus kohas oma lastega ilusasti mesijuttu, kodusinte vahel aga peksis nii, et säärtel oli veri väljas. Samamoodi nagu Ingrid, kaotas täiesti enesevalitsemise. Kes Ingridit lähemalt tunnevad, töökaaslased, pereliikmed, need teavad, millest jutt.
Lisaks muule on psühhoterror kah päris kole, aga lapsed taluvad seda üldjuhul paremini. Näiteks mina sain 18aastaselt kodust minema, aga mu ema jäi haigeks ja suri juba 59aastaselt. Sellest on väga kahju. Mina sama viga ei tee mis ema, et lasen end kottida. Olgu siis, et lapsi ei näe. Mu isa ähvardas kah ema, et kui ära läheb, siis lapsi ei näe. Aga ma oleks emale selle andestanud, kui ta oleks lahkunud ja lapsed maha jätnud. Ausõna. Mul oleks temaga olnud nüüd nii hea juttu ajada, temalt ühte koma teist küsida. Seda võimalust enam pole. Ma tahaks oma poegadele kinkida vähemalt selle privileegi, et nad saavad täiskasvanuna minuga rääkida. Ja ma olen valmis neid alati aitama. Ma tunnen, et on hästi, kui suudan tagada, et ma püsin elus. Pärast 13 aastat kooselu Ingridiga polegi see nii tühine saavutus, kas teate. Ja ma saan hiljem poistele kõik ära rääkida, kuidas asjad olid. Paljusid asju pole ma üldse avaldanud, ei siin blogis ega kuskil mujal. Need on siis vaid väiksele ringile teadmiseks. Ja ma usun, et poisid mõistavad mind, kui ma neile ära räägin. Siis, kui nad vanemad on.
Ja 17:07 anonüümsele: tuhkagi te ei tea! Te ei tea pooli asjugi minu ja Ingridi loost. See on kõigest jäämäe veepealne osa, mis on kirja pandud.
Sorry, kui järeldasin, et teame juba kõike. Sa kordad lihtsalt pidevalt samu asju üle, nii jääb mulje, et sul pole enam midagi öelda. Paljastusi on ka tehtud juba niivõrd üle igasuguse taluvuse piiri, et raske on uskuda, et midagi sinna veel jäi.
Aga mida mina oleksin teinud - ma oleksin kahtlemata pidevalt pojale kooli vastu jalutanud ja nii temaga omavahel olnud, kinkinud talle mobiili, et privaatselt iga päev ühenduses olla, kinkinud talle veebikaamera ja arvuti jne. Tänapäeva tehniliste võimaluste juures on lahus olla võimalik küll ainult neil, kes seda tõesti tahavad.
Inno, no selles on Sul õigus, et siin kommijad tuhkagi ei tea.
Aga Sina ei pane ka ilmselt une pealt kirja mandelbrodi fraktaali matemaatilist kuju, aurumasina kasutegurit või esmase uriini koostist... mis ometi ei takista kaasa rääkimast, kui keegi tähendab, et näh, selle ju piss pähe löönud!
Noja, mis siis laps oleks teinud nende asjadega? Peitnud nad ära? Valetanud midagi emale? Salaja minuga suhelnud?
Te ei tunne Ingridit. Ta ei laseks oma selja taga mingit luuretegevust arendada. Ta on kontrolli-friik, kõige ehtsam. Ta lõpetaks kohe sellise pulli. Ja lõpuks kannataks ainult poiss.
Viimati, kui ma poisiga suhtlesin, talle nö vastu jalutasin, oli Ingrid kohe platsis ja kasutas seda ära, et mulle ligi ajada. Et mind tagasi enda juurde meelitada. Teate, see on vastik.
Kui ma poisiga hakkan niimoodi asju ajama, siis kasutab Ingrid seda kohe ära. Ja kannatab ikka poiss lõpuks.
Aga kuhu kiiret? Kui Ingrid tahab jagada ja valitseda, las valitseb oma kuningriiki, rahulikus üksinduses. Pojad saavad 18 täis ja siis siis las otsustavad ise. Seni vaatan, et Ingrid mind päris paljaks ei teeks, et mul ikka eluvaim sees püsiks. Kirjutan vaikselt, pean oma blogi. Reisin, loen raamatuid, õpin üht-teist juurde. Ma olen ju alles noor, 37 aastane, poole elu alles ees. Aega küll poistega suhelda maa ja ilm.
Ja kui nad ei taha, mis mul sest. Irja isa oli poistele musterisa, hoolitses ette ja taha, aga poisid saatsid ta ikka enne surma perse. See oli palju suurem löök. Ma ei hakka midagi lootmagi. Sest võibolla on poisid hoopis emasse, saavad temaga paremini läbi. Mis ma siis hakkan end üldse vahele toppima. Ingrid on nii võimas, ja jätsin talle nii palju vara ja raha, et saab olla nii ema-isa, kui vana-vana, ja vana-vana-vanemate eest. Tal ei tohiks olla millestki puudust, isegi siis, kui ma talle midagi ei maksa.
Inno, vastuseks sinu kella 16.55-le kommentaarile, ja kõigile teistele lugejatele ka:
mu süda tuksub sellele, mis sa räägid Inno. Mitte, et ma sind hullult ülisataks, aga kui ma loen, mis sa kirjutad, siis ma tunnen enda ära. Lihtsalt tahtsin omalt poolt lisada ja selgitada kuidas mõend asjad käivad/toimivad. Sellega on nii, et kõipealt sind sandistatakse emotsionaalselst oma lähedas(t)e poolt ja siis need samad sandistajad pakuvad sulle oma "abi", ehk hakkavad sinu eest asju ära tegema, mida sa ise enam tehagi ei suuda, sest sa oled peast ja hingest nii sassis, et ei saa enam aru, kes on hea ja kes on halb. Ja siis seda sinu eest ära tegemist nimetatakse abiks, loomikult ülimalt "ausast" soovist sind aidata, kuigi tegelikult võetkse sind veel rohkem lõksu. See on kohtutavalt julm ja alandav, aga sellest saavad ainult need aru, kes seda ise on läbi elanud. Perekond - kui see funktsioneerib, on suurepärane institutsioon, tõeline tagala, kus tunda ennast igal ajal, igas olukorras turvalisel. Kui see aga nii ei ole, siis see hävitab inidiviidi, inimese. Ma tean, mis see tähendab, sest....
Ja kõige hullem on see, et sa ei saa MITTE MIDAGI tõestada, sest kusagil pole näha niiöelda "sinikaid", sest hinge sinikaid ei näe keegi. Ja see on kohutav lõks ja see hävitab tasapisi su elu. Siinjuures olgu veel öeldud, et tavaliselt on need sandistajad võimuahned ja väga ensekesksed, aga samas väga väga rumalad, kitsa silmaringiga, ei huvitu prakitiliselt millestki ja on tohutult alandav, olla selliselt inimesest sõltuv. Ja selliseid inimesi nimetatakse meie ühiskonnas tugevateks indiviidideks. Ja see jääb ilmselt kahjuks igavesti nii.
Minu meelest sinul Inno oli sama tunne, vähemalt mulle tundub nii. Ja on just täpselt nii nagu sa kirjutad, et kui sa korra oled "hea" ja annad järgi ja oled nii öelda varustaja rollis - pean siin eelkõige silmas emotsionaalselt varustaja, sest see teine inimene tegelikult elab sinu emotsionaalsest varast, ja loomulikult eeldab, et sa kunagi vastu ei hakka. Ja hull on veel ka see, et selline olukord kohutavalt eksitab. Sest vahete vahel on see koletis ju äärmiselt mesimagus ja hea ja sa ei saa enam õieti arugi, et mis ta siis nüüd on - hea või halb. Ja siis, pange tähele, pere kooshoidmise ja "rahu" nimel hakkab, siis teine pool tegelema tasapisi, aga kindlalt iseenda ajupesuga, et "oh, ega asi tegelikult polegi nii hull", "eks ma olin ikka natuke ise ka süüdi" jne. See aga viib tasahilju vaimse hukatuse poole. Ja see kõik toimub salaja, varjus, sa iseegi ei oska sellest kellelegi kurta, sest no mida sa saad tõestada??? Ma ei saa hetkel enam kirjutada, sest kui ma sellest mõtlen, siis ma lihtsalt tahaks püssi haarata...ei ei ma ei ole mingi potensiaalne amokijooksja, aga kohtuvalt vihaseks ajab ja kurvaks ja siis jälle vihaseks. Ah jaa, peaksin veel lisama, et sina Inno oled tõesti pääsenud, minul kahjuks nii hästi pole läinud. Ma ei kirjuta siin oma partnerist, vaid oma vanematest, oma pereni kahjuks ilmselt ei jõuagi, sest olles kogunud seda, millest kirjutasin, ma paaniliselt kardan suhteid, kuigi loomulikult igatsus on ikkagi, sest tunnen ennast naisena väga üksi.
To 18.18.
See ongi kõige lihtsam (aga ka üks töökindlamaid taktikaid), mille kasutamises naised on head.
Senisest tõekspidamisest-eelarvamusest-veendumusest sunnitakse erinevate võtetega loobuma. Tavaliselt päris labasel viisil: näägutamiste, ignoreerimiste ning harva antava präänikuga.
Nii kaobki töödeldaval pind jalgealt. Ja kui püsib, siis vaid töötleja armust. Töödeldavale ei meeldi see enamasti mitte üks põrm, kuid ilma töötleja toeta kaob nüüd tasakaal koguni. Siit soov püss haarata (kurvastaval kombel on seda tehtudki).
Miks niimoodi tehakse? See juba teine teema.
hiidvana:
kuigi ma ise olen naine, siis pean sinuga nõustuma, sest oma kirjas kirjutan oma emast. Sa ei kujuta ette, mis ta isaga on teinud. Ja minuga ka. Samas kui ma vahel oma sõbrannade hulgas ringi vaatan, siis nii paradoksaalne kui see ka pole - meestele tegelikult meeldivad näägutavad naised, mehed lausa vajavad näägutamist, mulle tundub. Kõik mu näägutavad ja võimukad sõbrannad on abielus, samasaga vähem võimukamad on üksi. Mida siit siis järeldada?
Ja sul on ka selles õigus, et lõpuks elab töödeldav töötleja armust ja ei ole midagi alandavamt kui see, aga välja pääseda on prakitiliselt võimatu. Ja ma arvan, et kui Inno ei oleks Irjat kohanud, oleks ta siiani Ingridiga, sest üksi sellist ausalt näkku ütlemist ikka ette ei võta küll, sest üksi ollakse palju haavatavam. Aga oleks tore kui Inno siinkohal ausalt ütleks, kas ta oleks siiani Ingridiga koos kui ta poleks Irjat kohanud...nii kätt südamele pannes? ja ausalt vastates?
Kui Eestis on üle 50 000, aga võib-olla isegi ligi 100 000 lahutatud paari ja 95% sellistest naistest on juhul ussid ja fuuriad, kes ei lase laste juurde isasid, miks siis MTÜ-lt ainult paarsada isa abi on otsinud? Selle üle on meediakära olnud viimasel ajal päris palju, nii et ei usu, et vähegi teema vastu huvi tundev inimene sellest kuulnud ei oleks.
19:39 anonüümsele:
Jah, kui ausalt öelda, siis oleksin küll, ilmselt, koos olnud.
Ma võibolla oleks elanud küll eraldi, osa ajast, kuskil maatalus näiteks, aga võibolla ka mitte. Me oleks üritanud olla teineteisest võimalikult palju lahus. Võimalik, et ma oleksin olnud rohkem kodus ja Ingrid rohkem ära. Aga formaalselt ikka koos.
naise ja mehe kooselu pikaajaliselt on peaaegu lootusetu üritus. 50% abieludest pidi ju lahutatama. Ja niipalju kui ma olen näinud üle 15.a. koos olnud paare - siis neist 90% kas tülitsevad või ignoreerivad üksteist (äkki ühisvara nimel pingutavad koos elada?). Ma arvasin et ise kunagi ei abiellu - aga kogemata sattus nii hea mees - mu parim sõber, ette, et ilma temata enam ei oskaks. Oma suguvõsas naisi vaadates mulle tundub et naiste viga on, et nad tahavad meeste üle võimutseda, käsutada, juhtida. Mehed peavad olema tuhvli all, muidu saavad sõimata. Ja kui juba on tuhvli all, siis neid juba selle pärast ei austata, ja ikka saavad sõimata. Kurb tegelikult. Elu on niigi probleemne, koos oleks ju kergem...
Huvitav on see, et abielu nähakse kui võitlust ja võistlust, kuigi see võiks olla partnerlus ja suurim sõprus.
Võitlus käib tihtipeale elu ja surma peale. Kusjuures tiritakse teineteist tagasi, ei lasta areneda.
Ma arvan, et tihti elatakse koos, kuna kumbki ei taha võistluses alla jääda. Sest see, kes ära läheb, on justkui alla andnud, kaotaja, luuser. Ja lapsed jäävad siis sellele "võitjale". Ja alimentide nõudmine, laps on siis võimalus teist poolt sellesse võistlusse tagasi meelitada. Stiilis, et, kuhu sa kadusid, tule, võistleme edasi.
Probleem on selles, et seadusandlus toetab seda võistlust ja võitlust. Kui vanemad omavahel jagelevad, teineteist peksavad, "nõusid lõhuvad", teineteist sõimavad ja karjuvad, ja kuni see on avalikkuse eest varjul, ei sekku ükski lastekaitsja ega kohtunik. Samas võivad lapsed sellest võitlusest saada just kõige suurema trauma, mis väljendub depressioonis, astmas, allergias jms närvisüsteemi häiretes. Lahkuminek on tavaliselt kõige tipp, kus üks pool ütleb, et aitab, mis me jandime. Ja siis teine pool räägib, et lastel närvid läbi. tegelikult olid need närvid juba ammu läbi, aga kuni püsitakse koos, neist asjust ei räägita.
Kõige hullemad tragöödiad võivad toimuda just neis peredes, mis püsivad nö koos. Kus siis üks pool tavaliselt vaikselt ära kustub ja kõik on pealtnäha väga korras. Ja lapsed on vastuvõtlikud tubakale, alkoholile, narkootikumidele, vägivallale, et siis põgeneda reaalsusest.
Meeste probleem, arvan ma, on paljus selles, et oma hädasid kannatatakse vaikselt. Naised on muidugi rõõmsad, valitsevad seda olukorda, kiidavad takka, aga tegelikult on see kurb. Ja samamoodi kannatavad paljud naised. Väga levinud on mudel, kus üks pool on agressiivne ja teine kannatab. Ja see kannatus võib tulla lootusest, et teine pool muutub, saab aru, teisel hakkab kahju. Maksta teisele kätte läbi kannatuse. Umbes nii, et suren, ja siis näed, kui palju ma väärt olin! Ja selline surm on üllas.
parim kättemaks on mitte muutuda nendesarnasteks!
no ei saa mina sust aru, inno, kui sa oled justkui õnnelik, siis ei tohiks sind ju karvavõrdki häirida, kui eksil hästi läheb?
pealegi, koik halb tuleb meile varem või hiljem niikuinii ringiga tagasi.
anna aega! las tema moistab kohut!
soodomakomorra: midagi selles ütluses on. Võib-olla ärritabki Ingrid Innot just seepärast nii väga ega lähe ta meelelt kunagi, et lähtub samast põhimõttest?
18:12-le
Ma tahaks südamest tänada Sind, kes Sa Inno toetuseks kirjutasid. Talle on hästi hea teada, et ta ei ole üksi. Ja mina teen omalt poolt kõik, et keegi ei saaks talle liiga teha.
tänan INNO´t blogis kirjapandu ja aususe eest. Olen teie blogis harv külaline ning satun siia kui hing saab vohavast EV lollusest täis ja tahaks tarkade inimeste juttu lugeda (loe ka: riidekapis v. mustas pesus sobrada). Mäletan, et Rõtov ütles Innot Äripäeva tagasivõtmisest midagi sellist, et Inno on vinti ülekeeranud ja see tema ajakirjanduskärjäärile hästi ei mõju. Seega!? "hea kui ta on oma õnne leidnud ja soovin talle kõike head."
Ok, täname Rõtovit heade soovide eest. Äripäeva olengi lugenud siis kui see on mulle kätte juhtunud. Need harvad juhud kui seda ÄP lugesin, siis Innot pidasin ma säravaks ajakirjanikuks kellel faktid korrektselt kontrollitud ja kirjapandut oli sama hea lugeda kui varasügist esimest õuna hammustada. Kahjuks möllavad praegu ÄP-s mingid lapsajakirjanikud ja web toimetajad. Kas Rõtovil ei ole sellist tunnet tekkinud nagu Atonenil?
Tänan ka IRJA´t! Mul on VÄGA heameel, et te nii romantiliselt ja juhuslikult kohtusite. Tänan, et olid sel hetkel seal kus Inno Sind kõige rohkem vajas ja kohtas. See kohtumine oli teile kahele suur õnn. Tänu sinule on Inno ennast kokku võtnud ja sai võimaluse distantseeruda ... Ingridofoobiast. Loen, et Inno on jätnud Ingridile piisavalt varandust, vabadust, lapsed. Muide, jätsid talle ka oma perekonnanime.
Tundes Kroonikast endist ajakirjanikku nimega S.L. pean ütlema, et blogist loetu on tõene nagu 3x3=9.
Ega ma siin midagi erilist ütelda tahtnutki, lihtsalt parim blogi kui rida 2008.a. EV kirjutavat pressi.
-Marko-
Postita kommentaar