Väljavõte detsembrikuisest ajakirjast Wired.
Eesti ajakirjandus on laiemas plaanis nagu kalev.ee portaal: palju sõnu ja teksti, "ühikuid". Aga puudu on See lugu, mis on kirjutatud Sellel teemal, mille oleks kirjutanud See ajakirjanik, kes valdab ülihästi just Seda teemat.
Lisaks on Eesti veel nii pisike, et siin juhtub heal juhul nädalas ainult ÜKS tõsiselt võetav sündmus. Mida enam-vähem katab ainult Ekspress. Ülejäänud songivad sita sees, kui piltlikult väljenduda. Ja tegelikult ei juhtuks midagi, kui Eestis ilmuks ainult ÜKS päris ajaleht, Eesti Ekspress, nagu see oli 1989. aastal.
Või mis? Pole nii? Keegi vaidleb mulle vastu?!
Lugesin just detsembrikuist ajakirja Wired, seda nerdide ja geekide lugemisvara, mille ostsin täna Kaubamajast 85 krooni eest. Seal on mõni üksik lugu, aga minu arvates on olemas See lugu. Ja polegi rohkem vaja. Samas on ajakiri 300 lehekülge paks. Ja rahulikult ca 75% sellest võtab enda alla reklaam. Aga sitta sellest! Kui on olemas See lugu, mille eest on arvatavalt hästi makstud. Ja mis tänu reklaamile jõuab minuni suht taskukohase hinnaga. Ja jääb veel üle muudele asjapulkadele nagu paberi- ja trükitehased, transport, mänedžment.
Lühidalt pajatab lugu sellest, mis läks Iraagis valesti USAl, millel on laserjuhtimisega raketid, tipptasemel sõdurite kommunikatsioonivahendid, GPSi juhtimisega soomussõidukid ja muu tehnoloogia, mida reklaamiti kui tuleviku ülivõimsat relva, mille väljatöötamisele on kulutatud mitu head aastat ja sadu miljardeid dollareid. Ent mis osutus võimetuks suvaliste afgaani ja iraagi pässide vastu. Sest: kõige võimsamad võrgud pole elektroonilised, vaid sotsiaalsed. Umbes samuti võib põhjendada, miks kunagine sõjaline ja tehnoloogiline hiid Saksamaa jäi jänni välksõjas Venemaal. Või ütleme siis, et edeneti hästi, aga ei suudetud vallutatut hoida.
Eestis saavad sajad ajakirjanikud närust palka, mille eest treitakse miljonite tähemärkide viisi saasta, mis siis tuhandetele lehekülgedele laiali määritakse. Ja mis sellest kõigest kasu on? Ma ütlen: mitte MUNNIGI!
49 kommentaari:
Inno, paku siis lahendus, mida peaks tegema, et Eesti ajakirjandust paremaks teha. jää reaalsuse piiresse.
Eesti ajakirjandus on kari argpükse, kes kohe kui reformierakondlased neile peale käratavad, kohe vajalikku laulu laulma hakkavad ja kollast paska püksi lasevad. Eesti ajakirjandus kardab võimu. Võimalik, et põhjusega. Refikad on korduvalt näidanud, et nende tee peale ei maksa ette jääda. Nad ei halasta.
Aga ega see pole ainult Eesti proble. USA peavoolu ajakirjandus kardab ka võimu. Eriti Dick Cheneyt. Sest Cheney on nagu Eesti refikad, äärmiselt julm ja küüniline inimene, kes ei halasta.
WTC tornide õhkamine väga tõenäoliselt Cheney organiseerimisel ning kõik sellele järgnev näitas mida võib hirmunud ajakirjanduse abil teha. Võib 3000 inimest tappa ja selle järel väita, et paar tonni alumiiniumi ja tuhatkond liitrit lennukibensiini võib kokku varistada tuhandeid tonne raudkonstruktsiooni. Et valitsus võib täiesti südamerahus valetada, et mingis riigis on massihävitusrelvad, kuigi tegelikult on ammu selge et ei ole jne jne.
Ja Eesti ajakirjandus eeb sama. Muliseb enamasti seda, mida refikad neil käsevad.
ma olen täiesti sinu poolt ja lisaks ühe asja veel: puudu jääb professionaalsusest kaasautoritega suheldes. isegi Ekspressis, mis peaks olema meie ajakirjanduse lipulaev vm.
kuradi õige jutt, eriti viimane lõik. aga 98% tegijaid on ka nii ebaprofessionaalsed mingis osas, et ei vääri isegi seda palka.
väga õige! (sry, ma jälle üritan öösel tööd teha, köögis suitsul käies löön protsessi lahti)
Nujah, aga meil on vähemalt tunne, et homme, hiljemalt pärastlõunal, see lugu ilmub;)
Mida muuta?! Esiteks, avaldada ainult need lood, mis väärivad avaldamist. Ja punkt! Olgu leht siis 99% ulatuses reklaami täis. Või 2 lehekülge paks. See leheruumi täitmise ajakirjandus peab lõppema! Et iga hinna eest 32 lk täis saada, näiteks. Lood lugude pärast.
Teiseks, anda ajakirjanikele loo kirjutamiseks aega, minimaalselt nädal, maksimaalselt, kasvõi mitu aastat. Et kaoks ära see poolikute asjade avaldamine, kus mitme osapoolega rääkimata, kuna "ei saanud kätte".
Ja lõpetada pressiteadete seljas ratsutamine.
Ja Onlines kanalis lõpetada uudiste labane kokkukühveldamine, stiilis, et saagu neid palju!, pigem kajastada ühte aktuaalset teemat päeva jooksul, ja põhjalikult, koos intervjuude ja kommentaaridega.
Kadunud Rait Raidmaa ütles kunagi, et Õhtulehte võiks ta kahekesi, koos Vainkülaga kah teha. Kahe peale kühveldaks kokku politseiteated, võtaks vastu surmakuulutused ja telliks ilmateate. Ning põhimõtteliselt oleks tegemist ikka selle sama tuttava õhtulehega.
khm...et paradigma jääks endiseks...
Head tähelepanekud. Lisan omalt poolt veel niipalju, et Eestis pole olnud klassikalises mõistes vaba ajakirjandust, või no, ok, viimased 15 aastat ehk, patuga pooleks.
Enne Eestis orjapidamise kaotamist ilmusid ainult saksa- ja venekeelsed orjapidajate väljaanded, rohkem selline samizdat, ise kirjutan, trükin ja levitan. Ja pärast orjapidamise kaotamist, sadakond ja veidi enam aastat tagasi kopeerisid üksikud eesti soost rikkad ja tähtsad ninad neid väljaandeid, nagu Jakobsoni Sakala, Jannseni Postimees, Tõnissoni Postimees. Siis, Eesti iseseisvudes oleks võinud muu arenenud maailma eeskujul hakata tekkima vaba ajakirjandus, aga enne seda tuli Pätsu vaikiv ajastu, mil ajakirjandus tasalülitati, umbes nagu praegu Venemaal. Ja siis tuli Nõukogude ajastu, mil ajakirjandus klassikalises tähenduses kadus üldse ära. See, mida ajakirjanduseks toona nimetati, oli partei propagandamasin. Selleks, et rahvale teada anda, kuidas tuleb elada, millal paraadile minna, ja kes on parasjagu partei tähtsad ninad.
Ja pole siis ime, et Eestis pole korralikke ajakirjanike koolitajaid ega ka ajakirjanikke endid. Et saada korralikku kaadrit, peaks riik saatma noori välismaale ajakirjandust õppima. Eesti ajakirjanduskoolides ainult imiteeritakse ajakirjandust.
Ja paljuski teevad ajakirjanikud Eestis seda tööd, mida tegid žurnalistide nime all tegelased NSV Liidu päevil: kirjutavad ette, annavad juhtnööre, kuidas peab elama, ja annavad teada, kes on tähtsad ninad. Ja panevad pärast koos tähtsate ninadega tina. Sealt ei saagi mingeid paljastusi ega tõsist ajakirjandust tulla.
Ajakirjandusjuhtide jaoks on ka kõik ok, sest ega rahvas ei saa aru, et midagi valesti oleks. Lehed on mõnusad paksud, horoskoope ja muud ninnu-nännu täis, loositakse autosid ja välismaa reise ja puha, mis nii viga. Eksole. Kõik justkui sujub. Ja ei saa öelda, et midagi kirjutatud pole. Ikka on. Lood kõik olemas ja puha, värvilised pildid ka.
avaldada lugusid, mis seda väärivad? ÄPs on võib-olla nädalas üks (uudis)lugu, mis on tõsiselt võetav. PMis ja EPLis ehk päevas üks. ja et nii siis lehte tehagi? :) Inno, tule maa peale. aga eeldame, et maht on vaja säilitada ja ajakirjanikule antakse selleks kaks nädalat, siis peaks ajakirjanike arvu kümnekordistama! lisaks ei saa uudislugu mitu nädalat kirjutada, õhtul toimub, hommikul peab lehes olema.
tõsi on see, et TÜ vastav haridus on sitt mis sitt. enamasti õpetavad seal inimesed, kes pole ise sisuliselt ridagi kirjutanud. nende kokkupuude reaalsusega on null. pealegi on nende teaduslikud allikad ajast ja arust.
seega siis: mina ei näe eriti reaalset lahendust, kuidas olukorda muuta. aga äkki tõesti - võtta paarkümmend noort säravama mõistusega inimest ja saata nad laia maailma õppima/töötama. aga seda ei taha paraku ükski väljaanne või kool väga korraldada. pealegi on oht, et nad ei tule tagasi.
Inno. ole nüüd mees ja mine ise kuskile väljaandesse tööle ja näita, mida sa oskad! mis sa peesitad seal naise surnud sugulaste raha eest. inimesed nägid terve elu vaeva, et see raha välja teenida. te laristate selle niisama maha.
Jah aga Inno, sellest hetkest, mil apseluutselt kogu perioodika asub raamides, mida põhjast piirab Just, lõunast Avenüü, läänest Videvik ja idast SlOleht, unustame, et kunagi määratleti sõnaga "ajakirjandus" miskit muud.
Siis hakkame vigisema, kui keegi ajab loo pikaks, sest proovib kõigile sõna anda või puuduvad kirjutaja isiklikud hinnangud, või ei kasutata mina-vormi.
Siis on lihtsalt teine aeg.
Marko Tamme (too seebikaupmees Ühinenud Ajakirjadest) juhib Rahvusringhäälingut, Pink on korraline professor žurnalistika tooli juures ja lettidelt kaob kui soe sai Ingrid Tähismaa käsiraamat "Graafilise disaini alused ajakirjanduses."
Ja enamik usub, et nõnda on hea ja on alati olnud.
...üks mu väga tark tuttav sõnas kord vaikselt:" Lollpead võidavad alati."
Kui ma "kuskile väljaandesse" tööle lähen, siis mandun seal jälle ära. Sest mind sunnitakse jälle aukude täiteks nuppe treima, kuigi kõik teavad, et tegeleda tuleks tõsiste teemadega.
Kui võrrelda Eesti ajakirjandusvälja laevaga, mis istub karil kinni, siis pole suuremat kasu, kui minna sinna laeva peale asjatama, isegi kui pääseda kaptenisillale. Seda saab karilt lahti aidata ainult väljastpoolt sudides.
Ja mis isiklikesse hinnangutesse ja mina-vormi puutub, siis pole neis miskit hullu, kui seda teha põhjendatult, motiveeritud mahus. See annab loole sära, paneb asja elama. Surnud kirjatükkide vastu pole kellegi huvi, mis neist kirjutada, kui neid ei loeta.
Sellest saan aru, et tagasi liinitööliseks minna ei taha, aga miks siis mitte vabakutseliselt midagi tõsisemat ära teha?
Soovitus on muidugi avada tõsisemateks teemadeks eraldi blogi, sest sellel siin on juba oma kindel maine ja lugejaskond.
ok, Inno. tõesta, et sa pole ainult jutumees vaid suudad ka teha parimat ajakirjandust. luba näiteks, et hiljemalt kuu aja pärast on siin bloogis lugu, mis on üle päevalehtede jurast!
sa võid ju vabalt vabakutseline olla.
loodetavasti on see suurem pommuudis kui OBNis oli.
Siin julgen vastu piiksatada.
Enese hinnaguid anda on mage! Mina-vorm on mage!
Proff saab loo elama teiste võtetega.
Erilaiud ja Kersnad ja kes veel tagusid küll pähe midagi sellist: sinul putukas on töökoht ja palgapäev. Lugejal on arvamus ning hinnang. Ja neid kaht sulle kuuluvat kahte asja, saad sa selle eest, et lugejale kuuluvaid asju lood, aga nii!, et sind ennast pole näha ega kuulda.
Aga sa Inno tee ise see Oma ja Õige ajakiri või ajaleht, kus igas numbris on See Lugu sees. Muidu jääb sinust mulje kui mehest kes ainult suuga suuri sõnu teeb.
miks te siis reformi valinud olete?
Muide, arvan, et oleks tõesti pull, kui Inno teeks oma väljaande. Paremat nime, kui "Mitte munnigi!" annab ikka välja mõelda, auka:)
Inno, aga
- teil on mingi algkapital
- te mõlemad Irjaga kirjutate hästi
- teil on mõlemal omajagu tutvusi teiste hästikirjutavate inimestega
- ka blogosfäärist leiaks ühe ja teise kirjutaja
Kuidas oleks, kui teeks mingi uue sõltumatu väljaande, mis kirjutab neid tõelisi lugusid. Kui need on Eesti meediamaastikul puudu, siis järelikult peaksid inimesed ju sellele väljaandele tormi jooksma. Siis tuleb ka reklaam.
Konkurentsi tuleb pakkuda, ühesõnaga. Kasutada ära tühja turuosa.
Meil ongi Irjaga väiksed plaanid, aga neist ei tahaks veel eriti lähemalt pajatada. Muidu hakatakse pärast rääkima, et näh, ainult lubavad, aga ei tee midagi. Me siis ei luba ka.
Ja OBN õpetas seda, et kui midagi teha, siis korralikult. Samas keeras OBNi tuksi osalt ka Ingrid, kes igal õhtul küsis, palju ma teenisin! Sellise jutu peale jookseb igaühel juhe lõpuks kokku. Millegi tegemiseks ja ärategemiseks on vaja toetavat partnerit. Nüüd on see tugi mul Irja näol olemas.
Päris hämmastav on sellist teksti lugeda Inno sulest, kes veel ÄP aegadel oli üks suuremaid hädapätakaid toimetuses. Oh neid lollusest ja kiirustamisest tehtud vigu, mida oli ikka tonnide kaupa. Osad ÄP ajakirjanikud vältisid Innoga koos lugu tegemast, sest ei tahtnud oma nime määrida Inno soperdistes.
Jaa, ma tean, et Innot promoti kui ÄP ideaalreporterit, kuid oli ajakirjanikke, kelle jaoks oli ta negatiivne ideaal - ära jumala pärast ole nagu Inno.
Küll nüüd ütles.
Neil osadel Äripäeva ajakirjanikel hakkas aju suitsema, seda oli näha juba kaugelt, kui tuli tegelda teemadega, millega ma tegelesin.
Ja mis vigadesse puutub, siis tegijal ikka aeg-ajalt juhtub. Ja kõik vead said parandatud.
Loomulikult on lihtsam istuda ja oodata, et teised teevad, ja siis parastada: Inno tegi, Inno tegi!
Ja kui palju kordi helistas mulle toimetaja kell kuus õhtul: Inno, palun, tee ära, keegi ei suuda nii ruttu sellest uudist teha, järgmise päeva lehte! Ja ma tegin alati ära, kunagi ei öelnud ei. Kuigi tuli teha tõesti ruttu, ja vahel tulid vead sisse, aga ma tulin vastu, tegin ära, kuigi tegelesin hoopis mõne muu teemaga.
Kui oli vaja telefoninumbreid, siis olid küll kõk mihklid minu käest küsima. Ja ma pole kedagi selle eest kirunud. Mõni telefoninummer oli kulda väärt, aga ma ei öelnud kunagi kellelegi ei.
Ajakirjanduse kvaliteet on puhtmajanduslik küsimus. Komponendid on järgmised:
1) kui palju kvaliteetsisu tõstab nõudlust väljaande järgi;
2) kui palju kvaliteetsisu tootmine rohkem maksab.
Sellest tasakaalust hälbijad ei jää konkurentsis lihtsalt ellu. Ehk siis liiga sita sisuga väljaanded ei ole lugejale ja reklaamiandjale atraktiivsed, hinnast sõltumata. Ja liiga head sisu ei taha lugejad ja reklaamijad jälle kinni maksta.
Väga kvaliteetse sisuga on veel see probleem, et Eesti on liiga väike, et sellise nn "pika saba" (long tail, http://en.wikipedia.org/wiki/The_Long_Tail) teenust ära toita. Ehk siis Eesti "Wiredit" ostaks umbes nii 300 inimest, ülejäänute jaoks oleks see liiga deep.
Seega kiruda pole siin nagu eriti põhjust. Majandusseadused töötavad omasoodu.
On ka erandeid. Ekspressi Areen on parim Eesti kultuuriväljaanne, ja Luik maksab sellele peale. Samas pikas perspektiivis on see kindlasti aidanud Ekspressi edule kaasa, pannud lugema Ekspressi neid, kes muidu seda väljaannet ei loeks.
Inglismaal on kvaliteedi poolest juhtiv väljaanne The Times, millele Murdoch maksab peale The Sunist saadavast kasumist.
Ja internetis on võimalik toota kvaliteetset sisu pea olematute kuludega. Näiteks Luik oleks võinud selle 800 miljoni eest, mis ta Delfi omanikele andis, palgata Eesti parimad uurivad ajakirjanikud ja luua mõne aastaga uue taseme võrgujakirjanduses. Delfi oleks olnud hoobilt käpuli, sest pelgalt uudiste kokkukühveldamise ideega kaugele ei purjeta. Ja uus, huvitavam sait on hiirekliki kaugusel.
Nüüd on raha raisatud ja mingit uut kvaliteeti kuskilt ei paista.
Luik on samas suur jutumees. Kunagi, üle 10 aasta tagasi, kui ta oli mitme lehe ühendamise juures uueks Eesti Päevaleheks, Muuli toimetamisel, käis samasugune jutt, et nüüd tuleb kvaliteet: korrespondedid välismaal ja puha. Aga mitte munnigi ei juhtunud. Ja nüüd on see Päevaleht turult päris ära kadumas. Samas stardipositsioon oli väga hea, kui Postimees veel Tartus tegutses.
Korralikku ajakirja/ajalehte, mis räägiks Eesti ühiskonna probleemidest erapooletult ja informatiivselt, ent samas mittekuivalt. tahaks lugeda.... no vast üks pool miljonit inimest ikka? Mitte isegi ainult eesti ühiskonna, korralik välispoliitiline/majanduslik analüüs puudub meie meediamaastikul peaagu täielikult.
Mart P. - reklaamiandjaga on asi tegelikult lihtne: reklaamiandja annab raha sellele asjale, mis müüb. Eestis müüks praegu aus inimlik uudis. See jutt, et inimesi kvaliteetne jutt ei huvita, see on lihtviisiline möla. Kas sind huvitab? Sinu tuttavaid ka huvitab? Muidugi. Miks need teised siis peaksid kuidagi ignorantsemad olema? Lisaks Innole: Eesti ajakirjanduse sitas seisus on süüdi ka toimetajad, kes näikse olevat arvamusel, et lugeja on hall mass, jobu ja ignorant, keda ei huvita miski. Vale! Ignorantidel ei ole ajakirjandust vaja, nad saavad vabalt ilma hakkama. Kui inimene tarbib, siis ta tahab infot. Tõelist infot.
Ma arvan, tegelt, et neid toimetajaid endid ei huvita miski. Näiteks naisteajakirjade toimetajaid, kui mõned erandid välja arvata, huvitab Eestis ainult šoppamine, kreemid, potsiku-totsikud. Ja sealt pole seetõttu ka midagi lugeda, peale nende potsikute-totsikute. Uute kreemide ja lõhnade.
Selles, et naisteajakirjades kirjutatakse ainult totsikutest, on turumajanduses süüdi küll peamiselt see loll, kes neid ajakirju ostab (ka teie). Kui ei ostetaks, siis ei toodetaks. Ja kuna müüa ja teha on vaja, siis tekiks uus ja kvaliteetsem kaup vastavalt nõudlusele.
Ma siin kõrvalt piilun Lääne naistekaid, mida Irja ostab, ja seal on väga palju tõsist lugemist. Mida avaldab Eesti naistekatest ainult Marie Claire. Ja Läänes on naistekad samuti kommertstoodang. Ainult, mulle tundub, tegijatel on ajud seal peas, mitte kannikate vahel.
Eestis on siiski ka häid naistekaid, näiteks lisaks nimetatud MCle Naisteleht, vahel ka Cosmo. Aga üldine tase on väga kehv. Intervjuud igavad ja üheülbalised, vähe uurimusi, tõsiseid teemasid, Neid Lugusid. Samas Eesti ühiskond kubiseb teemadest, millest võiks põhjalikult ja hästi kirjutada. Näiteks Epp Petrone on tugev kirjutaja, aga tegeleb mingi tilu-liluga. Samas toimetused on täis tegelasi, kes ei oska üldse kirjutada, on lollid nagu lambijalad, aga täidavad ilma igasuguse häbitundeta leheruumi.
Inno lällab senikaua, kuniks tal naise surnud sugulase rahad otsa saavad. Siis on, müts peos, mõne ajakirja või ajalehe toimetaja juures, et "Palun, andke tööd..."
Paistab, et Nirtil said argumendid otsa. On ikka tegelane!
Irooniline, aga suht samas sõnastuses mõtet, mida sa just Petrone kohta väljendasid, olen korduvalt su enda kohta kuulnud.
Inno, kas sul on blogis mõni selline kirjutis, mida pead heaks uurivaks ajakirjanduseks. Kui on, siis palun anna link, loeks huviga.
Mu blogi on ilu-, mitte ajakirjandus. Ma puhkaks veidi ajakirjandusest, teate, küll ma seal kunagi tagasi olen.
Vahepeal on hea ilukirjandust teha, nii nagu ka Epp seda teeb. Ja tal on selleks õigus. Mul ka.
Aga palju teenib tänapäeval keskmine ajakirjanik palka?
Ma just mõtlen PRAEGU, mitte siis kui sa, Inno ise tegev ajakirjanik veel olid. Elu on edasi läinud, inflatsioon jne....
krm, kas ajakirjandus on nagu mingi Styxi paadimehe mõla, et kui kord oled näppu võtnud, siis enam lahti ei saa???
Inno, palun seleta mis on Cosmos head. Või las Irja seletab.
Ja mis te arvate näiteks eesti kultuuriväljaannetest nagu Looming, Kultuur ja elu, Muusa, Sirp.
Ja kui sa saaksid teha ise oma väljaande, siis mis stiilis väljaandega tegu oleks? (too mõni näide lääne ajakirjadest).
See on väga sagedane retoorika, et a lá "Kui ma oleks puldis, küll ma oleks siis kõva kunn!"
Eesti poliitikud räägivad, kuidas peaks Venemaad valitsema. Demokraatlikult jne. Kui nemad oleks Venemaal pukis, küll nemad siis juba teaks!
Kui ma teeksin restorani, siis ikka sellise, kus toit viiks keele alla ja teenindus oleks väga hea ja äri läheks ka jube hästi.
Ja muidugi - kui meie ruuliks Eesti ajakirjandust, küll me siis juba teaks, kuidas ajakirjandust peaks tegema! Nii et äri läheks hästi, omanikud oleks rahul ja kultuur areneks mühinal.
Tegelikkuses kipub olema nii, et inimeste intelligents on väga sarnane (ei erine mitte kümme või miljon korda vaid ainult mõnikend protsenti). Seega kipub sellele, miks mõnes valdkonnas on asjad nagu nad on, olema päris hea põhjus.
Mis muidugi ei tähenda, et ei peaks kritiseerima ja mõtteid mõlgutama.
Aga päeva lõpuks usun siiski, et Eesti on lihtsalt liiga väike, et kvaliteetset ajakirjandust üleval pidada.
Ehk siis jah, mina tahaks kvaliteetsisu. Minu tuttavad ka. Lis ka - ja tema tuttavad. Aga tundub, et meid ei ole piisavalt palju, et turul pakkumist tekitada.
Rida küsimusi.
1. mis on sinu meelest ilukirjanduse ja ajakirjanduse vahe?
2. kas kogu sinu blogi on ilukirjandus, mitte ajakirjandus?
3. Kas Petrone keskkonnateemad on tilulilu?
4. Kas te kavatsete ühekorraga asutada kirjastuse, avaldada raamtuid, teha kohviku ja asutada ka ajalehe või ajakirja? Mis neist on prioriteet?
Siit hoopis üks selline küsimus: Mida arvad sellest, et tõenäoliselt saab Ingridist Justi peatoimetaja?
Ja mida arvad uuest Kroonikast. Viimast lehitsedes tundus, et formaati ja paberit on muudetud, samuti layouti ja struktuuri. Mulle isiklikult täitsa meeldis, samas kui Just oli õhuke ja igav. Kuidas kommenteerid.
Teemast veidi kõrvale, aga kes vaatas eilset ETV-s ilmunud Prantsuse filmi sõjaajakirjandusest varem ja nüüd, siis tegelikult see meie praegune maailm ajab ikka hirmu nahka küll! Rääkidest usast ja vabast ajakirjandusest mina küll enam ei söanda. Ja mida siis veel Eestist tahta? Lõpuks ei usalda enam ühtegi uudist ega, mis meie "vabade" ajakirjanike sulest ilmub. See on ajakirjanduse lõpp...
Tee siis üks korralik kuradi kirjandus. Sitta sa teed. Kirjutad saja esimest korda kuidas sa Ingridit nikkusid ja kui sitasti kõik läks. Eilsed uudised. Uut pole midagi, sisu mitte vähematki. Oleme käinud, oleme näinud. Üllata, jutumees! Mitte munnigi...
ma ei ole päris nõus, et ajakirjandusosakonnas õpetatav on täielik jama. pulleritsu uudisekursus on ületamatu ning ka hennoste oli väga hea.
pealegi on universitas selleks, et panna inimene mõtlema, mitte selleks, et õppida, kuidas kirjutada mingit uudisnuppu.
lõppeks on enamik meie parimaid ajakirjanikke ikka TÜ-st tulnud.
Ma ise teeks midagi, mis oleks segu National Gegrapahicust (feature), Playboyst (intervjuu), Economistist (analüüs), Timest (teemade valik).
"Ma ise teeks midagi, mis oleks segu National Gegrapahicust (feature), Playboyst (intervjuu), Economistist (analüüs), Timest (teemade valik)."
Nunuh. Natukene aega teeks.
Kui just kasutada poleks midagi Bill Gatesist (rull).
Andestust teadmatuse koha pealt, kuid mis on/oli see kuulus (?) OBN, mis kõvasti õpetas ja mille Ingrid tuksi keeras?
OBN oli üks eraettevõtmine, Online Business News.
Postita kommentaar