Naistest, meestest, tapmisest ja vabadusest

Sellest on palju räägitud, et tappa ei tohi. Et see pole ilus. Aga reaalses elus ometi seda tehakse. Tapetakse ennast ja teisi. Massiliselt. Teatud tingimustel. Aga miks? Kui jätta kõrvale tõsiasi, et keelatud vili on magus.

Noh, loomadest ma ei hakka pikalt rääkima, neid tapetakse selleks, et saada süüa. Ja kuna loomad on oma arenguastmelt madalamad kui inimene (see on ju ära tõestatud!), ja nõrgemad ka, siis peamiselt selle tugevama õigusega tapab inimene massiliselt loomi. Ta on seda teinud aastatuhandeid ja teeb ilmselt edasi. Ja ma arvan, et inimest poleks praegu sellisena olemas, ega ka kõike muud inimesega seonduvat, kui inimene poleks saanud loomi tappa. Tõsi, viimasel ajal väidavad mõned, et saab ka nii elada, kui loomi ei tapa, aga mis elu see oleks?! Ja viimasel ajal on tekkinud teatud lemmikloomad, kelle tapmine on samuti keelustatud. Aga mille poolest on siga halvem kui koer? Või kass parem kui lehm, või siis hiir? Mina sellest aru ei saa.

Inimest ka ei tohi tappa. Selle eest pannakse vangi. Aga samas tapetakse emaihus väikseid inimesi massiliselt. Ja ka vastsündinuid tapetakse, ja kui sellega vahele ei jää, siis ei juhtu midagi. Ja nii on seda tehtud samuti aastatuhandeid. Kas inimene oleks see, kes ta on praegu, kui poleks olnud võimalust oma lapsi tappa?! Raske öelda. Võibolla elaks inimene siis ikka veel puu otsas. Kahtlemata oleks lastekarja otsas rippuval nais-korilasel olnud raskem praeguseks inimeseks areneda. Kõige lihtsam oli piirduda 1-2 lapsega, keda oli võimalik kogu aeg kasvõi seljas kanda. Tõsi, viimasel ajal väidavad mõned, et saab ka nii, kui lapsi ei tapa. Aga ma küsin jälle, mis elu see oleks?! Ja sõjategevuse käigus ei hooli neist lastest keegi, neid tapetakse sama hoolimatult kui kõiki teisi. Miks on sõjategevuse laps halvem kui rahuaja laps?

Ja tapetakse ka suuri inimesi, samuti massiliselt. Terveid rahvaid on massitapmiste käigus maamunalt pühitud. Seda tehti näiteks liivlastega. Ja ega ka eestlastel pole palju puudu olnud. Inimene on tapnud teist inimest samuti aastatuhandeid. Ja raske öelda, kas inimene oleks see, kes ta praegu on, kui ta poleks tapnud teisi inimesi. Kasvõi näiteks selleks, et end kaitsta. Aga ka selleks, et naaberterritooriumi vallutada. Et edasi "tungida". Ikka edasi. Kas pole nii, et edasipüüdlikele tänu on inimene käinud Kuu peal? Aga need, kes olid lorud, need on jäänudki Aafrikasse, ja on lorud edasi. Iseasi on muidugi see, kas see nn edasipüüdlik on oluliselt õnnelikum kui see loru. Ja mis sellest nn edasipüüdlikkusest on kasu olnud, õnne silmas pidades? Ja kas see edasipüüdlik inimene kuskil firmakontoris on oluliselt vabam, kui inimene Aafrika džunglist? Või on see Lääne inimese vabadus ainult illusioon?

Nii et inimene on tapnud, ja teinud seda palju, aastatuhandeid. Ja täpselt ei tea, kas ta oleks selline, kui ta poleks seda teinud. Ilmselt oleks tal olnud raskem areneda selliseks, kes ta praegu on, kui ta poleks tapnud. Ja kuigi inimene deklareerib, et tappa ei tohi, tegeleb ta tapmisega edasi. Aga kust siis võtab inimene, et ta on tänaseks päevaks nii "täis" arenenud, nii täiuslikuks, et ta võib endale võtta privileegi loobuda tapmisest?