Ja kannatamine olukorras, kus on võimalik mitte kannatada, on ülinõme.
Lapsed ei vaja oma emade ohvrimeelsust. Seda, et nad loobuks tuimestusest sünnitusel, keisrist. Lapski tahab, et ta ema oleks seksikas ja elurõõmust pakatav, mitte talle elu lõpuni sünnitamise piinu meelde tuletav pannkookide järele lõhnav kana.
Ja mis siis, kui keisrist taastumine rohkem aega võtab? Eks ma pikuta selle aja voodis ja Inno korraldab muud asjad. Välismaa ajakirjad kirjutavad muide üpris ausasti loomuliku sünnitusega kaasas käivatest "ebameeldivustest". Näiteks ühel naisel venis vitt nii välja, et ta ei saanud enam kunagi seksist mõnu tunda. Teine hakkas iga viie minuti tagant pissil käima.
Eks igaüks otsusta selle järele, mis talle elus kõige tähtsam on. Ja mina ei häbene öelda, et mulle on elus kõige tähtsam seks. Laps tuleb (ka sõna otseses mõttes) alles pärast seksi ja nii ta peabki olema - seks on olulisem kui laps.
Eks te saate mu plaanilisest keisrist, mille kasvõi kuskil välismaa erakliinikus teha lasen, siis mu blogist siin ükspäev mõnusasti lugeda. Ja mind jubedasti taga kiruda, aga selline ma kord olen, heh.
25 kommentaari:
hale naine kes kardab vitu venimist - järelikult on hirm et mees mõne tihkema tussu juurde lippab...
muuseas, tupp taastub endiseks kui pisutki (paar minutit päevas) võimelda kuid armida, liited ja valud võvad jääda igaveseks.
kuid muidu aga - head beibetsemist ning tulevasest lapsest on kahju et tal nii tite tervisest hoolimatu ema on.
sa keisririskide kohta ikka oled ka lugenud? ning kateedri kaudu pissimist pead kauniks?
Sa kujutad miskipärast ette, et loomuliku sünnitusega on potentsiaalseid probleeme rohkem. Tegelikult on paljud uurimused näidanud hoopis vastupidist.
Üks kena eestikeelne läbilõige on näiteks siin:
http://woman.delfi.ee/archive/article.php?id=789694&categoryID=10127217&ndate=969832800
ja siin:
http://woman.delfi.ee/archive/article.php?id=3336435&categoryID=10127217&ndate=1017093600
Nii et vii ennast ikka kõigepealt kõikide riskidega kurssi.
Mina olen just egoismist loomuliku sünnituse pooldaja, sest sellega on palju vähem jama. Kogenud mõlemat.
Mina lugesin siitsamast blogist et kui naine on rase õigest mehest siis mööduvad rasedus ja sünnitus vaevadeta.
Kui oled veendunud et Inno on sinu jaoks õige siis peaksid rahulikult ise sünnitama - halvimal juhul tunned vaid 20 minutit pisut pakitsust.
Mhmh, laps tulgu või ajukahjustusega, peaasi, et ema ikka tihe püsiks... Ääretult seksikas. Ja milleks loobuda raseduse ajal alkoholist ja suitsustki, see on ju nii nõme, kannatusterohke loobumine?
Ohoo, nii ruttu juba tagasiside, ilmselt teema on kuum...
Mind huvitab selle teema juures ennekõike see, et miks naised, kes keisrit taevani kiidavad (jaa, ma tunnen neid, koguni kolme), sest iitsatada ei julge. Kardan, et see on seepärast, et nad kardavad sünnituskangelaste hukkamõistu. Mina tahaks selle teema avalikkuse ette tuua, et ka need, kes keisrit kiidavad, julgeks suu lahti teha.
Mis teha, nuuks, olen siuke hale jah. Beibe. Nii mõnus on selline olla. Seksi jätkub.
Suitsust ma ei tea midagi, sry, pole ühtegi sigaretti kunagi tõmmanud. Ja alkoholi tarbin minimaalselt, klaas sampi nädalas või veini. Ei tea, võõras probleem.
Ja ärge veel olematule lapsele kaasa tundmisega üle pingutage, tehke parem neid vituharjutusi viksilt edasi.
loomulikul sünnitusel ja ohvrimeelsusel on sama palju ühist kui ohvrimeelsusel ja suuseksil mida tehakse mitte eelmänguna vaid niisama.
sa ju teed partnerile suuseksi? enamus inimesi teeb ning seda mitte ohvrimeelsusest vaid soovist näidata oma hoolivust ja armastust ning pakkuda partnerile naudingut.
loomuliku sünni pakkumine lapsele on aga kauakestvaa tagajärjega - sellega saab naine pakkuda lapsele võimalikult parema ja (üieti tehes) tüsistusteta saabumise siia ilma. loodusinimesed usuvad veel sünnikogemusse ja selle edaspidisse mõjussa - ma siinkohal ei hakkaks seisukohta võtma. kuid reinkarnatsiooni uskuva inimesena peaksid sa ka sünnikogemuse edaspidisesse mõjusse uskuma.
p.s. mul laps loomulikult sünnitatud-imetatud, välimus super ning seksi ka jagub st. ei pea alati sünnitusbeieb olema et keppi igal ajal pakutaks
Oh, sind, Innokest kyll! Oled omale jälle samasuguse saanud kui Ingrid - tähtis on vaid väline, oi kui seksikas ja ilus ma ikka olen, peaasi, et ma kannatama ei peaks jne... aga kõrvade vahel ulub tuul, kas sydame asemel kivi?
Irjake - no kes see ikka niiväga neid synnitusvalusid taluda tahab. Ytle lihtsalt otse ja inimlikult, et sa kardad jubedalt. Mina kartsin ka, olin noor ja kogenematu, kardaksin nyyd ka hullupööra. Aga teadjad ytlevad, et synnitus on tegelikult orgastiline kogemus. Nii ta peakski olema, laps on armastuse (sina loe:seksi) vili, filosofeeri siit ise edasi. Märkasin seda muide synnitusel isegi ehmatusega, et minu valukarjed sarnanesid väga minu orgasmihäälitsustega, lihtsalt voimendatult. siis jäin huviga kõrvalvoodis synnitajat kuulama, tema oigas kuidagi hoopis teisiti, madalalt ja kummaliselt. mõtlesin, et ohhoo, kas tõesti
seda saab eestis ka teha, aga ma ütlen veelkord - see ei ole vähem valus.
No minu vastu on Irja ikka väga hea. Ingridiga ei saa võrreldagi. Minu jaoks ongi tähtis, et ta oleks tegudes hea. Sõnades, minupärast kirjutagu ja irriteerigu.
Ingridiga oli vastupidi. Sõnades superinimene. Aga tegudes ilge mõrd.
Mina tahaks nii, et hea oleks minul.
Ja loomuliku sünnitusega olen muuseas sündinud ka mina. Sünnitraumaga, sest mu ema kartis jubedasti ja oli üleni pinges. Mul on üks jalg lühem kui teine ja külmade niiskete ilmadega on mu jalad kanged, ei saa hästi kõndida. Et ei saa võtta ühest seisukohta, et keiser halb ja loomulik sünd hea. Eks seda ole nii ja teisiti. Ma arvan, et naine peaks tegema otsuse oma sisetunde kohaselt. Kui ta tunneb, et ei taha loomulikult sünnitada, siis peaks tal see õigus olema ja ta peaks sellest ka rääkida julgema. Kui laps tajub ema hirmu, siis on ka temale see nn loomulik sünd traumaatiline. Ma arvan, et mina tajusin ema hirmu ja vastikustunnet loomuliku sünni ees. Ja muide, pärast seda kohutavat elamust ei tahtnud mu ema enam kunagi seksida. Mitte kunagi.
Mina tunnen endas samasugust hirmu.
Täpsustaks veel niipalju, et loomulik sünnitus on siiski kindel mõiste: see on nn pehme, ilma sekkumisteta ja võimalikult looduslähedane sünnitus. Mitte kõik isesünnitused ei ole sellised, sinu ema oma ilmselt mitte. Loomulik sünnitus nõuab ikkagi ettevalmistumist kogu rasedusaja vältel. Tartus tehakse rasedate joogat ja psühholoogilist ettevalmistust Jakobi Terapeutikumis, seal siis õpetatakse oma hirmudest ja pingetest vabanema.
Aga keiser on siiski reeglina nii emale kui lapsele kõige vägivaldsem sünnitusviis.
Inno teooria järgi oli su ema raske sünnitus tingitud sobimatusest su isaga. Kuna teie sobite, ei peaks sul ju midagi karta olema.
Ja see hirm, mida tunned, annab Sulle õiguse halvustada neid, kes loomulikult sünnitanud on? Panna võrdusmärgi loomulikult sünnitanu ja kanaemastunud, mitteseksika vahele? Lahmida? Kust Sa üldse võtad, et keisrilõike teel sünnitanuid kuidagi kehvemaks peetakse? Keisrilõige on palju elusid päästnud ja päästab ka edaspidi, haiglasliku sünnitushirmu puhul tehakse seda ka Eestis. Sünnita, kuidas tahad, aga ära halvusta neid, kes veidi teisti elavad.
a mida sa konkreetselt kardad?
vitu venimist?
et ei näe sünnitades hea välja?
valu?
veel midagi?
mitmekõmne aasta taguseid nõukogude sünnitusi ei saa tänapäevastega võrrelda. mina sündisin surnult ja olin halvatud, ikka valisin loomuliku sünnituse ning tänu enese harimisele ja keha kuulamisele möödus see praktiliselt valutult, pisut ebamugav ehk oli. sünnitasin vannis ning loomulikult olin seda tehes ilus (mida tõestavad ka fotod ja mehe arvamus)
Mul täiesti ükskõik, kuidas keegi sünnitab. Minu sekselu ega suguelundid ei ole 2 sünnituse tagajärjel grammigi kannatanud. Tean hulle lugusid nii üht- kui teistpidi sünnitanud naistest. Vaheeal ma arvasin, et Irja on ikka normaalne inimene, kes tühja sõnu ei loobi, eriti veel asjadest, millest ta ei tea. Näed siis...Kahju.
Minge kõik kuu peale, kes kiidate normaalset sünnitust taevani ja räägite nagu keiser oleks mingi jube patt. Iga inimene otsustab ISE, kuidas ta oma lapse ilmale toob.
Sünnitraumadega inimesi on ikka väga palju. Keisriga palju vähem. Loomulikult promovad arstid loomulikku sünnitust, aga kui minu arst kuulis, et ma kardan sünnitust nagu juut ahju ajamist, siis pärast seda soovitas ta mulle keisrit. Eriti pärast seda, kui kuulis, et meie suguvõsas on loomulikul sünnitusel surnud kolm last. Küsimus on siin psühholoogias - kui sa tead lapsest peale kolme traagiliselt lõppenud sünnitust, siis sa järelikult kardad seda. See HIRM ELAB SINU SEES ja SEDA EI SAA ÄRA VÕTTA. See oli minu arsti sõnum mulle. Paraku oli mu hirm nii suur, et kõik ikkagi lõppes kõrge vererõhuga ja uriinist sai valku mõõdetud haiglas kaks kuud ning insuldiohus äärmiselt kõrge vererõhuga tehti mulle ka keiser.
Mis puutub sellesse, et keisrilõikega patsient taastub raskemini kui tavasünnitusel, siis minu ema, kes tõi mu ilmale normaalsel viisil, ei saanud istuda neli kuud, sest õmblusi oli nii palju, minu jaoks oli keisrist taastumine äärmiselt lihtne, esimestel päevadel oli veidi kummaline tunne pissimisel, kogu lugu.
Niisiis võiksid siinsed keisrikirujad olla rohkem empaatiavõimelised, mõtlema MIKS üks või teine naine ei taha loomulikul teel sünnitada ja jätta oma tõde endale. Või vähemalt aktsepteerida teiste tõde.
Irjale tervitusi julge teema algatusel!
16:52: tõsi ta on, et hirm on suurim sünnituse vaenlane. Meie enda teha ongi, kas me püüame sellest hirmust vabaneda ja sünnitusel oma kehaga koostööd teha või anname hirmule järgi ja laseme lapse kättesaamise nimel ennast retsida.
Mul jumala suva, mis must arvatakse. Loobin nii palju sõnu kui tahan. Kurb, aga mis teha.
Hirmudega on pahatihti sedasi, et neid ei saa alla suruda, isegi kui tahaks. Näiteks mina kardan pimedust ja ükskõik kui väga ma ka ei mõtle, et pimeduses pole õigupoolest midagi kartmisväärset, ei saa ma sest hirmust ometigi lahti. Manageerin seda nii, et ei käi näiteks pimedas metsas jalutamas ja süütan pimeda saabudes kohe eredaimad lambid.
Sünnitushirm antakse mu meelest üle emalt tütrele ja ka sinna pole midagi teha. Kuna minu sünd oli traumaatiline, siis ka mina kannan seda hirmu edasi, kartes omakorda traumeerivat sündi. Ma ei ole Fear Factor'i fänn, ei taha nö oma hirmuga silmitsi seista, ma tahan oma hirmu vältida. See sobib minule kõige paremini.
to 17.51
sa räägi õige täpsemalt, kuidas lapsi keisri teel retsitakse, lausa huvitav? olen ise näinud oma silmaga last, keda tavalisel sünnitusel retsiti nii, et kaelalüliga juhtus midagi ja too jäi halvatuks, kuniks suri.
nii et retsimine on ikka sinu poolt väga rets väljend.
ja hirmudega on just täpselt nii nagu irja kirjutas.
aga selle olen juba ammu selgeks saanud, et teist mõista on ikka neetult raske, pigem kohe RETSILT hukkamõista.
sry, sa pidasin keisrit enda kallal retsimiseks, siis võta teadmiseks - et see retsimine oli ikka vääääga mõnus.
Kui inimene on noor, terve, rasedus on kulgenud normaalselt ja ka peas on kõik korras(s.t. pole mingeid sünnitusfoobiaid), pole mingit põhjust, et peaks sünnitama keisriga. Kui on aga mingigi kahtlus, et asi võib ema või lapse jaoks untsu minna, siis miks kuradi pärast peaks riskima loomuliku sünnitusega ja kangelast mängima? Minu arvates on jube see, et meil pole väga palju häid günekolooge kelle arvamust julgeks usaldada.
Kuidas last keisriga retsitakse?
Loomuliku sünnitusega on ette nähtud, et laps tuleb siia maailma läbi kitsaste sünnitusteede, mis masseerivad tema kopsudest liigse vedeliku, samas annavad igal sammul talle kaitsvaid antikehi. See tulek on üsna aeglane ja loomuliku sünnituse tavade järgi lõpeb näiteks soojas vees või hämaras toas ema rinnal. Kui on tõeliselt pehme ja loomulik sünnitus, siis laps isegi ei nuta. Minu oma ei nutnud.
Välja opituna rebitakse laps nii kiiresti kui võimalik (sest viivitus võib ema elu maksta) kõhust välja eredate opilampide kätte, pannakse ta pikali (mis on talle valus, sest tema kehaliikmed ei ole kunagi sellises asendis olnud), aetakse toru hingamisteedesse (proovige enda peal, kas on mõnus) ja imetakse röökival lapsel lurinal kopsud tühjaks.
Miks keegi vabatahtlikult seda viimast oma lapsele tahab, beats me.
kokkuvõte irja sõnadest: kõige tähtsam on seks, siis tuleb laps, mul jumala suva, mis must arvatakse, peaasi, et minul hea oleks jne jne jne
ja et mismoodi sünnitamishirm emalt edasi kandub? väga absurdne väide, rohkem nagu hale vabandus. või on hirm, et pärast ei tahagi enam seksi? no ja kui ei taha, mis siis, tahtmist pole, pole ju probleemi :D
Kuna irja püüab ennast õigustada omaenda sünnitraumaga, siis minul on õigustatud küsimus, et kas see "üks jalg teisest lühem" on ikka ainus sünnitrauma tagajärg, mis irjale jäänud. ma meedikuna ja mitmekordse emana tean näiteks, et kui tõesti on raske sünnitus, siis enamasti ei ole tegemist ühe kahjustusega. hapnikupuudus sünnitusel kahjustab lapse aju. õnneks ei teki sellest alati vaimse arengu peetust, aga nihked EQ-s on näiteks märgatavad. meditsiinilisest seisukohast seletaks see irja egotsentrismi. kuidas tegelikult on?
Postita kommentaar