Kõigepealt sõimati, et miks ma ei avalda kommentaare, neid (vastu siis) oleks juba palju, kui ma vaid laseks. Kummaline, kas pole. Käisin vaid korraks teises toas ja kui tagasi tulin ja arvuti avasin, siis oli juba rida maruvihaseid kommentaare, kus väideti, et ollakse samba vastu mitte seepärast, et vanaisa oli Punaarmees, vaid seepärast, et sammas on kole. Ühel kommentaatoril oli julgust tunnistada, et vanaisa tegi tõepoolest Punaarmeega koostööd - tõsi, vastutahtsi.
Aga milleks see viha, armsad sõbrad? Mina ju kirjutasin sellest, et see ei ole häbiasi, kui isa või vanaisa sõdis Punaarmees. Või tegi venelastega teistmoodi koostööd. Kui ta tegi seda südamega. Juhan Peegel on öelnud, et ka nemad seal Laskurkorpuses tahtsid iseseisvat Eestit, ainult et neile tundus, et selle vaba Eesti toob neile venelane. Meie isad ja vanaisad olid sel ajal noored poisid, ärgem unustagem seda. Ja ärgem pilgakem nende idealismi ja nooruslikku uljust. Tõsiasi on see, et nii vene- kui saksa poolel võidelnud poistel oli üks soov: Eesti vabadus.
Ja argument, et sammas on kole, on andke andeks, silmakirjalik ja rumal. IGA samba kallal annaks iriseda. Mulle näiteks ei meeldi Juri Lotmani mälestussammas Tartu ülikooli raamatukogu ees, mulle ei meeldi Tigutorn, Plasku ja Tasku. Mulle ei meeldi paljud asjad, aga ma ei hakka nende keelamiseks allkirju koguma. Aga mul ei ole muidugi ka pimedat viha. Mul on isa poolt natsid ja ema poolt komud, ütlen otse välja. Ja suudan seepärast mõista mõlemat. Venelasi kah. Minu ema tädid, ilusad ingerisoome tüdrukud, kelle venelane ilusalt Ingerimaalt Siberisse küüditas, abiellusid vene sõdurpoistega, siis pronkssõduritega, ja mul on tänu sellele imetoredad vene sugulased. Onu Igor, kes töötab Helsingis bussijuhina, ja tädi Ira, mu nimekaim, kes elab Narvas ja räägib puhast eesti keelt. Ma armastan neid väga. Nad on mulle kallid. Täpselt sama kallid nagu mu isapoolsed sugulased eesotsas paduisamaalasest onu Vamboga, kes elab Tartus ja on vana vabadusvõitleja.
Pinged tekivad, kui asjadest ei räägita. Kõigepealt võiks rääkida sellest, miks Vabadusrist on kole. Vabadusrist saab olla kole vaid selle inimese meelest, kelle isa või vanaisa võitles Punaarmees või oli muidu punane. Teistele, neile, kelle isad ja vanaisad võitlesid kas Vabadussõjas Eesti vabaduse eest või 44ndal aastal saksa poolel venelaste vastu, on Vabadusrist püha. Seega on neile püha ka Vabadusristi kujutav sammas.
Alustame sellest ja kõik saab selgeks. Kui teil on oma isade ja vanaisade pärast häbi või te tahate nende pärast kätte maksta (Pronksöö), siis öelge seda välja ja rääkige sellest. Vabadusristil, Vabadussõja sümbolil pole teie valu ja vihaga mingit pistmist.
6 kommentaari:
Pean tunnistama, et alguses -kui võidutöö avalikustati -tundus ka mulle sammas ajuvaba kivist munstrum. Hiljem, kui materjaliks valiti klaas ja muudeti kujundust (kuigi proportsioonid on jätkuvalt liiga tömpjad!)hakkas mulle mõte tasapisi meeldima. Loomulikult kujutasin ka mina oma vaimusilmas seda monumenti ette kaasaegse kõrgussepürgiva vormina. Ent arusaamatutel põhjustel selliseid kavandeid ei loodud ja kunstnikud kes selleks suutelised oleks olnud, konkursil ei osalenud. Seega on meil käesolevaks hetkeks olemas parim võimalik kavand.
Pean ka mainima, et minu soomlasest tuttav pidas seda klaasist võidusammast väga kauniks ja eestlaste rahulikku, kindlat ja karget olemust hästi kujutavaks teoseks.
Kirkalt särav vabadusrist on lõppudelõpuks imekaunis meeldetuletus kõigile meile -et vabadus on habras ja haavatav. Et vabadust tuleb kaitsta. Et selle vabaduse eest on paljud andnud oma elu. Ning ma kujutan ette, et lõpptulemusena paneb see valgusest küütlev vabadusrist meid mõtlema, et vabadus on midagi kaunist ja erakordset.
bläbläblää praeguse kavandi järgi tehtav vabadusesammas on amatöörlik plönn, ükskõik mida sa siia kirjutad. ja pole küsimus üldse selles vabaduseristimotiivis, vaid just käsitluses, kuidas seda on tehtud. loe õnnepalu, ülar margi ja kalmu viimaseid artikleid, väga kaalukad ja tabavad.
Mind EI HUVITA Õnnepalu, Margi ja Kalmu arvamus. Mul on oma arvamus ja ma julgen seda välja öelda.
Kuulge -Kui lähtuda rangelt kaasaegsetest vormiarusaamadest, siis tuleks kõik olemasolevad vabadussõja monumendid jälle maha lammutada, sest nad on ilmetud ja mõttetud plönnid!
Klaasist monument on kaasaegne isegi siis, kui on vaid mingi püstine tulp.
Arvestades seda, millised jamad on meil lähiminevikus sammastega olnud, peaks enne kakskümmend korda mõõtma, kui ühe järjekordse püsti lükkama. Sest selle mahavõtmisel peetaks jälle üks väike kodusõda maha.
Ma pole kindel, Irja, et need vabadusvõitlejad ikka tahavad endale sellist mälestusmärki, mis intelligentsemas ja kunstitundlikumas Eestis nii suurt tõrget tekitab.
Mind EI HUVITA Ansipi, ja Laari ja Irja arvamus. Mul on oma arvamus ja ma julgen seda välja öelda.
(Meil on ju vaba maa? Milleks räusata ja tatti pritsida?)
Postita kommentaar