Vabadussõja ausambale kogutakse üksteisevõidu poolt- ja vastuallkirju. Ja arvamused sel teemal on nii kirglikud, nii kompromissitud, et tekib vägisi küsimus: miks? Miks see teema meile n i i korda läheb? Kas pole tegelt suht suva, milline see sammas on, peaasi, et ta on??
Usun, et tüli juured on tegelikult palju sügavamal kui välja paistab. Aastates 1920 ja 1940 täpsemalt. Meie isade ja vanaisade valikutes, vabatahtlikes ja pealesunnitutes. Usun, et kui hakata vastaste ja pooldajate taustu, perekonnalugusid uurima, siis selgub üsna pea, et neil, kes sammast pooldasid, võitles isa või vanaisa Eesti Leegionis, ja neil, kes sambale vastu sõdivad, oli isa või vanaisa Punaarmees, Laskurkorpuses või Hävituspataljonis.
Ja ega sest midagi. Keerulised ajad, keerulised valikud. Räägin ausalt lahti oma perekonnaloo. Minu isa onu Aksel Vaher, suur joodik, sõdis Vabadussõjas, isa ise läks 44ndal vabatahtlikuna Eesti Leegioni. Aga minu ema vanaisa, Antti Pönniö, soomerootslane ja samuti suur joodik, oli enne vene revolutsiooni Piiteris jaamakorraldajaks. Ja Piiterisse saabus sageli Lenin, kes käis seal revolutsiooni ette valmistamas. Jajah, V.I. Lenin ise. Minu vanavanaisa oli väga uhke selle üle, et tema ainsana teadis, millal tuleb Lenin. Ta läks Leninile jaama vastu ja see oli väga suur saladus. See pole mu suguvõsa ainus kokkupuude Leniniga. Lenin varjas end enne revolutsiooni nimelt ka Soomes. Ühe perekonna juures, kel nimeks Parviainen. See oli minu vanavanaema õe perekond. Ja ma ütlen ausalt, et ma ei häbene seda, ma olen selle üle uhke. Sest ka nemad, mu emapoolsed sugulased, tegid nii südame pärast.
Minu vanaema vend Ernest võitles Punaarmees, oli samuti pronkssõdur, kes Tõnismäelt teisaldati. Ja ma ütlen ausalt, et ses suhtes läks Pronkssõduri teisaldamine mulle korda. Ma ei saa aru, miks peavad elavad sõdima surnute vastu. Ja samas ma saan aru, miks seda vaja oli. Se oli veritasu Lihula eest. Mulle läks Lihula samba teisaldamine väga korda. Mulle läks sügavalt korda, et meie peaministril, kelleks oli siis Juhan Parts, ja valitsusel ei olnud nii palju selgroogu, et sel sambal seal seista lasta. Hauatähis-ausammas on leina sümbol, ta ei ähvarda kedagi. Ta on koht, kuhu tuuakse lilli, langetades pea. Ei ole suuremat armastust kui see, et keegi annab elu sõbra eest, öeldakse piiblis. Ausammas langenutele väljendab meie vastuarmastust, ei muud, ja seepärast ei ole võikamat kuritegu kui langenute ausamba eemaldamine.
Pronkssõduriga oli muidugi sedasi, et see polnud enam ainult hauatähis. Tõnismäel joodi, räusati ja peeti miitinguid. Aga osadele inimestele oli ta ikka hauatähis ja neid inimesed, kes sinna rahulikult lilli tõid ja seal pea langetasid, palve lugesid, kurvastas äraviimine väga. Nagu ka neid, kes viisid lilli Lihula samba jalamile.
Praegune protest vabadussõja samba vastu on tegelikult, sisimas protest Pronkssõduri teisaldamise pärast. Et viisite meie, meie isade ja vanaisade auks püstitatud samba ära, nüüd ei lase meie teil teie sammast püstitada. Langenud vanaisade mälestuse teotamist ei anta kunagi andeks seepärast, et langenud ei saa enam oma kaitseks midagi öelda. Nende eest räägivad nüüd nende pojad ja pojapojad. Räägivad vere keeles.
Kõik oleks palju lihtsam, kui me rahvana avaneks ja räägiks ausalt, miks me oleme samba poolt või vastu. Kes olid meie isad, kes vanaisad. Komud? Vapsid? Natsid?
Sest kui me ei räägi sest sõnadega, ausalt, siis ega see rääkimata ei jää. Ainult et kui me ei räägi sõnadega, siis me räägime verega.
24 kommentaari:
Loll jutt ja ausalt öeldes väga tüütu on juba lugeda seda oma isa heroiseerimist.
Mina ei poolda sammast sellepärast, et see on kunstiliselt mannetu. Mulle ei meeldi, et ilus Harju mägi totaalselt ära betoneeritakse. Mul pole ka usku selle samba tehnilise teostuse kvaliteeti.
See sammas on puhtalt poliitiline projekt. Kui need, kes vabadussõjas osalesid pidasid õigemaks pigem 7 (või kui palju neid oligi) konkursi tulemused tagasi lükata kui teha küsitava väärtusega projekt ruttu teoks; siis kes kurat oleme meie, et hakkame esimest ettejuhtuvat diletantide poolt välja mõeldud ja poliitikute poolt omakasu eesmärgil kureeritud projekti teostama? See sammas on sajanditeks ning nii vabadussõjas osalenud kui tulevased eestimaa kodanikud väärivad midagi enamat.
Kui Leniniga oli just nii, siis teil, Irja, on karma-loogiliselt oluline vereliin, tõsi, "kuradiga mestis olemise" seisukohalt tähtus, näis, millist rolli hakkab mängima Inno poolt kordasaadetu, kes ka varjab end pikemat aega Ingridi eest teie juures.
Ilmselt oleks siin juba palju kommentaare, kui autor ainult lubaks. Ju valdav osa neist on siis autorile ebameeldivad, sestap neid ei kuvatagi.
No ei ole küsimus kellegi vana-, vanavana-, vanavanavana-jne-isas! Ega ka praegustes poliitilistes vaadetes! See kavandatav sammas on LIHTSALT KOLE, ei esinda minu leina või respekti vabaduse eest langenute suhtes kohe mitte vähimalgi määral. Esteetilistel kaalutlustel ei poolda seda. Ja ei ole midagi nii väga vaja ühte koledat sammast Vabaduse väljakule juurde (see nn vabaduse kell on täielik äpardus, mannetu kaksikjunn!), arukas rahvas EI VAJA PUUSLIKKE, et ennast vaba ja tänulikuna tunda, eriti mitte koledaid puuslikke.
Kahjuks muidugi otsustajad ei olnud/ole arukad... ja ärge tulge jälle rääkima, et loomeinimesed varem poleks välja öelnud, et zhürii soosingu võitnud kavand on ebasobiv, öeldi küll, aga ei võetud kuulda.
Minu vanaisadega on 50:50. Kuigi, mitte, et SS ja hävituspataljon, liiatigi langesid mõlemad lõpuks venelaste käe läbi. Aga samba vastu olen ma sellepärast, et see on ikka lihtslt kole. Ja meil on ju ometigi vaba maa?
Minu 1 vanaisa oli kah korpuses haubitsamees aga seda sellepärast, et kuna ta oli vedurijuht, siis punased viisid ta koos esheloniga (politruk nagaaniga seljataga ja püssimehed ustel) Venemaale. Need, kes metsatöölaagrites ellu jäid -umbes 2 kolmandikku toodutest -saadeti esmalt kaheks nädalaks kosumislaagrisse (mehed ei jaksanud kurnatuse tõttu korralikult püstigi seista)ja suunati alles seejärel korpuse väeosadesse.
Aga nagu pajatatakse, ei pannud vanaisa iial ühtegi punaordenit rinda ja ei käinud ka ühelgi kommu-üritusel.
Oli aus eesti mees kellelt oli võetud võimalus oma kodumaa eest võidelda ja võibolla ka surra.
Lihtsalt idiootne on see teema taandada sellele, et kui oled samba vastu, oled punane.
Mina olen selle vastu, sest leian, et selline lahendus on kunstliliselt ebaõnnestunud ja diletantlik ning sellisena kogu vabaduse ja Vabadussõja ideaalide mõnitamine. Kas seda on tõesti raske uskuda, et paljudel inimestel on säilinud maitsemeel, mitte nad ei ole vastu mingist snobismist või millegi vastu olemise enda pärast.
samba häda on see, et ta on vastikult kiretu.Konstrui - kui nii võib.
miljon % nõus anonüümsetega 1, 3, 4 ja 5!!!
Peatagem see jõle ja jäle ristisammas! :)
Aga miks on Vabadusrist kole? Sest olgem ausad, sammas on üks suur Vabadusrist. Seega, küsimus kõlab: miks on Vabadusrist kole??
Paljud miniatuuris täiesti kenad ja maitsekad asjad on monstroossetes mõõtmetes koledad. Siin ei ole mingit vastuolu.
Viimase kommentaariga ma küll ei nõustu. Vabadusrist, vabadussõja võidu sümbol ei saa üheski mõõtmes kole olla. Samuti nagu ei saa olla kole Kalevipoja mõõk, mitte üheski mõõtmes. Või Eesti Vabariigi lipp.
Sümbolid, millega on hingepide, ei saa olla koledad. Iseasi muidugi, kui arvajal ei ole selle sümboliga hingepidet.
olgu selle hingepidemega kuidas tahes, kahjuks on ka tähtsat ja ilusat sümbolit võimalik väga koledasti eksponeerida! siinkohal on kunstiinimeste ja linnakujundajate põhjendused veenvad, tuleb tunnistada.'
Eesti riik ja rahvas kahtlemata oleksid ära teeninud kauni, kõrgprofessionaalselt teostatud samba... eriti kui veel rääkida Vabadussõjast! KURB on see, mis nad tegid ja kuidas tegid...
Kahjuks peab ka märkima, et näiteks Pronkssõdur oli kunstiliselt kõrgel tasemel teostatud.
Miks ei või vabadusrist kole olla? Või Kalevipoja mõõk? Või Kalevipoeg ise, kui juba jutuks tuli. Selles ju point ongi: ärgem loogem, hambad ristis, puuslikke - mõelgem tulevikule. See praegune sambaotsus mõjutab kõiki tulevasi põlvi.
Ka enne sõda pandi Eestis üles nii mõnigi kole sammas ja valiti ebaõnnestunud sümboleid. Noor riik, habras identiteet. Olgem nüüd targemad. Ma usun, et seda ongi enamik kommenteerijaid öelda tahtnud.
Kole ei saa olla see, mis on kellelegi kallis, kellelegi püha. See saab olla kole ainult selle jaoks, kel pole sellist armastust nagu sel esimesel.
Minus tekitab kõige rohkem hämmingut see vastuseis iseenesest. Ekk kui ei meeldi, tehke endale ise selline sammas, nagu teile meeldib. Kasvõi kõige kunztipärasem samas kogu maailmas ja kutsuge sinna härduma kõik välismaalased. Aga laske teistel ka teha ja laske neil vanameestel, kes pole veel surnud, neil 44ndail aastail võidelnuil, selle samba üle uhkust tunda. Ega neil pole palju jäänud, viis-kümme aastat ehk.
Neelake oma väiklane kadedus alla ja saage ometi hinges suureks, inimesed.
ega ikka ei käi küll nii, et tee ükskõik mis asjast vabadusrist, torka mille sisse tahes ja aja aga püsti - mingi austus võiks ikka olla meie vanaisade vastu!
üks huvitav tagasiside: hiigelsuur vabadusmunn oleks oluliselt ilusam, sest ega me ei hakka ju ometi isadust solvama. masendavate proportsioonidega klots pluss "vabadusrist" seevastu on kole küll. võta talt idee ja tähendus tagant ära ja järele ei jäägi mitte midagi peale suure speeriliku risu. kas georg sõdis selle koleda märgi pärast? ei sõdinud. keera isa orden tagurpidi, nagu satanist risti või viisnurga - on njummi? aitan - on küll, aga kas seda niinimetatud vabadussammast meenutab? ei meenuta, sammas näeb ikkagi välja pigem selline, nagu oleks georgi aumärk otsapidi vägisi odekolonnipudelisse topitud. mõnna? samas, kui asju nimetataks õigete nimedega, oleks ma vägagi selle lahenduse poolt. AJUvabadussammas - ja kõik saab selgeks.
Tead Irja, sul pole vähimatki õigust nende meeste nimel, kes 44 aastal Sinimägedes või 18 aastal Vabadussõja eest võitlesid rääkida. Lõpeta palun see tühjalt kõlav paatos, no tõesti näeb naeruväärne välja see ühest küljest pisarateni nõretav isamaa-armastus ja teisest küljest küünilis-vihkajalik suhtumine reformierakonda, lastesse, sinuga konfliktis olevatesse kaaskodanikesse jne. Ma aksepteerin su vaateid - ei ole nõus kuid aksepteerin. Aga samba vastaste süüdistamine kommunismis ja ma ei tea milles veel kõlab väga õõnsalt eriti eetilisusele ja aatelisusele rõhudes.
Ma ei ole kohanud inimest, kes oleks vabadussõja monumendi kui sellise vastu. Kindlasti neid on kuid ma ei ole neid näinud ega neist kuulnud. Küsimus on selles, et see mis on püha peab olema ka vääriliselt kajastatud kunstis. Praegune projekt seda ei ole. Kui sina sellest aru ei saa siis ei tähenda see seda, et kõik on hästi. Ma loodan, et oled piisavalt intelligentne tunnistamaks oma teadmiste ja meelte teravuse piire.
Analüüsi muide pisut samba poolt ja vastu hääletajate tausta.
Mingil hetkel (päevi tagasi) oli näiteks vastu 40 professorit, kümmekond dotsenti, 5-6 rektorit, ca 400 kunstnikku (tõtt öelda ei jaksanud neid lõpuni lugeda). Poolt oli 0 professorit 0 dotsenti 0 rektorit ja 4 kunstnikku. See räägib ka midagi. Ning kui nüüd vabadussõja juurde tagasi tulla, siis haritlased mängisid selles palju suuremat rolli kui nende protsendi järgi elanikkonnast eeldada võiks.
arvan, et inimesed ootasid skulptuuri, või vähemalt mingit bareljeefi, et oleks tegevus, dünaamilisus, et oleks huvitav, kutsuks kaasa mõtlema ka põlvepikkuseid poisikesi, oleks toeks ka tulevikuinimestele.Graveerigu sinna samba sisse mingi lahingustseengi või mis iganes, klaasis oleks seegi huvitav vaadata.
Aapo, sa räägid minuga nagu lapsega. Seda ei ole tarvis. Las parem räägib Georg ise. Tema nägi selle võidutöö ära ja talle meeldis see väga, samuti ta sõjakaaslastele. Ta ootas õhinal selle samba püstitamist, aga suri kahjuks enne ära.
Aga minul just ongi õigus rääkida nende meeste nimel. Sest ma olen ühe sellise mehe tütar. Ja mul oli isaga nii lähedane side, et ma tean, mida ta praegu mõtleks, ütleks. Ta oli minu parim sõber.
Samuti tean ma üsna täpselt, mida mõtlevad teised tema sõjakaaslased. Ma tean, mida need 80- ja 90-aastased mehed mõtlevad sellepärast, et ma käisin koos isaga igal septembril Keilas, kus need vanad mehed viisid kõigepealt Kumna mälestuskivi juurde lilli ja rääkisid pärast seda Keila linnavalitsuse kohvilauas sõjamälestusi. Kuulasin nende mõtteid. Neile läks väga korda nende päris oma samba, Lihula samba eemaldamine. Seda oli valus vaadata, kuidas minu isa, kes oli võidelnud eesti vabaduse eest, pidi taluma seda, et teda natsiks nimetati. Jah, ta sõdis saksa vormis ja saksa kiivris, aga ta sõdis eesti vabaduse eest.
Ärge viivitage vabadussambaga, kirjutas hiljuti delfis üks vana sõjamees. Ja ütles veel, et kuigi meie valitsus ei ole valmis tunnustama kõiki (siis ka 44ndal aastal) Eesti vabaduse eest sõdinuid, siis suur aitäh sellegi samba eest.
Mis puutub poolt- ja vastuhääletajate tausta, siis teate, ega kirjanikud, kunstnikud ja professorid ei peagi sõdurile sammast püstitama. Teie püüdke ikka nobeli ja venezia biennaali poole. Tehke kunzti! Ludvig Sander, oolrait!
Selle suuruse ja väiksuse teema kohta veel: mulle ei ole midagi maailmas armsamat kui mu väike beebi. Samas oleks temakujuline 30*10m ausammas koletu mõte.
Eesti vabadus on mulle ka armas ja perekonnas pole kommusid olnud. Mitu vabadusvõitlejat oli. Selle risti osas olen küll väga skeptiline.
Nojah, sina, Ilves, enda meelest ilus mees ja naiste lemmik, võid ju arvata, et munn on kohutavalt ilus ja lahe asi suureks kujuks kujundada. Hahaa. Ma arvan, et sinusugused õhumüüjad, kellest Eesti kaitsel mitte munnigi kasu pole, võiks antud teemal vait olla. Kirjuta parem mõni raamat, mida keegi ei loe ja luni kulkalt raha ja vingu, et riik ikka palka ei maksa sulle.
Mõte, kujundada vabadussambaks suur vabadussõja autäht, on vägagi hea. Pompöössus on ka hea. Ei ole ükski kuju liiga suur, kui see tähistab meie vabadust ja/või Vabadussõja võitu (tegelikult, olgem ausad, neid asju ei saagi lahutada). Las olla suur ja võimas.
Esteetika, ilu ja koledus on muidugi vaieldavad, aga iga mõttetu junn ei pea ka kobisema siin. Koledad inimesed ärge võtku sõna asjade/inimeste koleduse teemal.
Mina näiteks ei ole muusika alal eriti tundlik, midagi pole teha. Ent kui ma kuulen muusikut ütlemas, et mingi instrument on häälest ära, ehkki mina ei saa midagi aru, ei hakka ma sellele nui neljaks vastu raiuma, ehkki minule (ja paljudele teistele) käiks küll.
Samba püstitamise puhul on tegemist siiski pealinna esindusväljakuga, sinna ei saa panna mingit diletantlikku käkki. Samamoodi ei tuleks (ütleme, et kui see oleks teema) uueks Eesti hümniks minu kui muusikaliselt mittepädeva inimese nelja sõrmega klimberdatud klaveripala (a'la koerapolka), kuigi see näiteks mu emale, isale väga meeldiks ja nad oleks väga kurvad muidu.
Mis te muretsete selle samba pärast. Parajal ajal andke Partsile või Ansipile teada ja hommikuks on probleem kadunud.
Postita kommentaar