kolmapäev, 26. märts 2008

Laps emale - arhailine arusaam

Tõepoolest, nagu üks kommentaator tabavalt märkis, lapse hooldusõiguse automaatne emale andmine on sama jabur kui meestele automaatne kõrgema töötasu kehtestamine. Sest nii palju kui on neid, kes väidavad, et just naisel on lapsega lähem side, on ka neid, kes väidavad, ja sama edukalt, et mehed väärivad kõrgemat palka kui naised. Ja tõepoolest, neil on ka kaalukaid argumente: nimelt, naised on vähemasti kord kuus ja lausa nädal aega järjest meestest tööpostil vähemefektiivsemad, sest naistel on kord kuus menstruatsioon, kõht valutab ja tuju on paha. Tean omast käest, mul on vahel ikka väga hullud päevad, nii et aitab ainult mullivann. Enne rasedusvastaste tablettide võtmist läksin näost valgeks, kattusin külma higiga ja kukkusin oimetult maha. Neil päevil, see on siis 5 päeva olnuks mul väga raske tööl käia. Kui ma õigesti mäletan, siis tööl käies võtsin päevade pärast nii mõnigi kord haiguslehe.

Perekonnaseaduse väljatöötajad lähtuvad emale automaatse hooldusõiguse andmisel tegelikult ühestainsast kaalutlusest, mida nad välja ei öelda, aga mis on meelel: mehed on vähemefektiivsed isad. Nad lähtuvad tegelikult möödunud sajandil kehtinud tavadest, mil mehed ei osalenud kodutöödes, ei teinud süüa ega pesnud pesu, ammugi ei pesnud lapse kakast peput. Selle aja mees kirtsutas lapse kakahaisu peale pahaselt nina ja läks teise tuppa, kui vääks röökima kukkus. Sel ajal oli pärast tööd peaasjalikult sohval ajalehti lugev mees tõepoolest vähemefektiivsem lapsehooldaja kui naine, aga me ei ela enam neil aegadel. Ammu. Tänapäeva mees kokkab, koristab ja kasib ka lapsi. Tänapäeva mees käib naisega kogunisti sünnitusel kaasas, aitab naisel tissist piima välja lüpsta, söödab last lutipudelist, vannitab ja vahetab mähkmeid, kannab kõhukotiski, kui tarvis. Tänapäeva mees on väga efektiivne isa ning pahatihti on ta palju efektiivsem kui naine. Kasvõi juba seeläbi, et tal on rohkem jõudu. Ta jaksab paremini last tassida.

Mis on siis naiste eelis meeste ees, et nad tingimata peaks saama automaatse hooldusõiguse? Ok, ma saan aru, et tissitamise ajal on efektiivsem hooldaja naine, sest laps saab emapiimast kasulikke aineid, aga pärast tissimise lõppu, kui laps on aasta-kahene, ütleks ma, et ema on isaga täiesti võrdne, kui mitte kehvem vanema kandidaat. Automaatne hooldusõigus antakse naistele üksnes seepärast, et valdav osa ametnikest on naised ja tänapäeva naine, ka ametnik on omamoodi kahvlis. Ta tahab ühelt poolt olla samasugune sõdalane nagu mees, ta tahab omale samasuguseid võimalusi, õigusi ja kohustusi, aga samas on tal ka meeles lapsepõlvest kuuldud muinasjutud Lumivalgekesest, Tuhkatriinust ja Okasroosikesest, kes kõik leidsid oma printsid ja kandsid ilusaid satsilisi kleite. Olen alati pannud imeks, et 21. sajandi naine tahab ikka veel traditsiooniliselt abielluda, kanda pikka valget pulmakleiti nagu tema ema ja vanaema, nagu möödunud ja ülemöödunud sajandi naised, kes ei saanud olla sõdalased, isegi kui nad oleks seda tahtnud. Tänapäeva naine võiks allasurutuse aegadest pärinevate traditsioonide üle naerda, aga ta ei tee seda; ta tahab olla nii sõdalane kui printsess, to have her cake and eat it too, nagu inglased ütlevad. Suur tükk ajab suu lõhki, öeldakse. See, et tänapäeva naine ei suuda teha selget valikut, kes ta siis tegelikult olla tahab, kas sõdalane või printsess, on minu arust tänapäeva naise kõige suurem traagika.

Ta nõuab meestega võrdset töötasu, aga tahab, et talle kuuluks lapse automaatne hooldusõigus. Ta tahab käia valimas, aga ei suuda loobuda Stockmanni hulludest päevadest. Ta tahab, et teda võetaks tõsiselt, kui mõtlevat olendit, kuid nõuab järjekindlalt valgeid pulmi koos kogu sinna juurde käiva palaganiga.

Mehed on naistest nõrgemas olukorras juba seepärast, et nemad on küll pidanud muutuma, nad on pidanud naise sõdalaseks muutumist aktseptima, kuid erinevalt naisest ei ole nemad saanud juurde mingeid õigusi. Naisele on küll antud nö karmimaid õigusi, aga mehele ei ole pehmemaid õigusi antud.

Üks selliseid pehmeid õigusi, mida mehed kindlasti vääriks, oleks lapse hooldusõigus. Et kohus ei annaks seda mitte automaatselt naisele, nagu mehele ei kuulu ka automaatselt kõrgem töötasu üksnes seepärast, et naised menstrueerivad, vaid kaaluks, kumb, kas naine või mees, on oma lapsele parem vanem. Kummal on lapsele reaalselt rohkem aega. Mitte raha, just aega, sest seda on lapsel kõige rohkem tarvis. Lapse automaatne emale andmine loomastab lapse - lapsest saab koer või kass, kel on peremees. Inimesel ei tohiks aga automaatset peremeest olla.

17 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

minu tutvusringkonnas näiteks on emadel rohkem aega lapse jaoks, nad tegelevad lapsega rohkem, tajuvad vajadusi paremini jne.

Anonüümne ütles ...

Väga suur vahe on mehel ja naisel lastesaamise koha pealt. Naine suudab sünnitada 1 kord aastas 18-45 aastani(ümmarguselt ja arvestame täiskasvanu iga)), mees suudab viljastada iga päev mõne naise, ütleme et pärast 45 aastat ka mitte iga päev, aga ikkagi...

Anonüümne ütles ...

lapse ema juurde jäämine on seotud ka sugudevahelise erinevusega. naine saab lapsevanemaks rasedusega, mees aga lapsega koos kasvamisega. seetõttu näiteks olukorras kus leitakse endale uued paarilised on edaspidiste suhete toimimiseks parem kui lapsed jäävad emaga sest uuel mehel on lihtsam nende olemasoluga kohaneda kui mehe uuel naisel (ja irja ära tule ütlema et sina oleks inno lapsed kohe võtnud - sa oled teatandu et lapsed segavad seksimist ehk siis sinu elu). lapsega mehel on raskem uut püsipartnerit leida kui lapsega naisel. millegipärast ei kipu nö. uued naised alati soosima isegi mehe ja lapse kohtumisi (jätame eksabikaasa mängust välja, on ka rahulikke ja mõistlikke lahutusi) ning elatist.
ning mehed kes uue naise leiavad kipuvad siiski senise pere uue pärast jätma (ja neid mehi ON rohkem kui naisi. lahutuseavalduste statisyika ple antud juhul adekvaatne) või ei taha enamasti uus naine mehe lapsi enda kodus näha.

Anonüümne ütles ...

Kõik see jutt on õige.

Ma olen juba varem tähele pannud, mis eristab Irjat ja naisi üldiselt. Irja suudab arutleda loogiliselt, keskmisel naisel keevad aga emotsioonid üle pea. Istuvad omas mullis, ajavad oma joru ja laiemat pilti ei mõista. Loomulikult on sama probleem ka meestel, kuid neil on natuke rohkem kainet mõistust ning ei võta otsuseid vastu nii palju emotsioonide tasemel. Kuid ainult natuke rohkem. :)

Rahvas valab teid mõlemaid ju sitaga üle emotsioonide tasemel. Ning loomulikult kõik on väär, mis on natuke igapäevasest kõrvale kalduv. Selles suhtes tean, mida te tunnete, kuna ise ka ei ela just nii, nagu ühiskond ootab/on harjunud ning seetõttu kõrvaltvaatajatele olen "mõttetu mees" :) Ütleme nii, et "logard!" (teile peaks see ju tuttav süüdistus olema?) :))

Ja mis mind ikka naerma ajab, on see, et kuidas kanakari ei suuda Irja mõttekäike mõista ning milline kaagutamine mõnikord käib. Innot sarjatakse mitte tema mõtete pärast, vaid jälle emotsioonide tasemel - jobu mees noh! Ja kuidagi väga naiselik sarjamine on omadussõnaga "kalts!" :)

Aga Ingrid on nii väärikas, nii väärikas...

Seda et, mõelge tõsiselt oma tuleviku peale. Eks te ise ka mõistate, et olete mõnes mõttes elavad laibad, saate loota vaid iseenda peale. Kui on võimalust siis finantsilises mõttes investeerige nii palju kui saate tulevikku. Muidu läheb raskeks.

Kui Inno paar aastat tagasi Postimehes oma probleemidest ja prostituutide külastamisest kirjutas, siis kohe mõtlesin, et julge mees, müts maha - sest autor teab nagunii, mis pasaga ta nüüd üle valatakse KUID kirjutab ikkagi!

Irja puhul on sellised lood, et kui naisterahvad tavaliselt üritavad ikka mitte konfrontatsiooni tekitada, siis kõnealune isik on piisavalt kange ning ei kaaguta kanakarjaga kaasa. Sellist käitumist leidub naistel vähem kui meestel. Isegi kui mõnikord naine pole suguõdedega nõus, siis hoiab ta "poliitiliselt korrektselt" ja rahu ning heade suhete huvides ikkagi oma arvamust tagasi. Irja aga lubab endale mitte ainult tihti naiste arvamusest erineva vaate avaldamist, vaid teeb seda omakorda sellisel toonil, et.... kui lugeja pole just kirgas kriit ka ning võtab kõike sõna-sõnalt... :))) Respekteerin!

Irja ütles ...

Mees saab vanemaks koos sünnitusega, kui ta käib sünnitusel kaasas. Tean oma venna pealt, kes käis naisega ta igal - viiel - sünnitusel kaasas ning hakkas lapsega tegelema juba sünnitusmajas. Nii et ärgem rääkigem lollusi ja käibetõdesid. Tänapäeva mees ei ole enam me tarzan-you jane. Tänapäeva mees on titeasjandusega teinekord palju rohkem kursis kui naine. Ta on "pehme", aga talle ei anta "pehmeid õigusi".
Sellele vaidlen samuti vastu, et lapsega mehel on raskem partnerit leida kui lapsega naisel - miks? Kui mu isa ja ta esimene naine lahutasid, leidis isa mu ema poole aastaga, vana naine on aga siiani üksi (ta on nüüd 7 kümpi). Mõlema juurde jäi sealjuures 1 poeg. Vennad oleks võinud mõlemad ilusti isa juures kasvada. Sarnaseid juhtumeid on veel palju.
Inno lapsed oleksin mõistagi võtnud kohe ja olin selleks ka valmis. Muidugi segab laps vahetevahel seksimist, aga mitte ainult minul, ka teistel seksuaalsetel inimestel; see ei tähenda, et sellega ei saaks elada.

Anonüümne ütles ...

100% nõus!

Mulle tundub muide, et meeste õiguste rikkumine on tingitud naiste alateadlikust kartusest, et "mehed on ju vägistajad ja perverdid". Järsku hakkavad isad lapsi kuidagi kurjasti ära kasutama?

Eelolevad kommentaarid on reeglina aga jamad sest sisaldavad vaid põhjendusi, miks on hea ja õige võtta mehelt võimalus oma last kasvatada.
Sama loogikat järgides leiaksid kindlasti paljud hulga häid põhjendusi, miks ei tohiks naised valimas käia, autot juhtida, pükse kanda, koolis käia, oma keha eksponeerida jne jne.
Mees ei ole vähem lapsevanem, kui naine! Mees on samavõrd palju isa, kui naine on ema!

Pahane Isa

Anonüümne ütles ...

Kõikmehed ei ole "pehmete väärtuset kandjad" ning kodus naise rolli üle võtnud. Inno ja Ingridi kodis olid nö. traditsioonilised soorollid vahetuses kuid enamuses eesti kodudes ei ole see kindalt nii. mis puutub sünnitusega isaks saamisesse siis mehele ei ole sünnitus ja rasedus naisega samaväärsed kogemused. seda on tõestanud uuringud ja meeste käitumine. näiteks mina võin tuua omakorda Irja näidete kõrvale mitmeid olukordi kus mees EI SAA lapsevanemaks sünnitusega ning hakkab lapsega tõepoolst tegelema alles siis kui viimane on 4-5 aastane. ning seda ka kui talle sünnib juba kolmas laps. Sian ei ole niisuguses olukorras oplnud ja niisuguseid olukordasid võibolla lihtsalt pealt näinud.

Mis naistesse ja lastega meestesse puutub siis sinu isa on tore erand jah kuid näiteks kunagi korraldati mingis foorumis kõsitlus: naised kas abielluksite mehega kes kasvatab last/lapsi. vastajaid oli üle 200 (rohke kui teie blogi küsitlluses) ning 70% arvas et ei.
ning minuteada on ülemaailmsed uuringud sama tõestanud.

Kohtai tundub et te elate silmaklappidega - räägite ainult ühe-kahe näite varal, kui keegi mainib toimivat abielu siis hakkab Inno seda kohe oma lapsepõlve näitel maha tegema jne. justkui oleksite teie ainsad inimesed maa peal kes oma suhtes rahul ja õnnelikud ning omavad ainsaid õigeid seisukohti

katsuge ikka oma kastikesest väljapoole näha, eks

Anonüümne ütles ...

Irja, aga see üks sinu isa juures elavatest vendadest eikasvanud ju koos sinuga ühes kodus vaid koos emaga??
sel juhul ei ole vist oluline kelle juures ta aastake pärast lahutust elas... ja kas sa oled mõtelnud mis võis olla tegelikuks põhjuseks et ta ema ja teise venna juurde kolis... üldiselt aga miks sa fakte väänad kasutades neid väidetena oma väidete tõestamiseks?

Anonüümne ütles ...

lapse soov pigem ühe või teise vanemaga elada on mugavalt ära unistatud.
meil on suur armee psühholooge ja sotsiaaltöötajaid, neid võiks rakendada välja uurimiseks kumba vanema juurde ja missugustel põhjustel laps jääda tahab. siis jääks suuremate laste kohtus kismaga jagamine ära

Anonüümne ütles ...

Irja, ei saa võtta üheselt Sinu järgi, et kui naine mentsrueerib on ta peaaegu töövõimetu või ta töövõime langeb kuna tal on valud ja mis kõik veel. Minu päevad käivad näiteks nii, et ma ei pane tähelegi ja ma ei saa öelda, et mu töövõime sellepärast kannataks. Ja enamustel minu tuttavatel käivad nad samamoodi, keegi ei vaevle kodus kõhuvaludes ja ei minesta.
Mis puutub lapse suhetesse ema või isaga, pean silmas lähedust siis siinkohal ütleks, et Irja kallis inimene saa endale kõigepealt päris oma laps ja avalda oma arvamust. Olen peaaegu kindel, et mõned seisukohad ja vaatenurgad peale lapse kandmist, ilmale toomist Sul muutuvad. Arusaamutuks jääbki millele su praegune arvamusavaldus tugineb, oma kogemus Sul ju puududb. Mul on kolm last ja nende kõigi puhul võin kindlalt väita, et lähedam suhe isaga tekkis neil alles peale teist-kolmandat eluaastat.
Ja veel, ütled raha ei ole lapse kasvatamisel oluline, sry on ikka küll. Kui sul ei ole raha mille eest teda koolitada, huvialaringid, kinod, teatrid jne. siis...

Anonüümne ütles ...

Lõppude lõpuks oleneb ju kõik konkreetsetest inimestest. Ei saa võtta emalt, kel on 1 laps ja ta juba 40-le läheneb, last ära...aga samas kui sel emal on lapsest ükskõik, miks ka mitte. õiglane oleks ju hoopis nii, et see kes perekonna juurest jalga laseb, see ka lastest ilma jääb- kehtib ka naiste kohta. Jutt käib muidugi normaalsestest inimestest, mitte vägivaldse mehe/naise juurest pagevast ohvrist.

Anonüümne ütles ...

Kullakesed, on olemas ristpärilikkuse mõiste - poisid lähevad emasse, tütred isasse! Sestap on pr Irjal vedanud, et tema sai üles kasvada oma isa lemmiklapsena. Ja ristpärilikkuse seadusest lähtudes oleks otstarbekas tõsiselt kaaluda olukorda ka lapse enese seisukohast. Elatusraha või alimendid - see on praegu suuresti diskuteerimise põhjus! Mees on nagu rukkiõietolm Jack Londoni (pseud., 1876-1916) sõnutsi. Ta oli üksikvanema poeg, ja teadis, mida rääkis, kes temast huvitet on, teab ta elu lugu ja loodut isegi! Andkem omale aru, kuidas meie kõrval mehed ja naised perekonnaeluni jõuavad, viiliseid variatsioone siin on! Ja ka perekonna seaduste kui õiguslike regulatsioonide kõrval on kohta õiglusel! Igaüks peab suhetes endaga teistega leidma tasakaalupunkti. John Nash saanuvat Nobeli selle eest, et tõestas matemaatiliselt, lähtuvalt mänguteooriast: TEE TEISTELE SEDA, MIDA TAHAD, ET SULLE TEHTAKS!

Anonüümne ütles ...

Kõigile neile anonüümsetele, kes väidavad, et lapsega mehel on keerulisem uut partnerit leida. Kui mu ämm järjekordselt lolliks läks ja mingi Saaremaa metsavarga juurde elama põrutas, arvas äi pärast pooleaastast kõva põdemist, et võiks ju ka edasi elada. Ja väitis, et pargis, s.t seal, kus kus liikumis- ja loodushuvilist inimest kohata annab, olevat lastega mehed see kõikse kuumem kraam üldse -- nii et palun kas ta tohiks lapselapsega kuu-paar jalutamas ja mängimas käia.

Ilmselt on 20ndates inimestel, kes oma must-valgest multifilmimaailmast ja tema väärtushinnangutest veel päris ellu pole kasvada jõudnud, tõesti keerulisem leppida sellega, et teine inimene ei olegi enam puhas leht. (See, et tegelikult pole ta puhas leht enam 4-5-aastasena, on eraldi teema.) Aga lohutuseks teile: 30 tuuris peksab elu enamikule inimestest mõninga reaalsustaju pähe ja väärtushinnangud muutuvad oluliselt.

Anonüümne ütles ...

Mina kutsuksin inimesi üles olema iseenda peremehed.Terved täiskavanud inimesed - võtkem end kokku,et meie üle ei valitseks viin,kiusatused,sõltuvused, ülevoolavad emotsioonid, näägutamine jm. kuri meelevald.Kui me oleksime iseenda peremehed või perenaised, siis me ei kannataks tunnustamatuse ega armastuse puuduse all, poleks põhjust lahku minna ega laste üle peremehetseda.

Anonüümne ütles ...

Laps peab peale lahutust saama suhelda nii ema kui isaga. Ema - isa omavaheline halb suhe ei tohi lapselt võtta kumbagi vanemat.
Olen lahutatud. Minu mees oli lastele hea isa ja hoidis lapsi. Ma olen seda ka lastele öelnud ja igati soosinud nende omavahelist suhtlemist. See on meile kõigile hästi mõjunud.

Irja ütles ...

Minu vanem vend elas koos minu isaga, noorem koos emaga Tallinnas. Vend, kes isaga elas, tahtis ise väga isa juures elada.

Irja ütles ...

Muidu - väga huvitavad kommentaarid. Tänud kaasamõtlemise eest.
Ise arvan jätkuvalt sedasi, et kui me, naised, tahame olla meestega võrdsed, siis ei saa ühes kohas jalaga vastu maad põrutada ning võrdset palka nõuda ning teisalt pisaraid valada ning lapseainukussutamisõigust nõuda. Ja seda argumenti, et naised sünnitusvaevade pärast lapsi kuidagi rohkem vääriks, ei osta ma eluilmas ära. Sünnitusvaevad on pealegi oma teha. Kui ei taha kannatada, eks siis sünnita keisrilõikega. Kuidagi eriti nõme oma kannatustega kekata, nagu oleks sõjas käinud.