Olen nüüd selline enthusiastic journalist, nagu Inno mind kutsub, ja uurin Liisi asja edasi. Imekspandav on ses keisis see, et kõik kinnisvaralised tehingud, mis Liis, Vello ja Vello ema Maimu-Milvi vanainimestega sõlmisid, on notariaalsed. Ja notariaalse tehingu puhul on ju teadupärast tavaks, et notar peab tegema kindlaks, kas inimene, kes tahab oma maja vms ära kinkida, on ka teo- ja tahtevõimeline. Vaatleme lähemalt kolme vanainimest, kes oma majad ära kinkisid. Saima Evert, Olev Aasrand ning Endel-Aleksander Salk.
Alustame Saima Evertist. Pangem tähele, et temast Madis Jürgen ei kirjuta. Liis rääkis, et Saima Evert ei tahtnud, et sugulased ta maja maha müüks ning kinkis maja seepärast Liisile ja Vellole, tingimusel, et tal on maja eluaegne tasuta kasutamise õigus. Minu käsutuses on Saima Everti enese kirjutatud tahteavaldus kuupäevaga 14. 02. 2004, kus ta märgib, et kinkimine oli tema enda täielik soov ja tahe. Kinkimist põhjendab Saima sellega, et sugulased ei aidanud teda, küll aga olid abiks Liis ja Vello. Okei, põhjus kinkida oli, notar aktseptis tahteavaldust; milles siis probleem?
Probleem ses, et uurija Krislin Riisalu, Liisi ema Varje sõbrants siis, määras Saimale kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi. Eksperdiks Arno Adamsoo, Ph. D. Okei, eksperdiks Arno Adamsoo, mis siis? Aga Liis räägib, et psühhiaater Jüri Ausmees on tema isa Hannes Haaveli ülikooliaegne sõber ning too Arno Adamsoo on omakorda Jüri Ausmehe väga lähedane sõber. Juhus? Võib-olla. Aga vaadakem teisi keisse. Märgime ära veel selle, et Saima esindajaks oli vaadeldavas asjas advokaadibüroo Tibar & Partnerid, täpsemalt Eva Tibar-Shuvalova.
Võtame järgmiseks Olev Aasranna, keda Madis Jürgen tänases Eesti Ekspressi loos isegi märgib. Olev Aasranna ja Vello Loidi vaheline kinkeleping saab samuti notari juures kinnitatud, kuid ka siin määrab uurija Krislin Riisalu Olev Aasrannale kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi, millega ta tunnistatakse teo- ja tahtevõimetuks, ning taas on eksperdiks ei keegi muu kui - arvake ära? - Arno Adamsoo. Inimeste lolliks tunnistamine läheks kui lepse reega, kas pole? Aga vaatame edasi.
Endel-Aleksander Salk. Tema sõlmib kinkelepingu Maimu-Milvi Loidi, Vello emaga, Rapla notari Raul Joametsa juures ning notar teeb kindlaks, et tahteavaldus on tegelik. Endel-Aleksander Salgalegi määratakse esindaja, ja see pole taas keegi muu kui advokaadibüroo Tibar & Partnerid. Temagi saadetakse kohtupsühhiaatrilisse ekspertiisi ning tunnistatakse teovõimetuks.
Huviäratavad on selle loo puhul siis järgmised asjaolud:
a) kõik kohtupsühhiaatrilised ekspertiisid on läbi viinud üks ja seesama psühhiaater - Arno Adamsoo;
b) nii Saima Evertit kui Endel-Aleksander Salka esindab üks ja seesama advokaadibüroo - Tibar & Partnerid. Siin pakub kindlasti huvi veel see, et advokaat Eva Tibar-Shuvalova on altkäemaksu võtnud kohtuniku Ardi Shuvalovi abikaasa.
Eeli Kurge taheti sama taktikaga teovõimetuks teha. Eeli rääkis mulle ise, et uurija Krislin Riisalu kargas talle lihtsalt Eha tänava supiköögis ligi ning vedas ta vägisi ekspertiisi. Ma luban teil kolm korda arvata, kes oli ekspert. Noh??? Just, jälle Arno Adamsoo, kes kirjutab, et Eeli Kurg pole võimeline oma tegudest aru saama ja neid juhtima. Õnneks on Eeli suhtes tehtud ka teine ekspertiis, nimelt SA Tartu Ülikooli Kliinikumi oma, kus eksperdid Tiina Agan ning Anneli Sell märgivad, et Eeli Kurg SUUDAB oma tegudest aru saada ning neid juhtida.
Mis värk käib? Liis arvab, et mängu juhivad tema vanemad, Hannes ja Varje Haavel, kel tutvusi kõigis struktuurides, alustades endise siseministri Kalle Laanetiga ning lõpetades siis eelmainit psühhiaatriga, kel näikse lausa meeldivat inimesi lolliks tunnistada. Igal juhul on Liisiga toimuv ning ajakirjanduse, eriti Eesti Ekspressi agressiivne surve tema suhtes pehmelt öeldes kummaline. Ja tekitab vähemasti minus küsimusi.
Sama lugu vanainimestega. Et kuis nad siis kõik lollid olid? Notari juures olid täie mõistuse juures, aga pärast enam ei olnud. Ja miks figureerib kõigi lollikstunnistamiste juures üksainus psühhiaater Arno Adamsoo, kes on Liisi isa sõbra sõber? Et siis kriminaalasja uuris Liisi ema sõbranna ja vanainimesi tunnistas lolliks Liisi isa sõbra sõber. Nagu filmis!
Mina igatahes uurin asja edasi.
P.S. Näis, mis loo siis ka Kanal 2 täna õhtuks Liisist ja Vellost valmis treib, heh. Ja mis "petuskeemist" räägib mahehäälne Olaf Suuder. Äkki on ka vanainimestega rääkinud, hahaa. Või intervjueerinud koera, kelle kutsikas tapeti? Mis siis, et ammune lugu, ikka võiks uurida. Uus meedia, täiskäigul edasi! Tegelt, parim idee: vanainimesi võiks intervjueerida reporter Sven Raudsepp, kes kargaks neile intervjuu lõppedes selga kui panter ning süüdistaks mikrivarguses!
5 kommentaari:
Njaa, head küsimused. Mul on ka üks: aga miks Liis ja Vello üldse nii paljude vanainimeste vara kallal on? Vabandust, kuidas Liis ja Vello nii paljude vanainimeste vabatahtlike kinkelepingutega seotud on? Kuidas see võimalik on. Kui siin pole tegu TAHTLIKU vanainimeste vara "ärandamisega" siis paluksin veel 3 näidet inimestest, kellele nii palju vanainimesi nii lühikese aja jooksul oma vara vabatahtlikult kinkinud on.
Aga miks ei või vana inimene oma vara ära kinkida. Selgitage kõigepealt see ära. Liis ja Vello pakkusid vanainimestele majade eest vastutasuks abi, mida nad neile ka reaalselt osutasid.
Vanainimeste probleemiks oli, et sugulased ei aidanud neid. Aga mida peab siis üks hädas vanainimene tegema? Kui mina oleks vanainimene ja mul ei oleks kedagi, siis ma ka kaaluks seda võimalust, et kingin vara inimesele, kes lubab mul oma majas elu lõpuni elada ning veel ka abistada.
Arno Adamsoost tuleks rääkida minevikuvormis, teda ei ole juba vähemalt aastajagu elavate seas.
Einoh, selge on see, et omakasu siin mängus on, samuti see, et tegude eetilisus kergelt küsimärgi all. Aga tahaks näha inimest, kes jätaks soodsa kinnisvara nimel kena vanainimese abistamata. Iseenesest JOKK ärimudel. Peaasi, et ei oleks kellegi tahet riivatud. Vanainimeste, ma mõtlen, eelkõige. Ja samade inimeste figureerimine pidevas vastasrinnas on täiesti diagnostiline.
But truth is somewhere in between...
pada mõlgib katelt. Või vähemalt üritab.
Olen ka natuke jälginud tantsu Liis Haaveli ümber ja kahju hakkas kohe teisest ja teatud asjad kõlvad isegi suht usutavalt. Kuid kuna ma olen isiklikult kokku puutunud Ekspressis kirjeldatud arvutiostu skeemiga, siis tunduvad osad preili Haaveli põhjendused küll suht savijalgadel seisvat. Minule teadaolev skeem oli selline: vanem naiskodanik soetab enda nimele järelmaksuga arvuti, igakuiseid makseid lubas aga tasuda Liis Haavel. Öledud-tehtud ja muide esimesed 2 -3 kuud (täpselt ei mäleta) preili Haavel ka korralikult makseid tasus (on olemas kirjalikud tõendid, et ülekande teostas Liis Haavel). Siis aga maksed lõppesid ja vanainimese jaoks päädis asi kohtus. Aga see selleks....Väidevatavalt on preili Haavel saatnud vanainimestele rahakaarte, mida vanainimesed aga uurija tubli veenmistöö tulemusena vastu võtmas keeldusid - ja justukui seetõttu on vanainimesed ka nüüd arvutite eest võlgu jäänud (ehk siis ise on süüdi, et raha vastu ei võtnud). Siinkohal tekivad vähemalt minul küll teatud (enda meelest õigustatud) küsimused: kui preili Haavel sai probleemideta esimesed kuud järelmaksu tasuda arvuti müüja arveldusarvele, siis miks ei saanud ta seda samamoodi jätkata kuni lõpuni vaid hakkas vanainimestele selle asemel rahakaarte saatma ? Müüja jaoks ei ole ju sisulist vahet, kas asja eest tasub isik, kes järelmaksu lepingu sõlmis või hoopis keegi kolmas (suvaline) isik. Kui vajalik summa on tähtaegselt õigel arveldusarvel (nagu see ülalkirjeldatud keissi puhul ka esimesed kuud oli), on kõik osapooled rahul. Kui Liis Haavel on tõesti nii abivalmis inimene, siis miks ei jätkanud ta maksmist otse arvuti müüjale. Olen täiesti kindel, et viimane küll ei oleks Liis Haaveli rahast keeldunud! Kas Teie või preili Haavel sooviks äkki seda kommenteerida, miks takistas preili Haavelil tasumast arvuti müüjale. Ette tänades.
Postita kommentaar