Ajakirja Just tegemine, osa XXIII

Sarnaselt teiste edukate asjadega tõmbas Just! ligi inimesi, kellel ei pidanuks tegelikult olema ajakirjanduses ei otsa ega osa. Kuniks Just! suutis müüa oma esimesi kasinaid tulemusi, ei olnud neist lõhnagi. Pärast viiendat numbrit muutus tähelepanelikuks Ülar Palm. Kui Just! küündis 15 tuhandelise müügini, istus see isand nagu muistegi igal koosolekul ja mõne kutsus lausa ise kokku. Palmisaali ei olnud teda võimalik lükata, sest ta oli Renee peamine töökaaslane ja osanik kõigis ettevõtetes. Siis lisandus Alari Kasemaa. Justi esikaaned hakkasid halvemaks muutuma. Järsku oli kirjastuse lipulaeval kolm peatoimetajat: Anu, Ülari ja Alari. Neist kolmest oli vaid Anu võimeline ajakirja nägema nii nagu seda näeb ajakirjanik: väikeste osade kooslusena, millel on oma reeglipärane järjestus, vastasmõju ning kus ükski osa ei tohi olla liigselt määrav.

„Alari, kas sa oskad seletada, miks kuradi päralt see esikaas selline on?“
???
„Miks sa lasid küljendajatel kaanele just selle kirjatüübi panna?“
„Noh, kui vaadata, siis see on esteetiline. Vastab kõigile eesteetika reeglitele.“
„Kas me müüme staare või esteetikat?“
„Nojah, mulle on muidugi õpetatud, et esteetikat kui sellist ei olegi olemas,“ püüab Alari pareerida mu järgmist väidet.
„Kuule, lähme lattu.“

Marssisime läbi hallide koridoride Renee filmi- ja muusikasalvestiste lao poole. See on suur ruum, tuubil riiuleid ja nende vahel pruunist kartongist kastivirnu. Keerasin ligema kasti kirjadega külje valguse poole.
„Vaata, siin on täpselt see sama kirjatüüp, mis meil nüüd kaanel. Sellise kirjatüübiga antakse edasi kuiva ja emotsioonitud teavet: purunevad esemed, ülemine pool. See ongi kaubakasti kirjatüüp. Sobib jube hästi. Ajakirja esikaas ei ole kaubakast.“
„Ma ei ole sellest niimoodi mõelnud jah …“
Ei ole mõelnud? Enam kui aasta eest, ütles Taavi: „Ega meile seda joondamist eriti ei õpetatud. Ma pole selle peale nii mõelnud ka.“

Kulus umbes aasta ja Taavi ja Ermo hakkasid pisitasa nägema, kui joondus oli paigast. Erinevate kirjatüüpide koht sai selgeks. Ja palju muud. Nende töö meenutas üha rohkem professionaali oma. Linna üks paremaid kujundajaid-praktikuid, Nigul Treiman oli mõne kuu eest saatnud kirja: „Minu meelest liigute päris õiges suunas. Laske samas vaimus edasi.“

Nüüd on mul siin mees, kelle CV on kullaga sametile tikitud ja annab aga toimetusele juhiseid. Sellest, miks mõni ajakiri on edukas ja mõni üldsegi mitte, ei ole ta mõelnud!!! Kui kaua temal võtab aega, et osata. Kui kaua kulub seejärel aega, et oleks põhjust teisi juhendada? Samal ajal oli ta koos Renee ja Ülariga õhinal veel üht ajakirja käivitamas. Nüüd, siin laoriiulite vahel, tundus see juba mingi kurja naljana. Ajakirja nimeks pidi saama Basket. Vaid ühe spordiala ajakirjal pole Eesti suuruses riigis üldse mingit tulevikku, vannutasin elevil kolmikut. See on ainult lõputu kulu. Sellele kuluvat raha tuleks Just! ja Muumi turundamisele kulutada, püüdsin seletada.

Kolmik veenis mind, et seda ajakirja on väga odav teha. Mingid pildid olla Korvpalliliit lubanud puhta tasuta. Ennustati päris kindlalt 10 tuhandest müüki ja kolm minutit hiljem 15 tuhandelist. Nende arvude aluseks olid korvpallivõistluste publiku hulgad. Püüdsin seletada, et kui aasta jooksul käib korvpallivõistlusi vaatamas tõesti 15 tuhat inimest, siis tegelikult saab rääkida vaid 3 tuhandest, kes käivad aasta jooksul viis korda võistlustel. Neist omakorda on vaevalt pooled nii andunud, et lausa oma lemmikspordialale keskendunud ajakirja osta. „Sõbrad, poolteist tuhat müüte algul, paremate päevade tulekul 2000 ja see ongi ülemine piir!“ püüdsin neid jahutada. Minu sõna kajas aga kui kaevus ja innukas kolmik veenis end üha enam korvpalliajakirja vägevas tulevikus. Põhjuski oli väga lihtne - Renee, Ülari ja Alari olid suured korvpallisõbrad. Kolmik käis siin samas Laagris õhtuti korvpalli mängimas. Polnud võistlust, mis olnuks nende meelest vaatamiseks liiga tähtsusetu. Renee hankis ühel hetkel Raplast terve korvpallimeeskonna. Sellepärast oli ka meie sekretär ühe korvpallimeeskonna tantsutüdrukute trupist. Reklaami müüs meil aga noormees, kes alles äsja oli elukutselise korvpallurina leiba teeninud. Renee vennal oli peas umbes 100 erinevat kombinatsiooni, mida korvpallimeeskonnad kasutavad. Ta kurvastas ühtevalu, et kodumaised meeskonnad kasutavad vaid kümmet. Basketi projekt oli niisiis mingi korvpallisuguharu vandenõu. See suguharu oli usus oma edusse vankumatu.

Olin nagu kolmele hülgele seletamas, et ärgu nad vette mingu, sest vesi on üle pea.

„Me kipume vastu võtma peaasjalikult emotsionaalseid otsuseid“, ütles hipodroomi direktor kord rajal liginevaid hobuseid jälgides.

Niisiis, sel tunnil, mil Alariga kaubakaste uurisime, uskus kogu meie sportlik toimetus, et seda, mis õnnestus Justiga, korratakse kohe spordiajakirjaga. Basket nokitsetigi valmis ning tema läbimüügid vastasid täpselt minu ennustusele.