Ajakirja Just tegemine, osa XXIV

(Viimane osa ajakirja just ühe asutaja Indrek Einbergi memuaaridest)

Mõned nädalad hiljem Istusime Reneega aiakamina juures ja lappasime värsket Basketit. Tal ei olnud häda midagi, tal ei olnud üldse mitte midagi. Isegi kõige tagasihoidlikumat sära, mis andnuks väikesegi lootuse tulevikuks. Võinuksin tema ettevalmistusega rohkem tegeleda, aga ma ei uskunud sellesse projekti.

Täpselt kaks aastat oli möödunud päevast, kui olime siinsamas ja Renee kallas kotist lauale värvikireva hunniku kõmuajakirju. Kolme kuu eest oli Just! ületanud 20 tuhandese müügi ja sellele pidama jäänud. Paskinit ei mäletanud enam keegi ning Muumi oli kogu riigis populaarseim lasteajakiri.

Renee viibis üha pikemalt välismaal ja Ülar Palm oli end juba tõemeeli hakanud ajakirjanikuks pidama. Ta kasutas koguni sõnu „makett“ ja „esikas“. Alariga koos juhtisid nad ajakirju arutult ja kogu raha eest ja nüüd lõpuks oligi Justi! müük pidurdunud. See ei olnud enam ajutine tagasilangus nagu vahel varemgi oli juhtunud. Kaks tegusat korvpallisõpra lihtsalt ei osanud seda keelt, milles lugejaga rääkida. Olgu siis Basketi lugejaga või Justi! lugejaga. Kas nad nii väga püüdsidki? Just! laeks jäigi too 20 tuhat. Kirjastuse rahastajate seast võis nüüd aga leida hoopis kahtlasi tüüpe. Üks neist oli omamoodi tuntud tegelanegi. Iga kord kui mõni kohalik maffiaprints mättasse löödi, kajastas Eesti Ekspress matuseid ülevaatliku fotoseeriaga. Ja seal ta jälle seisis lähemate leinajate seas– pilk sündsalt mõtlik, sokuhabe nukralt sorgus ja vaikne tuulepuhang kašmiirpalitu hõlmu sakutamas.

„Renee, vaata, kes on rahastajate seas. Piinlik ju. Ülar on sul aga lausa ajakirjanikuks kasvanud. Praegu juhendab küljendajaid nii et maa must. Varsti ostab ümmargused prillid ja hakkab juhtkirju kirjutama. Tead Renee, igavene kihvt oli seda teha ja puha, aga mul ei ole enam vahva. Ja sellepärast – ma ei taha enam.“
„Minul … minul ei ole ammu enam vahva.“
„Aga lõpetame siis ära?“
„Hästi.“

Kuue nädala pärast olid kirjastusel uued omanikud. Poolteist aastat hiljem oli Just! läbimüük langenud alla kahe tuhande eksemplari ehk täpselt sinna, kust ta kunagi alustas.

Ühel oktoobriööl saabus ootamatu külmalaine. Hommikuks oli hipodroomi rada kontkõvaks külmanud. Elisa Just läks treeningule keskhommikul. Pelglikult ümbrust piidlevast märast oli kasvanud innukas sportlane. Kahvatu sügispäike polnud veel loikudelt kirmetki sulatanud, aga traavel läbis mitmeid kilomeetreid nagu igal tavalisel treeningul. Pärastlõunal hakkasid ta tagumised jalad paistetama. Hilisööks olid need nagu pakud. Varahommikul tuli loomaarst ja kinnitas, et jalad on tõsiselt põrutada saanud. Esialgse ravi sai hobune hipodroomil, siis aga sõidutati ta maale jalgu puhkama ning järelravile. Ta oli maal ligi neli kuud. Jalad paranesid, kuid ablas traavlitüdruk suutis jõudeelu nautides ligi 70 liigset kilo naha alla koguda. Kui ta uuesti treeningule lubati, ei saanud kohe täie koormusega alustada. Ainuüksi need liigsed kilod võinuks ta äsja paranenud liigestele hukatuslikult mõjuda. Kergema koormusega olid kilod aga visad kaduma. Ometi oli temast saanud hasartne võistleja. See oli tema treeneri Oksana visa töö tulemus. 

„Oi tead, kui keegi läheb võistluskaarikuga tallist läbi, siis on tema ka kohe minemas. Kasvõi läbi boksi seina. Nii tahab võistelda! Treeningkaarikust ei tee ta väljagi. Ta saab aru küll, milline on võistluskaarik“ räägib Oksana ja patsutab hobust heldinult kaelale. Tuul keerutab talliesisel heinapepri, tosin hakki uurib pühendunult hobusepabulaid. Hipodroomi peahoone paistab mitmesaja meetri kaugusel. Tuul toob sealt korraga stardikella helinat. Elisa ümatab lootusrikkalt, tõstab pea kõrgele ja jääb kikkis kõrvu vaatama. Astub siis paar sammu helina suunas ja kiikab lootusrikkalt Oksana poole.

„Näed! Näed? Tema muudkui läheks, kui keegi vaid lubaks. Võitleja meil.“
Elisa vigastus ei mõjunud ta tahtele kõige vähematki, kuid esikohtade pärast võitlevat hobust temast enam ei tulnud. Tema kohtadeks jäid kolmandad ja neljandad.

Aga, paned peo talle kaelale ja tunnedki suurt ja sooja ja viimase kui karva otsani elusat looma. Looma, kes on päriselt olemas.

Lõpp.