reede, 14. märts 2014

Eesti haridusreform on haledalt läbi kukkunud

Kümmekond aastat tagasi, kui laulva revolutsiooni aegne viimane suur põlvkond hakkas põhikooli jõudma, oli palju juttu sellest, et Eestis on küllaga kõrgharitud spetsialiste, aga suur puudus töötegijatest. See tähendas tegelikkuses muidugi seda, et paljud noored tahtsid saada ärijuhtideks vms spetsialistideks, aga majandus vajas neid, kes oleks nõus miinimumpalga eest tehases masina taga tööd rügama.

Tehaseomanike soovidele vastu tulles- aga tehaseomanikud on poliitikute peamised sponsorid- neile vastu tulles muudeti põhjalikult hariduse suunda. Senine keskhariduse suund visati kõrvale ning toodi tagasi poole sajandi vanune põhikooli järgne kutsekooli suund. Keskharidus pidi olema vaid neile, kes tahavad ülikooli minna, ehk siis vähestele väljavalitutele.

Nüüd on kümme aastat talitatud nende tehasejuhtide diktaadi järgi, keda igal aastal presidendi vastuvõtule kutsutakse. Paslik on teha väike vahekokkuvõte. Kõigepealt olgu öeldud, et hariduse ümberkorralduse vallas on kõik käinud nagu planeeritud, ehk nagu öeldakse by the book. Kutsekoolid on viimase vindini uhkeks tuunitud, keskkoolid kinni pandud. Kas keegi on sellest õnnelikum? Aus vastus on: EI. Mis siis nässu läks?

Kõigepealt on probleem selles, et see mass noori, kellest loodeti täiendust Eesti hinge vaakuvatele manufaktuuridele, ei läinudki peale põhikooli ja kutseka lõpetamist kohe tehasesse tööle miinimumpalga eest nagu oodati, vaid lasi hoopis Eestist jalga. No miks ka mitte, üle mitmesaja aasta on piirid eesti noortele valla ja Euroopa Liidus on võimalik liidu kodanikel üsna lihtsalt tööd leida. Tõsi, mitte enam Eesti miinimumi 350 euro, vaid kümme korda suurema summa eest. Mille peale Eesti tehasejuhid ütlevad, et läheksid sellise palga juures kohe pankrotti. Ehk siis kokkuvõtes- tehasejuhtide avantüür läks Eestile maksma terve magusa laulva revolutsiooni järgse põlvkonna. Kes on Eesti jaoks kadunud. Nagu öeldakse: töö tellija materjalist.

Mis kõige kummalisem, nüüd on selgunud, et ettevõtted vajavad hoopis töötajaid keskhariduse baasil. Sest tehnoloogia on viimase kümne aastaga väga kiiresti uuenenud, nii et põhikooli baasil ei saa töötajad sellega hakkama. Isegi sõjaväe juhid kurdavad, et põhikooli järgselt ei saa noormehed kaasaegse tehnika käsitsemisega hakkama. Isegi Eesti sõjavägi vajab keskkooli lõpetanud noormehi! Neid aga ei ole. Ja need noored, kes jäid patriootideks ja otsustasid pärast põhikooli lõppu Eestisse jääda, ei saa enam tehastes hakkama, neid ei vajata sõjaväes, nii et nad on töötud. Mistõttu on hakatud kutsekoole jälle kinni panema, kuna on aru saadud, et nad toodavad kas töötuid või välismaale minejaid. Keskharidusega spetsialiste aga pole, kuna keskkoolid pandi kinni ning keskkoolinoortele öeldi, et nende tulevik on ülikoolid ja teadus. Täiesti absurdne olukord. Kümme aastat on asja eest teist taga tuult tallatud.

Tegelikkuses oleks pidanud laskma presidendi vastuvõtule eluaegse pileti lunastanud tehasejuhtidel lihtsalt pankrotti minna ning päästma turule uue, haritud põlvkonna ning panustama eelkõige haridusele. Miks ei võiks olla kõik eestlased kõrgelt haritud? Kõrgharidus pidi ju tagama parema sissetuleku ja elujärje. Või pole see nii?! Lihtsamad tööd saab usaldada masinatele või robotitele nagu see on arenenud maailmas juba juhtunud ja juhtumas. Isegi sõjaväes on musta töö tegijateks saanud droonid, see on robotid, lahingusse ei pea enam inimesi surema saatma.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tõmblemine, nagu üldiselt Eestis kombeks. Tekib paralleel USA sõjaväega, kus ka regulaarselt leiutatakse mingi uus "paradigma", mis peaks edu tagama. Aga tegelikult maetakse ainult raha musta auku edasi.

Anonüümne ütles ...

Ma lisaks veel - probleemi tegelik ja sügavaim alus on haridussüsteem kui selline, täpsemalt selle tsentraliseeritus. Kui meil oleks rohkem alternatiivseid hariduspakkujaid (ja juba põhikoolitasemel), hajutaksime riske, mis tekivad Aaviksoo-sarnaste ülienesekindlate idiootide vigadest.

Inno ütles ...

Aaviksool pole iseenesest häda midagi, aga ta istub nõuka-aegsete tehasejuhtide- Eesti oligarhide lõa otsas. Muutus tuleb, kui ta oma peaga mõtlema hakkaks ja vastavalt sellele tegutseda julgeks.