esmaspäev, 30. mai 2016

Kaur Kender Keskerakonna presidendikandidaadiks - on see mingi nali või!?

Huvitav konverents oli täna Tallinnas - Kaur Kender otsis koos Keskerakonnaga Eestile sobivat presidenti. Selleks pidas ta loomulikult iseennast. Kenderi arvates peaks president hoolitsema sellest, et kõik Eestis elavad inimesed saaks kodakondsuse, relvad ja kodanikupalga.

Nii. Mida sellest arvata? Kodakondsus ja kodanikupalk - absoluutselt nõus. Kohvik on sellest kirjutanud juba ammu. Aga relvad? Minu meelest on Venemaa vastase relvastumisega juba meelemõistuse kaotamise piir ületatud. Aeg oleks relvad maha panna, asetada piltlikult öeldes püssitorudesse lilled ja lasta rääkida mitte kahuritel ja rakettidel, vaid inimestel. Relvastumine ja relvastumisele alati, vääramatu jõuga järgnev sõda ei ole mitte kunagi lahendus. Sellest saadakse aru pärast iga sõda ja pärast iga sõda tõotab inimkond, et ei iial enam, aga millegipärast, mingil arusaamatul põhjusel unustatakse see alati ära ning sõjad puhkevad uue, värske ja toore jõuga, nagu neid poleks mitte kunagi varem olnud. Seepärast teeb Kenderi ettepanek inimestele relvi jagada mind ettevaatlikuks.

Mina valiksin presidendiks inimese, kes ütleb: Nii, nüüd paneme relvad maha. Ükskõik, kas meie vaenlane ka relvad maha paneb, aga meie paneme relvad maha. Me paneme relvad maha, sest me ei usu võitlusse, konflikti, agressiooni. Me ei usu isegi enda kaitsmisse relvadega. Me usume inimestesse ja me usume sellesse, et kõik meie territooriumil elavad inimesed on võrdsed. Me usume võrdsete õiguste andmisse kõigile meie riigi elanikele. Me usume sellesse, et kõikide mälestus on püha. Me usume sõnavabadusse. Me usume sellesse, et kui meie oleme teiste vastu head, siis ollakse ka meie vastu head. Me usume, et konflite on võimalik lahendada sõnadega.

Ma kirjutasin arvamusloos Kesknädalale, et minu arvates peab presidendil olema sõjaväelase julgus, filosoofi mõistus ja poeedi süda, ning rääkisin söakast portugali armee kaptenist Salgueiro Maiast, kes juhtis 1974. aasta Nelgirevolutsiooni, mis sai oma nime püssitorudesse pistetud lillede järgi. Avaldasin seal arvamust, et Eesti presidendiks võiks saada Edgar Savisaar, kel samuti need eelloetletud kolm omadust olemas. Just seepärast, et tema sai putši ajal hakkama konflikti lahendamisega ilma vägivallata.

See - konflikti vägivallata lahendamise oskus - on minu arvates omadus, mida Eesti oma presidendilt kõige rohkem vajab. Sellega ei saanud hakkama istuv president Toomas Hendrik Ilves, kelle ametiaega jäi Pronksiöö. Praegune konflikt Venemaaga tuleneb aga otseselt just sellest samast käpardlikult manageeritud Pronksiööst.

Nüüd on vaja sellist presidenti, kes suudab rääkida inimestega inimeste keeles ja olla esimene, kes julgeb püssitorusse lille asetada. Kaur Kender oma sõjaka iseloomu tõttu selleks minu meelest ei sobi, kuid ta võib olla presidendi nõunik narkoküsimustes - oma suure kogemuse tõttu sel alal.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ha-haa, siit on korraga näha nii Keskerakonna pingi pikkus kui ka Savisaare võimekus reaalselt võitlusse asuda. Pingil pikkus puudub ja võitlusvaim on null. Savisaar isegi ei püüa oma fraktsioonikaaslasi enda poole tagasi meelitada, teab et ta iseenesest ei saaks riigikogus kandideerimiseks hääli kokku ja nüüd rapsib lihtsalt tühja. Võiks ju veidi vaeva näha, ma olen 100% kindel, et fraktsioon tuleks Savisaare selja taha tagasi, kui ta vaid veidikene pingutaks selle nimel, aga vana mehe jaoks on uhkus ja jäärapäisus tähtsam kui miski muu.

Anonüümne ütles ...

Savisaar ja presidendiks kandideerimine on nagu Urmas Paeda minek Europarlamenti. Kord nagu läheb, siis jälle ei lähe, siis ikka nagu läheks, siis jälle mitte. Erakonna poolt nagu oleks kampaania olemas, Savisaar jagas isegi Lasnamäel LiPo vastavaid lendlehti, aga ise samal ajal räägib, et kogu algatus on tema toetajate poolt, ta ise pole veel midagi otsustanud.

Saab näha, et juhul kui Savisaar üks hetk ikkagi otsustab kandideerida, siis mingi hetk loobub mõne teise kandidaadi kasuks. Sellist olukorda, et Savisaar ka päriselt kandidaat on, kui hääletamiseks läheb, ma mingil juhul ei usu. Sellel vanamehel pole selleks piisavalt mune, ta ei suuda ausat võitlust pidada. Kui on väikseimgi oht, et ei osutugi valituks, siis ei kandideerigi, selmet tõelist võitlejahinge näidata ja endast parim anda. Vanast peast juhtub sageli, et riskijulgus kaob, nii juhtus omal ajal Pätsiga ja on juhtunud ka Savisaarega.