teisipäev, 23. august 2016

Miks eeldatakse isalt ainult rahalist panust?

Ma olen seoses lahutusega teinud viimase kümne aasta jooksul läbi väga erinevaid toiminguid seoses elatise, laste elukoha ja hooldusõigusega ning kokkuvõtvalt võib öelda, et isalt ei eeldata lastega seoses muud kui rahalist panust. Kõige muu osas eeldatakse, et seda pakub ema.

Ehk siis, kui piltlikult väljenduda, siis isa on üks suur kõndiv tundetu rahakott, keda on vaja ainult raha saamiseks ning ema on selline soe, lahke, armastav, pehme ja tore igapäevane kaaslane elus.

Ma pean tunnistama, et minult kui isalt on selle kümne aasta jooksul küsitud ainult raha. Keegi pole uurinud või pakkunud, et kas ma tahaks lastega kohtuda, nendega suhelda. Kuigi olen käinud ainuüksi kohtus kümnetel erinevatel istungitel, kus on kohal olnud riigi, omavalitsuste ja laste esindajad. Mitte kordagi pole tõstatatud isegi küsimust, miks isa ei kohtu lastega. Seda on lihtsalt faktina konstateeritud, et jah, isa pole lastega kohtunud, sellises parastavas toonis, et näete, raha pole maksnud ja kohtunud ka ei ole. Rongaisa! Aga kui olen küsinud, kuidas ma saaks lastega kohtuda, siis on väidetud, et see sõltub ema tahtest ja soovist ning peab toimuma ema seatud tingimustel. Kui ema ei soovi, siis kohtumisi isaga ei toimu ja jutul lõpp. Makske raha ja olge vait!

Kuigi teadlased väidavad, et isaga kasvanud lapsed on intelligentsemad ja jõuavad elus paremini edasi, ei eeldata isalt ka laiemas plaanis lastega tegelemist. Näiteks uues suhtes, kui soovin olla lastega koos ning nendega tegeleda, mis peaks nende intelligentsile hästi mõjuma, siis vaadatakse selle peale viltu ja küsitakse, miks ma seda teen. Et isa peaks olema päevad läbi töö juures, raha teenima ning saabuma koju alles siis, kui lapsed juba magavad. Isegi ema aetakse tööle. Väidetakse, et lapsed tuleb panna varakult, juba 1,5-aastaselt lasteaeda, sest nii on kõige parem. Aga siis tekib küsimus, milleks siis üldse lastele ema või isa, võiks kohe sünnitusmajast lasteaeda viia! Sest seal on nagunii kõige pädevamad spetsialistid, kes teavad kõige paremini, mis lapsele hea.

Tegelikult on lasteaed muidugi hädaabinõu sellest ajast, kui vanemad hakkasid linnades vabrikutes tööl käima ja neil polnud lapsi kellegi juurde jätta. Töölised olid enamasti madala haridusega, mistõttu võis lasteaed olla isegi plussiks, eeldades, et sealsed kasvatajad olid haritumad - laps kasvas intelligentsemas keskkonnas. Tänapäeval jääb vabrikutööd üha vähemaks, aga lasteaiad on endiselt jäänud abinõuks nendele vanematele, kes eelistavad lastele ametialast karjääri ja raha. Olen ise olnud väikse, 1,5-aastase lapsega lasteaias koos ja näinud kõrvalt, kuidas 1,5-aastased lapsed jäävad nutma, kui emad lahkuvad ning laste silmad on märjad veel mitu tundi jutti. Emad ei vaata isegi laste poole enam, kui nood nuttes värava juurde järgi jooksevad. Kasvatajad, või lasteaia õpetajad peavad neid lapsi rahustama ja kussutama rinnal nagu emad, pakkuma neile seda hellust ja armastust, millest nende endi emad on nad ilma jätnud. Kui nutvaid lapsi on palju, siis ei jõua kasvataja igaühe juurde ning lapsed lahistavad üksi nutta liivakasti nurgas. Kõrvalt vaadates on tegemist pesuehtsa laste piinamisega, mis on võimalik, kuna nii väike laps pole võimeline enda eest seisma. Täiskasvanut ei jäetaks kunagi mingisse sellisesse suletud territooriumiga laagrisse, kus sulle iga viie minuti tagant liiva silma visatakse, sind kühvliga ootamatult selga lüüakse või juustest tiritakse.

Ma vaatan kõrvalt, kuidas minu 1,5-aastane tütar jälgib iga minu liigutust, näiteks söögi tegemisel või arvuti remontimisel. Ta teeb juba asju järgi! Ma ei kujuta päris hästi ette, mida õpib üks 1,5-aastane laps teistelt omasugustelt peale liiva silma viskamise ja asjade äravõtmise. Räägitakse, et lasteaed aitab lapsi sotsialiseerida. Aga samamoodi sotsialiseerib lapsi aja veetmine koos vanemate või õdede ja vendadega, või isegi naabrilastega. Lasteaeda viimisel usaldatakse laste kasvatamine paratamatult võõrastele inimestele, ent päeva lõpuks on ikka vanemad need, kes lapse kasvatamise eest vastutavad - kui lapsega midagi juhtub, siis armastavad seda toonitada nii lasteaia kui kooli õpetajad.

Lapsed soovitatakse panna lasteaeda, aga jäetakse tähelepanuta, et lasteaias käimise periood, 1-5 eluaastat on just see, kui lapse isiksus välja kujuneb. Mis tähendab, et lasteaias oldud aeg on lapse arengu seisukohalt märksa olulisem ja vastutusrikkam kui kooliaeg. Lasteaia perioodist sõltub, milliseks inimeseks laps areneb. Millegipärast aga riik seda arvamust ei jaga, sest lasteaia õpetajatele pole ette nähtud isegi samaväärset palka kooli õpetajatega. Väiksema palga tõttu ei satu lasteaeda just kõige teravamad kriidid karbis. Riigi seisukohalt on tegemist lihtlabase lastehoiuga, kus lapsed on lihtsalt hoitud - söödetud, kustud, kammitud. Ei midagi enamat. Nii väikeste laste puhul ei saagi rääkida mingist kasvatamisest, kui 15 lapsega peavad tegelema ainult 2 inimest. Kasvatama peavad lapsi vanemad, aga nemad ei jõua seda teha, kui lapsed on päevad läbi lasteaias ja koju tulles on nii väsinud, et lähevad kohe magama. Kokkuvõttes pole ime, et noorte seas on jätkuvalt levinud kuritegevus, narkomaania ja alkoholism. Vanemaid noorte kõrval pole ja kelleltki pole eeskuju võtta, sestap võetakse eeskuju üksteiselt, täpselt nii nagu lasteaias.

Isa rolli lapse arengus, näiteks kuritegevuse ohjeldamisel peetakse äärmiselt oluliseks, seetõttu on arusaamatu, miks eeldatakse isalt ainult rahalist panust.