reede, 26. august 2016

Vaesusest ja vaesuse häbenemisest

Ma olen hetkel vaene ega häbene seda. Miks peaks häbenema, kui sul on mingil ajahetkel vähe materiaalseid võimalusi?

Või miks peaks häbenema seetõttu abi paluda?

Minule ei ole abi palumine mingi probleem ja ma leian, et see ei peaks seda olema kellegi jaoks. Jah, sellega kaasneb oma nõrkuse tunnistamine, aga kas inimene peab kogu aeg tugev olema? Miks ei võiks inimene vahel nõrk olla ja teistele toetuda? Ma olen tähele pannud, et kristlikes ühiskondades käib abi palumine ja abistamine kuidagi väga loomulikult, sellest ei tehta numbrit ning pigem imestatakse, kui sa abi saades kohmetud ja piinlikkust tunned. Nii see ju peakski olema, sest andja rõõm on alati suurem kui saaja rõõm - mäletan seda ise, kui suuremate materiaalsete võimaluste ajal sõpru ja sugulasi aitasin.

Kuid minu meelest ei ole Eestis probleemiks lahkete ja abivalmite inimeste vähesus. Seda, et häid inimesi on palju, kogesime ise, kui Portugalis Eestisse tagasi sõitmiseks rahakogumiskampaania korraldasime. Saime kokku üle tuhande euro ning iga ülekande juures oli ka soe ja südamlik tervitus. Ei, eestlased on, vaatamata sellele, et tegemist ei ole fanaatiliselt uskliku rahvaga (aga võib-olla on nad just rohkem usklikud, aga päriselt, südames?), väga-väga abivalmid.

Eesti probleemiks ei ole lahkete ja abivalmite inimeste vähesus, kindlasti mitte. Eesti probleemiks on inimesed, kes ise abi ei palu. Kes toonitavad, et rabavad enne küüned verele kui abi paluvad. Kelle arvates abipalumine ei ole väärikas. Nemad mõistavad ka teiste inimeste abipalumise hukka ja mõnitavad seda, häbenemata kaela karata ka tõelisesse kitsikusse sattunud peredele, keda näidatakse Kodutunde saates. See tuleb ilmselt nende inimeste lapsepõlvest, kus neile on edastatud sõnum, et vaesust tuleb häbeneda. Nõnda kannavad nad hirmu võimaliku tulevase vaesuse ees endaga eluaeg kaasas ega pea ühtki ohvrit üleliia suureks, et mitte kunagi vaene olla. Ja kui nad isegi kunagi - oo õudust! - vaesed on, siis vähemalt ei tunnista nad seda iialgi. Ja rabavad küüned verele, et see vaesus mitte kusagilt välja ei paistaks.

Minu arvates on see kurb, sest ainus asi, mis meid siin elus edasi liikumast takistab, on hirm. Kui me tunneme hirmu vaesuse ees ja teeme selle vältimiseks oma südametunnistusega kompromisse, siis ei saa me kunagi õnnelikuks. Vaesuse ees kabuhirmu tundev inimene võtab vastu töö, mida vihkab, ning maandab sellest tulenevad pinged oma lähedaste peal. Või matab need enda sisse ja jääb haigeks. Kõik seepärast, et kartis nii väga nii lihtsat asja nagu vaesus. Sest kartis abi paluda. Tunnistada, et vajab abi. Ulatada kätt kaasinimese poole. Loota kristlikule ligimesearmastusele.

Mulle meeldib tabuteemasid narrida. Vaesus. VAESUS. Paljud inimesed on vaesed. Miks te häbenete seda? Miks te ei palu abi?

Kui inimene sureb, siis armastatakse tema matustel rääkida ennekõike sellest, kui kõvasti ta tööd murdis. Säästmata ennast ja teisi. Kui palju maja ehitas, kui raha teenis, mida saavutas. Sellest, kas inimene õnnelik oli, tavaliselt ei räägita. Võib-olla igatses juba pikemat aega surma, sest elu ei pakkunud talle enam mingit rõõmu.

Meenub ühest ajakirjast loetud intervjuu hingehoidjaga, kes rääkis, et surijad, kelle voodi veerel ta on istunud, ei kahetsenud kunagi, et elus sai liiga vähe tööd tehtud või raha teenitud. Absoluutselt kõik surijad kahetsesid, et ei veetnud piisavalt aega koos oma kõige lähedasemate inimestega.

Minu arvates võiks sellest elu ülimast tõest aru saada juba siis, kui sa oled noor. Tööd võib teha, aga lähedastega peab koos olema. Lähedastega peab koos olema isegi siis, kui sa oled vaene. Või - see, et sa vaene oled, ei tähenda, et sa pead lähedastega koos olemise lõpetama ja tööle tormama. Ja kui sa seda teed, siis kindlasti mitte hirmust vaesuse ja abipalumise ees.

Ja kui tööd teha, siis sellist, mida armastad.

Ja kui juhtub, et sul hetkel tööd ei ole, siis pole mõtet meelt heita. „Täna sul ei ole raha, aga mõne aja pärast on võib-olla väga palju raha,” armastab öelda mu onu. Tal on õigus. Kes silmad lahti hoiab, see leiab lõpuks ka meelepärase töö ja raha koos sellega. Tähtis on elada oma südame järgi ning mitte kunagi südametunnistusega kompromisse teha.

Sel ajal, kui oled vaene, tuleb aga kasutada kõiki abisaamise võimalusi, mis ju selleks loodud ongi. Et inimesed, kes abi vajavad, hätta ei satuks. Ärge häbenege vastu võtta asju, mis on loodud teie olukorra parandamiseks. Ärge häbenege tunnistada, et olete nõrk ja vajate abi. Mitte keegi peale teie enda ei saa teid selle pärast häbistada.

Kui siin kohvikus on aga kedagi, keda abipalumine häirib ja kes jätkuvalt arvab, et vaesust tuleb häbeneda, siis võib ta rahumeeles oma kohvitassiga mõnda teise kohvikusse üle kolida.