neljapäev, 6. oktoober 2016

Eestis puuduvad oskused autistliku lapsega tegelemiseks?

Viimasel ajal on olnud üha rohkem juttu autistlikest lastest. Põhjus on ilmne: autistlikke, või õigemini  autismispektri häirega lapsi on üha rohkem. Algselt arvati, et autism tuleneb kaitsepookimistest, sest autism avaldub lastel kaitsepookimisega samal ajal, kusagil 6 kuu ja aasta vahel. Nüüd on aga selgusele jõutud, et autism tuleneb muudatustest paljudes geenides, aga need muutused on enamasti väiksed. Mõnes mõttes sarnane olukord angelmani sündroomiga, aga angelmani puhul on muudatus ainult ühes geenis, aga see muudatus on suurem.

Autistlike laste puhul räägitakse, et nad on väga tundlikud ja neile võivad lausa valu põhjustada helid või valgus, mis tavainimesele mingeid probleeme ei valmista. Seetõttu tuleb autistlike lastega käia ümber väga hellalt. Nad on nagu kristallvaasid, mis on kerged puruinema, aga mida on hiljem raske kokku lappida. Avalikust ruumist on läbi käinud endise tippsuusataja Silja Suija lapse Jane juhtum. Silja jutust tuleb välja, et ta ei saa Janega hakkama, vaatamata sellega, et Janega on paju tegeldud ning ta on käinud aastaid erikoolis.

Janega sarnane juhtum oli Tartus Jonathaniga, kellega samuti palju tegeldi, aga kes muutus agressiivseks ja lõpuks täisealiseks saades ei kõlvanud ta enam kuhugi. Samasugune võib olla Jane saatus - ta suletakse kinnisesse asutusse, kuna ta on agressiivne.

Hiljuti käis avalikkusest läbi juhtum, kus Paide valla lasteaia õpetaja teipis ühel autistlikul lapsel suu kinni. Ma arvan, et siin ongi paljude probleemide põhjus: nende lastega lihtsalt ei osata tegeleda, nendega ei osata midagi peale hakata, nende suhtes ilmutatakse agressiivsust ning sellega rikutakse ära lapse psüühika. Laps muutub närviliseks, agressiivseks ning lõpuks laiutatakse käsi ja tõdetakse, et nende lastega pole muud teha, kui kinnisesse asutusse paigutada.

Ma ise näen meie angelmani Juulikese pealt, et ta on väga tundlik. Ta tunnetab paljusid asju palju paremini kui mõni teine laps. Ta ilmselt näeb ka maailma hoopis teistmoodi. Ta reageerib vägivallale samuti teistmoodi. Kui talle näiteks tahtmatult haiget teha, näiteks Roosike Juulit juustest sikutab, siis võib see lapse tuju ära rikkuda päevadeks. Tavaline laps unustab tutistamise praktiliselt kohe, või vähemalt ei avalda see nii suurt mõju. Lapse väntsutamine muudab ta närviliseks ning agressiivseks. Näiteks oli laps väga närviline, kui ta käis massaažis. Seetõttu tuleks näiteks angelmani sündroomiga last võimalikult vähe väntsutada, või kui seda on vaja teha, siis teha seda lühiajaliste sutsakate kaupa. Sama kehtib minu arvates ka autistlike laste kohta. Nendega tegeledes peab olema piltlikult öeldes ahvi kannatus, midagi ei tule kohe ja kiiresti, mõne asjaga võib minna aastaid.