neljapäev, 13. oktoober 2016

Lähenev sõda paneb suhted proovile

Nüüd, kui valitsus soovitab inimestel juba sõja tarbeks toiduvaru valmis panna, on asi jõudnud niikaugele, et küsimus pole enam selles, et kas, vaid selles, et millal. Kõik märgid näitavad siiski, et asi tehakse kiiresti ära, et ei jääda ära ootama NATO vägede kuhjamist Balti riikidesse. Poola-Leedu pudelikaela tõttu ei suuda NATO maaväed piisavalt kiiresti kohale tulla ning lennukite kohta on öeldud, et need lastakse kõik alla. Vene sõjalennukitel pole ettenägelikult transpondereid ehk automaatvastajaid peal - no aga milleks lennukile sõjaolukorras üldse transponderid, eksole! Et küsida vaenlaselt maandumisluba või? See oleks umbes sama, kui tavalistel soldatitel oleks seljas oranž vest ja peas sinine vilkur.

Aga suhetest pidi jutt olema. Õige! Vaadake, eesti rahvas, sõjaolukorras pole mitte niivõrd tähtis külmkapi sisu, vaid see, kuidas te oma lähimate kaaslastega, see on siis oma perega läbi saate. Määrav on pere toetus. Kui Eestis juba rahuajal lapsed kaovad ja neil ei suudeta silma peal hoida, siis kuidas suudetakse seda teha sõjaolukorras. Ning abikaasad, kes teineteise võidu üle aisa löövad, pole mõtet loota, et sõjaolukord teie suhte päästab - see puruneb esimeste minutitega. Ma vaatasin just hiljuti filmi Georg, kus laulumees läks rindele ja naine kukkus kohe seljataga hoorama. Ja mis te arvate, et uus sõda parem tuleb, relvad on küll teised, aga inimesed jäänud ikka samaks. Määravad on inimsuhted. Kodumaa, see ongi lähedased. Vaadake inimesi enda ümber, kas olete üldse valmis nende nimel oma elu andma?! Või soovite salamisi hoopis nende surma?