reede, 7. oktoober 2016

Õhtusöök - merekarbid



Naljakas - eile tekkis mul metsik isu mereandide järele. Kuna Portugalis sai neid söödud iga päev, siis Eestisse tagasi jõudes ei tahtnud üldse. Kui poelettidel nägin, siis ajasid lausa iiveldama. Ilmselt sai üle söödud kõiki neid kaheksajalgu, krevette, kalmaare ja karpe. Meie restoranis oli nimelt igal kolmapäeval kaheksajala praad ja kuna see oli nii hea, siis me ka sõime seda igal kolmapäeval. Üheksa kuud järjest. Juuni keskel, kui Sierra de Estrela lähistele mägikülla kolisime, ei läinud meil enam ükski mereand alla. Ostsime meie külast kord nädalas läbi sõitvalt kalakaupmehelt sardiine ja merikokri, aga see oli kõik. Mõne aja pärast kadus ka kalaisu ära.

No ja eile oli siis esimene päev, kus ma reaalselt väga tahtsin mereande. Jubedalt isutas nende järele. Õnneks neid Rimis ka oli. Ostsime merekarpe, kaheksajalgu ja kalmaare ning Inno tegi nad kodus kõik ilusti ära. Ei jõudnud ära oodata, millal nad valmis saavad, ja käisin vahepeal köögis keelt limpsamas :). Pannitäie merekarpe (5 eurot kilo) sõi ära kohe, kaheksajalad ja kalmaarid jäid tänaseks. Pakkusin karpe ka Roosile - ta võttis ühe oma kätte ja nuusutas (ta on meil nüüd kõiki toite enne suhu pistmist nuusutama hakanud), krimpsutas nina ja loobus. Juulike samuti ei tahtnud. Inno ja lapsed sõid lõhet ja olid väga rahul. Juulike on üldse suur lõhesõber - talle meeldib seda süüa koos tatrapudruga.

Nii et oleme pöördunud tagasi tervisliku toitumise juurde ja uhhh, enesetunne on kohe palju parem. Nüüdsest sööme saiakesi special treat'ina kõige rohkem kord nädalas :).