esmaspäev, 17. oktoober 2016

Töötus tagab turvalisuse

Ma pole oma täiskasvanu-elus viimase 25 aasta jooksul end veel nii turvaliselt tundnud kui nüüd ametlikult töötuna. Viimati oli selline tunne lapsena koolivaheajal maal vanaema juures.

Kõigepealt pidin täiskasvanuna minema nõukogude armeesse, kus turvalisusest oli asi päris kaugel, ma ei hakka täpsemalt kirjeldama, aga seda aega iseloomustab kõige paremini asjaolu, et seal kaotasin surmahirmu.

Siis edasi tuli 1990ndate algul ülikool, mis tollal oli kaugel turvalisusest. Iga päev tõi uudiseid, kuidas võetakse ära stipendiumid ja muud toetused ning elamise, toidu ja muu eest pidid tudengid hakkama maksma täie rauaga. Seda aega meenutavad suur ebakindlus ja ebastabiilsus. Ma olin mitmel korral veendunud, et jätan ülikooli pooleli, aja seda mitte huvi, vaid raha puudusel. Paljud minust andekamad kaastudengid läksid tööle ja enam ülikooli ei naasnud.

Siis edasi eraettevõttes tööd tehes ei võinud kunagi kindel olla, et sind lahti ei lasta. Pidid end iga päev tõestama. Ma ei ütle, et see tingimata halb oleks olnud, aga turvalisusest oli asi kaugel. Seal oli tunne nagu giljotiini all.

Ettevõtjana oli elu veel rängem. Näiteks majanduskriisi alguses oli olukord, kus kõik tulud kadusid ühe päevaga lihtsalt ära, aga kulud püsisid endised. Eks sa püüa siis sellises olukorras hakkama saada. Õnneks polnud ettevõttel töötajaid, ma ei kujuta ette, mis näoga oleks neile otsa vaadanud. Ettevõtja elu võib võrrelda Mordoriga, kus maksuameti Sauroni silm sind pidevalt jälitab. Ja erinevalt Sõrmuste Isandast polnud ka kusagil näha Frodot, kes oleks sellele õudusele lõpu teinud.

Ja ega palgatööl poleks parem olnud. Näiteks Võru ajaleht, kus vahepeal olin ametis, võitles igapäevaselt elu ja surmaga ning tööd tehes polnud kunagi kindel, kas saad selle eest mingit tasu või mitte. Ok, lehes töötamine polnud päris Mordor, aga ega palju puudu jäänud.

Mis huvitav, palgatööl, aga veel vähem ettevõtjana ei tundnud mitte keegi huvi, kuidas mul läheb, kuidas saan hakkama paberimajandusega, mis nõudis ettevõtjana tegutsedes rohkem aega ja energiat kui ettevõtlus ise. Kujutate ette - ettevõtja põhiline aur kulub täna paberite täitmisele, paberimajandus on muutunud ettevõtluse olemuseks.

Aga nüüd töötuna on olukord hoopis teine. Mul on tekkinud stabiilne sissetulek, mis ei sõltu mingitest tõmbetuultest. Ma tean, et kindlal päeval tuleb kindel toetus. Kui vaja, saan pöörduda abi saamiseks toidupanka või laste asjus lastekaitse spetsialisti poole. Kõik elamine makstakse kinni. Mul on selline tunne, et olen justkui pääsenud Keskmaa haldjate juurde elama. Kus paitatakse pead, tuntakse huvi, kuidas mul läheb, kas kõik on korras, kuidas ma hakkama saan. Mul ei ole lihtsalt sõnu.

Töötukassa kontor on avar ja valgusküllane, kaasaegselt sisustatud. Seal on isegi laste mängunurk. Töötukassas inimesed naeratavad meeldivalt, see nagu polekski päris, vaid mingi võlumaailm. Otsitakse sobivat töökohta. Nõustatakse karjääri osas. Pakutakse koolitusi. Kujutate ette! Mul polnud ettevõtjana aega ega võimalusi end koolitada, seda ei pakutud isegi palgatööl. Aga nüüd töötuna, palun väga! Kokku makstakse kinni kuni 2500 euro ulatuses koolitusi. No mis sa hing veel oskad ihaldada!

See pole iroonia, see on päriselt ka nii. Töötus tagab turvalisuse. Kahju, et ma selle alles nüüd avastasin. Seda polegi igaveseks vaja, piisab, kui seda natukenegi nautida. See on nagu sõõm värsket õhku olukorras, kus pead oma pead pidevalt vee all hoidma.