pühapäev, 19. veebruar 2017

Tallinna linnavalitsuse jahmatav ükskõiksus lähisuhtevägivalla all kannatanud naise suhtes


Tallinna abilinnapea Merike Martinson. Kujutis: Tallinna linnavalitsus

Kohviku poole pöördus Sandra, kes on kogenud jahmatavat ükskõiksust inimeste poolt, kelle ülesandeks oleks olnud teda aidata. Tegemist on naisega, kes kannatas aastaid lähisuhtevägivalda ning oli sunnitud selle eest oma kodust, milleks oli Tallinna linna poolt eraldatud munitsipaalkorter, koos kolme lapsega pagema. Vägivaldne mees, laste isa, jäi sinna - kõigi mugavustega - korterisse elama.

Ja mida tegi Tallinna linn? Ajas vägivaldse mehe korterist välja, otsis naisele ja tema kolmele lapsele kiirkorras uue korteri? Sest nõnda käituks linnavalitsus, mis oma inimestest hoolib. Nõnda käituks iga normaalne linnavalitsus, sest tegemist oli inimestega, kes vajasid linnavalitsuse abi kõige rohkem. Raskes olukorras naine ja tema kolm väikest last.

Tallinna linnavalitsus ei ole selline linnavalitsus. Tallinna linn jättis paarile eraldatud munitsipaalkorteri vägivaldsele mehele ega leidnud naisele ja tema lastele uut elupinda. Sellest tulenevalt oli meeleheitele aetud naine sunnitud lapsed isa juurde tagasi viima, et neil vähemasti mingi elukoht oleks, ning laste hooldusõigusest loobuma. Hetkel elavad kõik tema kolm last lastekodus, sest ka vägivaldselt isalt võeti - üllatus, üllatus! - mõne aja pärast laste hooldusõigus ära.

Hetkel elab naine kodutute öömajas. Ta tahaks väga lapsi enda juurde, aga selleks, et ta saaks uuesti nende hooldusõigust taotleda, on tal vaja korralikku elukohta. Töökoht on tal olemas.

Naine taotleb jätkuvalt Tallinna linnalt uut elukohta, aga ametnikud kas ei vasta talle või on temaga suheldes ülbed.

Selline linnavalitsus on Tallinna linnavalitsus, mida juhib Keskerakond. Kes oleks seda uskuda suutnud, aga nii see on!

Panen siia üles ka Sandra kirja mulle, kus ta räägib ise, oma sõnadega, kuidas ta sellisesse olukorda sattus:

Sõlmisin oma abielu 17-lt 1998. aasta aprillis. Mees, kriminaalse minevikuga, oli siis 44. Augustis sündis meie esimene ühine tütar. 2003 lõpetasin kesk-eriharidust elektrimehaanika erialal. Sama aastal novembris sündis meie teine tütar. Elasime vaeselt ühes köök-toas Pelgulinnas, mees taotles munitsipaalkorterit 2003. aastal. Meiega koos elas mehe voodihaige põdur ema, mehel oli vaja ta pensioniraha. 

Saime munitsipaalkorteri 2004. aasta kevadel kui lastega pere, arvesse võeti ka mehe põdurat ema. Ema suri ära mõne kuu möödudes. Korter on avar ja kõigi mugavustega. 2006 sündis meie kolmas tütar. Mees töötas Tallinnas trammijuhina ligi 10 aastat, elujärg hakkas paranema. Nagu saad aru, ei sõlminud ma abielu noore koolitüdrukuna nii vana mehega suurest armastusest. Elasin 9 aastat vene kasuperes, kasuemal sai minust küllalt ja olin sunnitud otsima peavarju mujal. Selle mehe juurde jäingi. Püüdsin olukorda siluda. Ei osanud ma pöörduda lastekaitse poole ka. Mees hakkas jooma ja temast sai tõsine lotosõltlane, trammijuhi palk võimaldas suhteliselt lahedat elu. Pealegi ei olnud ma kunagi tema raha mangunud, riietusin peamiselt kaltsukates. Lastele ostsin raamatuid, nemad ei tundnud puudust heast toidust ja puuviljadest. Mees võttis tublisti kaalus juurde. 

Noorim tütar sai 3-aastaseks, aasta oli 2009. Mehel tekisid püsivad probleemid rahadega, alkoholitarbimine ja lotomängusõltuvusele kulunud summad kasvasid. Otsustasin minna osakoormusena tööle postiljonina. Ei olnud enam sugugi kindel, kas lastel on ikkagi piima iga päev. Mehel oli kindel arvamine, et peaksin oma postiljoni raha talle loovutama, oma alkoholi ja lotoprobleemidega ta tegeleda ei tahtnud. Vähehaaval pereklima muutus pingelisemaks, lapsed olid tujukad, mees pidevalt täis, käis trammitööl ka pohmakaga. Jälgisin seda kõike murega kõrvalt. Püüdsin mõned korrad end tühjaks rääkida perenõustamisel. Ma ei tundnud, et võin mehele toetuda, vaimselt olime teineteisest kaugel, peres valitses segadus. Samas tajusin aastaid, et mind ei toetata, ei hoolita mu hingest. Ei leidnud ma toetust, kui väljendasin soovi jätkata õpinguid kõrgkoolis. 

Otsustasin lahutada abielu. Ei olnud skandaale, püüdsin leida võimalikult rahumeelset lahendust. Kuna mu kasupere ei toetanud mind sellel hetkel, andsin teada mehe joomisest lastekaitsele. Juhtus, et pidin kutsuma politseid koju, mees muutus agressiivseks, jõi ja alandas. Muret valmistas eluaseme küsimus. Ütlesin mehele, et ma ei taha enam kooselu jätkata, mingu ta ära, lasku lastel elada rahulikult. Mehel oli aga seisukoht, et lahkuma pean hoopis mina, kui ei ole eluga rahul. Aga lapsed jäävad koos temaga. Loomulikult ma ei olnud nõus, et lapsed elavad joodiku kõrval. Jaanuaris 2010 otsustasin paluda varjupaika ema ja lapse turvakodus, Nõmmel. Konutasime seal lastega pool aastat. Viisin lahutusepaberid kohtusse, mees keeldus lahutusest. Sain ametlikud lahutust kinnitavad paberid alles 2011, aasta hiljem. Kuna elasime enne munitsipaalkorteris, andsin teada olukorrast ka LOV ametnikele, kirjutasin mitmeid avaldusi, kus rõhutasin, et mul pole lastega kusagil elada. Ametnikud lajutasid käsi, korterit me ei saanudki. Eks võidutses, parastas. Pakuti ühe võimalusena elada sotsiaalmajutuses, 10 m2 suuruses toas, väga kitsades oludes, linna teises servas, kool ja lasteaed teises linnaosas. Mingist muust võimalusest ei olnud juttugi. Mehel irve näol, vaimselt olin rusutud. Mees ei kavatsenudki rahadega toetama, lapsed nälgisid. Mina olin kui lammas, abitu. Otsustasin lapsed viia tagasi isa juurde, vähemalt neil on mingi peavari. Lootsin, et nad saavad hakkama. Lapsed elasid koos isaga aasta aega. Palusin lastekaitsel hoida silma peal. Mind eks tuppa ei lasknud, lapsi nägin juhuslikult. Aasta pärast lastekaitse otsustas lapsi eraldada lastekodusse, ma kirjutasin samuti, et ei soovi lastele elu joodikust isa kõrvale.

Kohtu otsusega võeti isalt 2011 hooldusõigused täiel määral ja sellest hetkest alates elavad lapsed lastekodus. Mina pidin oma hooldusõigused loovutama isale, kuna tollel hetkel puudus mul alaline elukoht ja töö. Taotlesin endale sotsosakonnast voodikoha, jagasin tuba mitme teise naisega majutusüksuses. Elu on olnud sellest ajast keeruline, sest lapsed jäidki lastekodusse. Eks elab aga rõõmsasti meile kui lastega perele antud munitsipaalkorteris. Minul ei õnnestu aga siiani teha selgeks linnavõimudele, et mu lapsed kannatavad tõsiste vaimsete häirete all, elades emast lahus. Mul pole paraku võimalusi üürida hirmkalleid üürikortereid. Nüüd saatis lastekodu juhataja mulle kirja, et peaksin osa oma palgast maksma laste ülalpidamise kulude katteks, nn alimente. Kas see kõik ei ole jahmatavalt ebaõiglane mu laste suhtes? Arvestamata seda, et nad on pidanud kuulma sedagi, et nende ema on imelik ja vaimselt haige, ja et ma hülgasin neid. 

Palun soovita, mida oleks võimalik teha antud olukorras? Kas oleks võimalik esitada hagi, et mu lapsed jäid põhimõtteliselt koduta ja on sunnitud elama lastekodus? 

Nagu üks peretöötaja kord kirjutas mulle, et võibolla lastele on see parim variant. Merike Martinson, kes rajas ja avas laste vaimse tervise keskust, julges mulle oma vastustes väita, et mu lastel läheb hästi, neil on kõik olemas. Kas see ei aja vanduma?

Selline kiri. Mind ajab küll vanduma, mis siis veel Sandrast rääkida. Olgu öeldud, et Sandra ei istu käed rüpes, vaid töötab toitlustuse alal ning teenib lisa nõudepesijana. Kodu tal ei ole, sest korter üürimiseks pole raha. Seetõttu tulebki tal kasutada kodutute öömaja. 

Ta on taotlenud linnalt paremat võimalust, kuid tema palved on kõlanud kurtidele kõrvadele.

Veel kord - jahmatav ükskõiksus Tallinna linnavalitsuse poolt, kes on kõikjal kuulutanud, kuidas ta vaestest ja nõrkadest hoolib. Tallinn aitab? Kas tõesti? Tõelisi abivajajaid igatahes mitte. 

Kutsume teid kõiki kaasa mõtlema, kuidas Sandrat aidata. Kuidas Tallinna linnavalitsuse tehtud ülekohut heastada? Äkki ei ole kõik siiski kadunud ning ema ja lapsed võiks jälle koos elada. Vaja oleks vaid korralikku korterit, sest töökoht on Sandral olemas. 

Ka Tallinna linnavalitsusel endal on võimalus enda tehtud ülekohus heastada ja Sandrale abikäsi ulatada. Kohvik saadab Tallinna linnavalitsusele küsimused ja nõuab aru, kuidas selline olukord üldse tekkida sai ning mida on KOHE kavas ette võtta, et Sandrat ja tema lapsi aidata. 

Pildil: Tallinn aitab??? Abilinnapea Merike Martinsoni arvates on Sandra lastega, kes koos emaga linna eraldatud munitsiplaalkorterist vägivaldse isa eest pagema pidid ja kes nüüd lastekodus, emast lahus elama peavad, kõik kõige paremas korras. 

15 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

1. Kas Sandra andis loa oma kirja avalikustamiseks?
2. Vaata ja võrdle Martinsoni ja sotsiaalministri Kaia Iva näojooni, siis saad aru.

http://g3.nh.ee/images/pix/317x211/CBhjiC1ZdaQ/kaia-iva-sotsiaalkaitseministeerium-77222476.jpg

Irja ütles ...

Jah, andis küll. Küsisin ka, kas võib panna pärisnime, ja ka selleks sain nõusoleku.

Anonüümne ütles ...

Järjekordne lugu. Alles oli kuulda emast ja tema puudega lapsest, kes otse tänavale tõsteti ning pr. abilinnapea keeldumisest nendega kohtuda. Ja alles äsja "tülitasin" ka mina prouat Paljassaare sotsiaalmaja probleemidega seoses. Kurikuulsasse majja maandusin majanduskriisi tõttu.

Suhtlus, st kirjavahetus toimus pigem betoonseinaga kui sotsiaalvaldkonda esindava inimesega. Mainisin ka viimase kirja lõpulauses, et ilmselt peale Savisaare kõrvaldamist jätkub linnavalitsuses kõik endise nõuka-mentaliteediga.

a.

Irja ütles ...

Kui viitsid, siis kirjuta lähemalt - mis probleemid seal on? Kellega suhtlesid?

Anonüümne ütles ...

Olen astmaatik. Paljasaare sotsiaalmaja asotsiaalne kontingent tarvitab majas rämpstubakat, mille suitsu hoone sundventilatsioon "kenasti" kõikidesse tubadesse juhib. Sulgesin ventilatsiooni toruotsad ja nüüd lokkab vannitoas vägev hallitus. Elukeskkond on tervisele ohtlik - pole enam, mida hingata. Sotsiaalmaja sisekorraeeskiri keelab suitsetamise hoones, kuid administratsioon ei viitsi probleemse seltskonnaga tegeleda.

Lootsin, et meedikust abilinnapea mu muret mõistab. Aga olgu. Ehk rabelen sellest kõntsast välja, kuna sissetulek on tõusnud ja masuaegsed võlad tasapisi kustuvad.

a.

Irja ütles ...

Mida abilinnapea vastas?

Anonüümne ütles ...

Kas Sandra on aru saanud, kus ta vea tegi? Selles kohas, kus ta loobus tollest 10m2 suurusest toast ja viis lapsed joodikust isa juurde, lootuses, et neil on seal hea elu.
Mitte iialgi ei tohi lastest loobuda ja kui vaja, elatakse ka 10m2 suuruses toas.
Hea kui oli selline võimalus alguseks, ehk ajapikku oleks asi laabunud. Vaadake, nõukogudeajal ei olnud mingeid sotsiaalkortereid ja ei olnud ka üürikorterite turgu, igaüks pidi ise vaatama kuidas saab. Hea on, et praegu on mingidki võimalused.
Ma ei süüdista Sandrat, ta ei osanud teisiti, aga me peame asjaoludele otsa vaatama ja see tema toonane otsus ei olnud tark otsus.

Sandral on vaja ka ametit - nõudepesemine ei ole ju hästitasustatud. Kui praegu lapsi ei ole, siis peaks õppima nagu hull - on igasuguseid tasuta kursusi, kasvõi abikoka, koka kursused - saaks midagigi. Teadus-ja haridusministeeriumi lk on nende kursuste loetelu.

Jah, linn on teinud jamasti, Sandral on korterit vaja. Kas eksabikaasa elab jätkuvalt selles suures korteris? Tuleb lugeda linnvalitsuse määrusi vmt selle kohta, kuidas ja kellele neid kortereid jagatakse.

Võiks ju kaaluda ka elu linna lähedal maal või siis hoopis mõnes maapiirkonnas, kus saaks korteri üürida odavama raha eest.

Irja ütles ...

Ära unusta, et Sandra on lähisuhtevägivalla ohver. Kui sa ise ei ole lähisuhtevägivalda kogenud, siis sa ei saa mõista, millises olukorras oli Sandra. Vägivallaohvri enesehinnang on maatasa tambitud ning temalt "õiget käitumist" eeldada on ülekohtune. Linn oleks pidanud teda aitama, milleks siis vastavad linnavalitsuse spetsialistid on? Mille eest nad palka saavad? Naine oleks tulnud ema ja lapse turvakodust oma korterisse suunata ning talle oleks tulnud võimaldada igakülgset teraapiat ning abi. Häbi Tallinna linnavalitsusele, et seda ei tehtud. Nüüd on võimalik tehtud ülekohus heastada, nii et ootame Taavi Aasa vastust.

Anonüümne ütles ...

Jah, Sandra on läisuhtevägivalla ohver. Kuid ohvri seisusest tuleb välja tulla - see aitab inimest edasi, sest tegelikult vastutab ju iga inimene ise oma elu eest ja oma valikute eest. Paraku on nii, et hädas olles me näeme sageli ainult oma häda ja mitte midagi muud.

Mind tegelikult huvitab, mida turvakodu Sandra aitamiseks tegi? Kas ma saan õigesti aru, et ta oli naiste varjupaigas? Heldeke, neil on ju väljaõppinud kaader, oma juristid, psühholoogid... Mis nõu talle seal anti?

Irja ütles ...

Mind ka huvitab see, pean uurima. Ta oli ema ja lapse varjupaigas Nõmmel. Guugeldasin seda ja tuli selline tulemus, et üks naine üritas sealt samuti abi otsida, aga küll ei vastanud telefon, küll soovitati sealt hoopis psühholoogi poole pöörduda. Probleemiks ülerahvastatus. Täielik bardakk ühesõnaga valitseb naiste ja laste varjupaikades. Tallinna linna oskamatu valitsemine.

Anonüümne ütles ...

Tere, Irja!

Vastus kuulub huumorirubriiki või nagu nüüdsel ajal tavaks öelda: võimalik vaid Venemaal. Nimelt, hästitasustatud ja -lipsustatud peaspetsialist oli abilinnapeale kuulekas ning koostas mulle vastuskirja. Milles teatas, et Paljassaare sotsiaalmajas puudub sundventilatsioon (huvitav, millised toruotsad ma siis kinni toppisin - ehk tekitasin oma tegevusega koguni midagi kriminaalset?).

Ehk teisiti sõnastatult: "Vastuseks Teie avaldusele teatame, et põlev sigarett ei suitse".

a.

Irja ütles ...

Sandra ütles, et juhataja lihtsalt vestles temaga seal varjupaigas, juristi abi ei saanud. Ehk tegelikult ei saa lähisuhtevägivalla all kannatavad naised varjupaikadest mingisugust arvestavat abi. Mul tekib küsimus, mille eest töötajad seal palka saavad?

Anonüümne ütles ...

Selle kirja võik sedasi saata presidendi kantseleile, selle presidendi, kes praegu on vaimselt valmis töödeldud pagulasi uuseestlastena sisse tooma kuna oma rahvas on viimseni ära kurnatud Sandra stiilis. Andke teada palun, kas edastate ise kirja või saadan mina ise? Teen sellest viisaka koopia (Sandra kirjast siis vaid) ja välistan teie nimed ning blogi.

Anonüümne ütles ...

Selle kirja võiks edasi saata presidendi kantseleile, selle presidendi, kes praegu on vaimselt valmis töödeldud pagulasi uuseestlastena sisse tooma kuna oma rahvas on viimseni ära kurnatud Sandra stiilis. Andke teada palun, kas edastate ise kirja või saadan mina ise? Teen sellest viisaka koopia (Sandra kirjast siis vaid) ja välistan teie nimed ning blogi.

Teine küsimus, kas oleks võimalik saada Sandra e-mail, püüan teda ise nõustada, tal oleks targem end sisse seada kuhugi väikelinna, leida seal ennekõike töö, saab netiteel otsida ja seejärel üüripind. Näiteks sellised linnad - Haapsalu, Rapla, Rakvere, Viljandi jne. Väikelinnas oleks tal palju odavam ja kergem oma elu rööpasse saada, pöörduda võiks ka väikelinna kirikute poole. Saaks endale ja lastele taaskasutusasju, kui üürikorter oleks olemas ja töö, saaks Sandra uuesti lapsi endale taotleda. Elu Tallinnas unustagu ära, see on tema jaoks liiga kallis ja närviline.

Irja ütles ...

Tema meil on sandra.sirge ät gmail.com

Võite küll kirja edasi saata.