laupäev, 11. märts 2017

Perevägivalla teema Eestis jätkuvalt ühepoolne

Eestis räägitakse viimasel ajal palju perevägivallast, kuna Eesti paistab perevägivalla poolest üle kogu maailmas välja kui üks vägivaldsemaid riike. Kus lapsed sooritavad perevägivalla tõttu enesetappusid. Asi on läinud nii hulluks, et sellega tuleb paratamatult tegeleda.

Seni perevägivalla teemat keegi ei uurinud, sest vägivald on olnud ühiskonnas normiks ja vägivallatsejad on ka otsustajad ise. Lausa Riigikogu liikmed on uhkustanud sellega, kuidas nad oma lapsi peksavad.

Nüüd tegeletakse perevägivalla teemaga aktiivselt, mis on hea. Aga halb on see, et perevägivalla käsitlus on jätkuvalt ühepoolne. See tähendab, et süüdlane vägivallas on peaaegu alati mees. Räägitakse ainult naiste-vastasest vägivallast. Kuigi ma olen arvamisel, et naiste hulgas on jõhkraid vägivallatsejaid samapalju kui meeste hulgas. Lihtsalt meeste asjad ei paista välja, kuna mehed ei julge sellest rääkima minna, sest seda peetakse kaebamiseks.

Kui mina rääkisin, et minu eksabikaasa Ingrid Veidenberg oli vägivaldne nii laste kui minu enda, oma  mehe kallal, siis sain ma selle eest lausa sõimata, et ma ei osanud ennast kehtestada ja mult küsiti, miks ma vastu ei löönud. Mehelt peksa saanud naiselt ei küsi keegi, miks ta end ei kehtestanud ja vastu ei äsanud. Aga see ongi asja iva - mehelt oodatakse, et ta lööb vastu ja niipea, kui mees vastu lööb, saab kohe süüdistuse ja karistuse kaela. Naised kasutavad seda ära, et neid keegi ei puutu, nad saavad teha, mis tahavad. Õigussüsteemis toimub naiste ringkaitse, kuna ametnikud, prokurörid ja kohtunikud, samuti ajakirjanikud on valdavalt naised. Masinavärk toimib nii, et meestele tehakse nö ära selle eest, et nad on mehed. Ja mehi ei kaitse mitte keegi.

Ma saan aru, et naised on vägivalla suhtes sageli nõrgemal positsioonil ja paljud ohvrid on naised, aga mehed kannatavad täpselt samapalju. Meeste juhtumeid lihtsalt ei uurita, nagu oli minu enda puhul. Prokuratuur lihtsalt mätsis asja kinni.

Ja kummaline on ka Eesti Päevalehe käitumine. Päevaleht justkui ühelt poolt võitleb artiklites vägivalla vastu ja saab selle eest auhindu, aga samas on Päevalehe palgal jõhker perevägivallatseja Ingrid Veidenberg. Kui selle kohta veebi kommentaari kirjutasin, siis teatati mulle, et see on sobimatu. Nii see paraku on - kuriteo avalikustamine on tänapäeva Eestis sobimatu, kui kurjategija on naine.

Eriti irooniline on veel see, et tänases lehenumbris arutab see perevägivallatseja koos peaprokuröriga perevägivalla teemal. Panin selle loo juurde ka vastava kommentaari, eks näis, mis selle peale kostetakse.

9 kommentaari:

ann ütles ...

Kui me hakkame eitama, et on tugevam pool ja nõrgem pool, siis me läheme absurdini.
Siis võib ju lapsevanem väikelapse ka kohtusse kaevata, et: "Minu laps peksab mind kõva plastmassist mägusasjaga. Ai, kui valus! Palun kaitset sellise vägivalla eest. Ma ei saa ju last ometigi vastu lüüa, taevas hoidku!" Arvatvasti iga terve mõistusega inimene ütleks, et sellisel juhul pole vaja kuhugi kaevata ega kedagi vastu lüüa, kuna vanem kui tugevam pool saab rünnet lihtsalt takistada: lüüa tahtvast käest kinni haarata, mänguasja käest ära võtta jne. jne. Ja kogu muusika, ei peagi poksikott olema. Samas vastupidisel juhul (hoopis vanem lööb last mänguasjaga) võetaks kaebust täie tõsidusega - on ju nii?. Või kui laps on nii suur ja tugev, et vanem teda füüsiliselt takistada tõesti ei jaksa.

Kuna eksisteerib loodulik nähtus, mida nimetatakse suguliseks dimorfismiks (isane on suurem, suurema lihasjõuga), siis tavajuhul ongi mees tugevam ja naine nõrgem. Tugevam saab nõrgema kätega vehkimise lihtsalt blokeerida ning mingit erikaitset ta ei vaja. Mida ei saa aga nõrgem, kuna tugevama jõud jääb lõpuks peale.

Muidugi võib olla ka paare, mis koosnevad tugevamast naisest ja temast füüsiliselt nõrgemast mehest. Võib olla.

Irja ütles ...

Tavaliselt kaasneb füüsilise vägivallaga ka emotsionaalne vägivald, mis tähendab seda, et agressor on tampinud oma ohvri enesehinnangu nii maatasa, et ta ei üritagi end kaitsta. See ei tähenda, et ohver kaitset ei vaja, emotsionaalne vägiavald on sageli hullemgi kui füüsiline.

Lapsepoolse vägivallaga ei saa siin paraleele tõmmata, sest laps on kas teovõimetu või piiratud teovõimega ega vastuta kriminaalõiguslikus mõttes. Samas meest peksev naine on täiskasvanud inimene ning kui ta just hull pole, siis vastutab kriminaalõiguslikus mõttes täiel määral.

Anonüümne ütles ...

Kuidagi nii demagoogiline ja ühepoolne on see teie käsitlus ja eriti nõrk on see Inno näide. Inno on loomult vingants ja teistele näpuga näitaja. Ka see, et sa viid oma elukaaslane endast välja sellega, et oled valelik, petad teda, ei pea sõna on minu arvates psühhiline ja emotsionaalne vägivald. Palun tooge näide Eestist kus naine oleks regulaarselt pekstes tekitanud mehele kehavigastusi? Peksnud roideid puruks, kustutanud sigarit silmalaugudel? Me räägime praegu ikka konkreetselt sellest, et peame kaitsma inimesi vigaseks peksmise eest ja neile leidma varjupaik esimeses etapis. Alles järgmises etapid on psühholoogiline nõustamine ja tugi sõltuvussuhtest välja tulla. Naistel tavaliselt on suur hirm lastest ilma jääda või abitus, et nad ei suuda oma lapsi toita kui üksi jäävad ja lasevad end peksta arvates, et kannatavad laste nimel. Kui suur % on mehi, kes on kodused, ei käi tööl, ei oma sissetulekut, ei oma mingit eriala, on abiellunud mõttega, et hakkavad koduperemeesteks ja kasvatama lapsi ja abielludes on ka nende naine seda eeldanud?

Irja ütles ...

Vägivallavastasel võitlusel on tulemus ainult siis, kui selle suhtes on nulltolerants.

Kui me ütleme, et vägivallale on teatud õigustusi, siis on võimalik selle piire väga kaugele nihutada. Siis võib ka vägivaldne, oma naist peksev mees öelda: „Ka see, et sa viid oma elukaaslane endast välja sellega, et oled valelik, petad teda, ei pea sõna on minu arvates psühhiline ja emotsionaalne vägivald”. Ehk kui naine on valelik, petab meest, ei pea oma sõna, siis võib mees talle tou kirja panna.

Vägivald on igasugune löömine, peksmine, tõukamine, näpistamine, hammustamine jne. Ning kõik need tegevused peavad olema hukkamõistetavad kriminalõiguslikus mõttes. Ühegi kuritegu puhul ei saa teha soolist, rassilist või mis tahes muud selektsiooni, et ühe grupi inimeste puhul on see okei ja teiste puhul mitte.

Anonüümne ütles ...

Ei ole OK vägivald, olen nõus. Kuid teeme siiski vahet sellel, et ükski mees ei karda oma naist nii nagu paljud naised on sunnitud oma mehi kartma.

Irja ütles ...

Oleneb muidugi mehest. Ma sattusin ükskord kokku ühe maal elava väga väikest kasvu mehega, kel oli hästi suurt kasvu naine. Ja see naine peksis oma meest armutult, sageli lausa jalgadega, kui mees juba maas lamas. Mees oli tema ees väga hirmul. Selliseid juhtumeid on ning seepärast ma olengi väga pahane, kui räägitakse ainult naistevastasest vägivallast.

ann ütles ...

Jah, see õiguslik vahe lapse ja täiskasvanu vahel muidugi on. Paralleel on aga olukorra jaburuses - lasta ennast nõrgemal kloppida nagu vaipa ning mitte takistada. Aga palun, kui mees väga tahab, siis on tal võimalus lasta seda teha, siis näidata oma sinikad (jm tõestusmaterjalid) ilusti ette, kellele vaja, ja naine saab süüdistuse. Siis võib juba uhkusega väita, et rassilist ja soolist selektsiooni õigussüsteemi poolt polnud.

Irja ütles ...

Maksim Gorki raamatus „Lapsepõlv” on tugeva kondiga vanaema ja väike kiitsakas vanaisa ning too väike vanamehenäss hoiab tervet perekonda oma hirmuvalitsuse all. Kas öelda tugeva kondiga naistele, kelle kiitsakad mehed neid peksavad, siis samuti, et jabur on lasta endast nõrgemal ennast kloppida? Nõnda kaotab kogu vägivallavastane võitlus oma mõtte, ma ei väsi seda kordamast.

Samuti on ülimalt ebaõiglane ning seksistlik võimaldada ainult vägivalla all kannatavatele naistele tasuta riiklikku õigusabi nagu siin Ossinovski lubas. Tasuta õigusabi peab olema kättesaadav kõigile vägivallaohvritele, nii naistele või meestele.

ann ütles ...

Vägivalla (ja ahistamise) vastane võitlus kaotab seda enam oma mõtte, mida rohkem hakkab tekkima tülli pööranud paare, kelle üks pool arvab heaks teist peale seda, kui suhe sai läbi ja mindi tülli raha või millegi muu pärast, ahistmises/vägivallas süüdistada.

Nagu see nn. ahistajaprofessori juhtum, kus tülli läinud paarikese üks pool arvas, et jube magus oleks ju ahistamissüüdistus letti lüüa.

Paraku, kui selliseid süüdistusi saab palju, siis see devalveerib teema, kahandab selle tõsiseltvõetavust ühiskonnas. Kas lihtsalt ei taibata seda väikest asja või siis lööb isiklik ega ja kättemaks nii silme eest mustaks, et ei hoolita, et tehakse millegi vastasele võitlusele karuteene.