esmaspäev, 6. märts 2017

Sandra: „Ma ei ole sugugi nõus, et Tallinn on mind aidanud”

Küsisin Sandralt Tallinna linnavaraameti vastuse kohta kommentaari. Sandra ütles, et ei ole sugugi nõus sellega, et linn teda aidanud on. Vastupidi, ta on linnaametnikele mitmeid kirju kirjutanud, kuid need on jäänud vastuseta.

Näiteks Sandra järgmine avaldus, mille ta saatis linnale 2013. aastal:

Avaldus

Olen mitmed aastad elamas oma kolmest lapses eraldi eri linnaosades.

Lahutasin oma 12 aastat kestnud abielu (1998-2010) oma abikaasa aina süveneva alkoholismi tõttu. Otsust ei olnud sugugi lihtne langetada, siiski tegin seda, just meie laste heaolu arvestades. /.../

Elasime 2-toalises munitsipaalkorteris Tallinna kesklinna osas /.../  - loomulikult kõik lasteasutused, koolid ja elukeskkond olid kodukandis. /.../

Olime sunnitud elama lastega varjupaikades, kuna mu abikaasa, kellele ei jõudnud kohale see tõde, et meie läksime tema juurest ära mitte ajutiselt, nagu juhtus ka varem, vaid juba päriselt, ei jätnud meile muud võimalust. Mees hakkas taotlema hooldusõigusi laste suhtes enda nimele. Tema arvates pidin ma üksinda (lasteta) ära minema, kui olen tujukas ja tänamatu, aga lapsed ei pea kodust lahkuma, sest „pole tal endal viga midagi, ta armastab lapsi ja küll ta hakkama saab ka minuta.”

Ja sellest ajast peale, täpsemalt juba 2009 aastast, on meie elu lastega muutunud päris põrguks. Nimelt, olen sugulasteta ja täiesti toetuseta /.../ Kuna pidime lastega ära minema joodikust abikaasa vägivalla tõttu meie ühisest elukohast /.../, taotlesin selle tõttu linnalt abi teise elamispinna näol, et saaksime edasi elada inimväärselt ja turvaliselt, ilma joobes isa laamendamiseta. Kuna elasime enne seda munitsipaalkorteris, jäin seaduste võrku - kord linnavõimud põhjendasid oma keeldumist uue korteri võimaldamisel mu veel lahutamata abielu ja ühise perekonnanimega, kord aga venisid ametnike otsused minu endise abikaasa vaidluste tõttu. Oli väga palju valu ja kibedust, segadust nii minu kui ka laste südames. /.../


Lõpuks palusin Tallinna võimu võta minu lapsi eestkoste alla, kuni saavad ära võetud laste isa hooldusõigused /.../ Harju Maakohus piiras täielikult laste isa hooldusõigusi ning mu kolm last on jätkuvalt Tallinna eestkoste all.

Võtmeküsimuseks siin jälle sama probleem - meie perel pole kodu. /.../ Linnaametnikud vormistasid ümber mitmel korral mu taotlust munitsipaalkorterile, öeldes, et (üksik)vanemana ei jaksa ma iseseisvalt üürida korterit kinnisvara turul. Kord ametnikud laiutasid käsi, et „milleks teil vaja minutsipaalkorterit, kui teie lastel läheb niigi hästi seal asenduskodus”, kord pidin lugema ametnike eitavaid vastusi ja põhjendusi, et mul pole ju vastavaid võimalusi üüri maksmiseks ja iseseisvaks toimetulekuks. Selge see, et sellises väga keerulises olukorras pendeldasin ahastuse, käega löömise ja viha vahel, palju energiat kulus lihtsalt igal päeval mitte kokkuvarisemisele. Üksnes oma kaine mõistuse ja hoolivate sõprade abiga sain mitmest kriisist jagu. Ametnikud aga näitavad jätkuvalt üsna jahedat suhtumist minu püüdlustesse normaalse elurütmi saavutamise osas.

Lastekaitse Ameti ametnikud on üsna neutraalsed, sotsiaalosakonna töötajad teavad väga hästi, milline on mu laste elu asenduskodus, võõra katuse all - hetkel olen elamas Männiku sotsiaalmajas üksinda, lastest eemal, linnavõimud ei soovi osutada vastavat sotsiaalset abi munitsipaalkorteri näol. /.../

Nii et olen üksikvanemana küllatki hirmunud, kuidas elu hakkab minema. Loomulikult ootan õigustatult, et Tallinna võimud on valmis astuma kord neid samme, et meie pere saaks jalad alla, sest see abielu lahutamine ja sellele järgnev õudus on meid tõsiselt kahjustanud. Elame jupp aega teineteisest eemal, meie kohtumised on harvad (kord nädalas, sõltuvalt laste nädalakavast ja minu vabade päevade olemasolust). Lastel ei olnud kahe aasta jooksul liikumisvabadust ega võimalusi näiteks tähistada oma sünnipäevi, veeta aega lastelaagris, minna sõpradele külla - ühesõnaga, elada, nagu üks normaalne perekond ikka. Mulle öeldi kord, et ma pean taotlema Lastekaitse Ameti luba selleks, et veeta mõned tunnid koos lastega väljaspool Maarjamäe lastekeskust, kus nad alaliselt elavad.

Märkimisväärne on veel seegi asjaolu, et minu hooldusõigusi pole piiratud ega ära võetud, asi on lihtsalt selles, et laste isa taotles ainuhooldusõigust, mille kohus ka rahuldas, kuigi faktid näitasid, et laste isal on tõsised probleemid alkoholiga liialdamise ja muude asjadega. Kurb lugu, aga ametnikud ei suutnud midagi muud teha, kui vaid laiutada käsi ja vaagida mu laste isa nõudeid ja vastuväiteid kohtunikega. Ja kõik see kestis neli aastat.

Hetkel mu lapsed on 7, 9 ja 14. Loomulikult lapsed on harjunud Maarjamäe keskuse elu-oluga, aga nad pole seal õnnelikud. Üks lastetöö ametnik rääkis mulle oma kirjas, et ma kaaluksin sellist võimalust, et lapsed jääksidki sinna elama, mina aga tegelegu oma elu korraldamisega. Selge see, et ma olen lapsevanem vaaatamata juhtunule. Ei ole mina esimene ega viimane, kes lahutab end joodikust abikaasast, tahtsime rahulikku elu, eluküllust, mitte kasvada joodiku kõrval, kes ei ole motiveeritud olema hooliv ja adekvaatne isa ja usaldusväärne elukaaslane ja partner.

Lõpuks küsingi, millist toetust saab meie perele osutada Tallinn, meie kodulinn? Ma ei ole sugugi kindel Tallinna võimude koostöövalmidusele, sest seda nad ei olnud juba enne ja nüüdki püüavad jääda nii neutraalseks kui vähegi võimalik. Selge see, et nüüd on meie pere riskipere, nagu iga pere, kus laste eest kannab hoolt üksikvanem. Positiivne on selle kõige juures aga see, et minu puhul tegu ei ole laisa, saamatu ja kitsarinnalise vanemaga - võin julgelt öelda, et olen ennast palju harinud (küll iseseisvalt), mitmekülgsete huvide ja oskustega, kõigest uuest huvitatud, laia maailmapildiga. Ja seda soovin anda edasi ka oma lastele.

Mulle annaks palju endise perekeskse elurütmi taastamine igapäevase rutiini, tähtpäevade tähistamise ning peresõpradega suhlemisega. Selge see, et elades erinevates linnaosades ei saa alahinnata seda kahju, mida toob kaasa perekonna lõhkine koosseis.

Loodan väga, et oma küllatki pikka kirjaga sain Teile veidigi selgitada oma perekonna tausta. Loodan väga, et Tallinna sotsiaalametnikud aitavad vähemalt hea nõu ja asjakohaste ettepanekutega nt. tugiisiku ja koolituste näol, et saaksin naasta emarolli. /.../

Olen juba võtnud mitmel korral ühendust nii Edgar Savisaare, Merike Martinsoni, Indrek Tederi ning Kesklinna Valitsuse ametnikega - nad on tegelenud juba aastaid minu pere elamispinna küsimusega, kuid nagu on näha, tulemusteta. Võin teile kinnitada, et minagi pole tühja koha peal istunud - olen elanud mõtestatud elu, olen püüdnud korrastada elu nii palju, kui vaimsed ressursid hetkel võimaldasid. Kindlasti nii minu, kui laste elukvaliteet paraneks olulisel määral, kui saaksime jätkata ühe perena, mitte elades erinevates linnaosades.

Palun teilt mingitki tagasisidet, sest olen juba aastaid kirjutanud ametnikele ning mu jõud ja usaldus linnavõimude suhtes on raugemas. Olen uuesti pöördunud E.Savisaare, kui linnapea poole - ta ei peaks lükkama tulnud kirju oma abilinnapeade lauale, vaid nendega isiklikult tutvuma ja vajadusel võtma ühendust vastavate ametkondadega nende tegemata töö osas. /.../


Ma ei otsi teiltki vaid juriidilist abi ja nõu, vaid palun teid - kui saate veidigi kaasa rääkida vastavate ametnikega ja seista mu laste õiguse eest elada peres - emana oleksin teile ütlemata tänulik.

Selline kiri - ühe meeleheitel noore naise ja ema õigustatud ja asjakohane pöördumine oma kodulinna poole. Abipalve. Millele ei saabunud mitte mingisugust linnapoolset vastust. Kuidas saab Tallinna linn väita, et on Sandrat aidanud???

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Tuleb pöörduda presidendi poole. Esimestes kõnedes lubas et kaitseme nõrgemaid.

Anonüümne ütles ...

Kas Sandra ei tahaks kaaluda maale kolimist. Väikelinnades ja alevites on ehk lihtsam elamispinda saada. Minuteada Misso vald pakkus lausa tasuta kortereid ja ka tööd pakuti seal. "Maale elama" infoportaalis on erinevaid pakkumisi töö- ja elukohaks.

Ann ütles ...

Miks ainult kirjad? Kirjateel on lihtne mulli ajada. Näost näkku rääkimine on hoopis muu.

Anonüümne ütles ...

Täna selline lugu: http://epl.delfi.ee/news/eesti/aastaid-eluruumi-taotlenud-kodutu-poordus-tallinna-vastu-kohtusse?id=77455136

Aga Tallinn hoolib!

a.

Irja ütles ...

Ilmselt on ka Sandral kõige mõistlikum Tallinna vastu kohtusse pöörduda.