Eesti paistab ilus ainult väljastpoolt

Vaatasin eile jälle Kodutunde saadet ja tuju vajus saapasäärde. Mulle tulid taas meelde kõik need kodud ja majapidamised, mida olin Võrumaal ajakirjanikuna ringi käies näinud ning mille nägemisest tekib selline jõuetu ängistus, kus tead, et midagi oleks vaja muuta, aga sa tead, et pole suuteline midagi tegema. Ses mõttes ma imetlen Kodutunde meeskonda, et neil jätkub jõudu sellises olukorras tegutsemiseks. Minu meelest vääriks see saade riiklikku preemiat ja tunnustust. See on parim telesaade üldse, mis Eestis on kunagi olnud. Ma tahaks kõiki saate tegijaid kallistada. Päriselt.

Samas ma pean tunnistama, et see saade rikub tuju ära. Vaatad ära ja valdab ängistus, sest sa tead, et see, mida saates näidatakse on vaid piisake meres. Et nii elavad Eestis tuhanded ja tuhanded pered, eriti need, kus on väiksed lapsed. Sest kui saad Eestis lapse, siis langed kohe vaesuslõksu. Sellisesse, mida Kodutunde saadetes on näha. Ja kust pole mingit väljapääsu.

See, kuidas Eestis tuhanded pered elavad ei saa nimetada tänapäeva koduks. Kus pole lastele pesemisvõimalusi ja veega vetsu. Kus pole isegi õiget elektrit. Need pered ja lapsed on tegelikult kodutud. Mu süda on kaastundest lõhkemas, kui vaatan, kuidas lastel tuleb õnnest pisar silma, kui nad saavad võimaluse end pesta.

Öeldakse küll, et üüri omale korter. Aga see on jutuks hea küll. Kust sa seda korterit üürid? Omavalitsuste pakutavad korterid on samas või veel hullemas seisus. Selleks, et üürida korralik korter, peab olema rahakott puuga seljas, sest üür on juba Tallinna ligidal 500-600 eurot, pluss tahetakse saada ühe kuu üür ette ja maakler tahab samuti saada ühe kuu üüriga võrdse tasu. Ehk tuleb maksta kolme kuu üür, mis on 1800 eurot. Kust üks kitsikuses pere selle raha võtab? Ja nagu olen kuulnud, siis ei tahetagi enam üürida välja korterid lastega peredele. Nii kaugele on Eestis jõutud 25 aasta iseseisvusega.

Üks põhjus, miks ma tahan Eestist lahkuda on see, et ma tahan vahepeal puhata Eestist, puhata Kodutunde saadetest ja sellest, mis ma enda ümber näen ja kuulen. Sest see on lihtsalt nii õõvastav, tekitab tohutut ängistust. Teadmine, et midagi oleks vaja muuta, ja samas tõdemus, et sa ei saa midagi muuta. Kui tahad midagi muuta ja kritiseerid, kui tahad inimestele paremat elu, siis oled Eestis automaatselt putinist, kui kogemata vale inimesega suhtled, oled riigireetur. Eestis polegi võimalik midagi muuta, ma tunnetan, et inimesed on kaotanud usu paremasse tulevikku, nii nagu see oli nõukogude ajal. Nad küll loodavad, et kunagi midagi muutub, aga sellesse eriti ei usu enam. Nii nagu nõuka ajal ei usutud, et Eesti kunagi iseseisvaks saab. Inimeste suhtumine poliitikutesse ja poliitikasse on ka sama mis nõuka ajal - vahet pole, kes tuleb, ikka midagi ei muutu.

Ja nii nagu nõuka ajal, on praegust Eestit parem kõrvalt vaadata. Sest kui oled Eestis, tekib ängistus, depressioon ja see hakkab pikapeale tervisele mõjuma. Kui näed enda kõrval haigeid, ilma hammasteta inimesi, kel pole mingit lootustki paremusele. Kes on nagu elavad surnud, sombid. Ja seda Euroopa Liidus, 21. sajandil. Kus elatakse veel hullemini kui 19. sajandil. Kui mõelda 19. sajandi peale, siis ehitati 19. sajandil Eestit üles, suurem osa vanu maju nii linnades kui maal on sellest ajast. See oli aeg, kus Eesti rahvaarv kiiresti kasvas - sest inimeste elujärg paranes. Ja pärast seda pole midagi muutunud. 20. ja 21. sajand on Eesti jaks olnud justkui üks halb unenägu, välja arvatud Tallinna südalinn, kus midagi toimub tänu Soome turistidele.

Valdav osa inimestest Eestis elab 50-60 aastat tagasi ehitatud paneelmajades, mis puhuvad tuult läbi ja kus küttearved on 200 eurot kuus. Need majad olid algselt mõeldud 40-50 aastaks, maksimaalselt kaheks inimpõlveks. Need majad on nii füüsiliselt kui moraalselt vananenud ja need peaks praegu maja lammutatama ja nende asemele ehitatama uued, nagu seda Euroopas ka tehakse. Isegi Venemaal on hakatud nõuka-aegseid kortermaju maha lammutama. Aga Eestis vuntsitakse neid üles, värvitakse ja soojustatakse, sest kellelgi pole raha, et uut maja asemele ehitada. Mis on päris õudne.

Tõesti, mul ei ole kellegi muu kui Jumala poole pöörduda. Palvetan selle nimel, et Jumal aitaks eestlasi ja Eestimaad ja et inimesed ei peaks enam virelema.