Eesti vs elatisevõlglased 1:0, mis edasi?

Erakond IRL, mis täna vaagub elu ja surma vahel alustas mõni aasta tagasi kampaaniat, mille eesmärk oli muuta elatisevõlglaste elu kibedaks.

IRLi eestvedamisel on Eestis elatise võlgnevus muudetud kriminaalkuriteoks. See on Euroopas üsna haruldane, näiteks Soomes ja mujal Põhjamaades sellist asja ei ole. Ma tuletan meelde, et Reformierakond tahtis elatise võlgnevuse dekriminaliseerida, aga IRL seisis sellele risti vastu.

IRLi loosung oli: TEEME ELATISEVÕLGLASTE ELU KIBEDAKS.

Selle loosungiga loodeti võita juurde tuhandeid uusi toetajaid ja valijaid, sest Eestis on kümneid tuhandeid elatisevõlglasi. Suure hurraaga võeti ette elatisevõlglaste nimekirja koostamine. Neid nimekirju avaldasid kõik väljaanded Eestis ja teenisid sellega raha. Kuni selgus, et nimekirjade avaldamine tegi kibedaks hoopis laste elu, sest kõik nimed olid avalikud. Lapsi hakati koolis narrima, et nende vanem, peamiselt isa on võlglane. Sellele peale koristati need nimekirjad ajalehtede veergudelt ära.

Nimekirjade avaldamise tulemustest pole teadaolevalt uuringut tehtud, aga elatisevõlglaste arv pööras pärast seda veel suuremale tõusule. Asja irooniat näitab asjaolu, et võlglaste nimekirjale olid vastu isegi kohtutäiturid, kes igapäevaselt võlglastega tegelevad. Kui võlgu makstakse, saavad nemad sealt oma osa. Kohtutäiturid on olnud ka võlglaste elu kibedaks tegemise vastu, sest nad saavad aru, et inimeste elu kibedaks tegemine ei paranda kuigivõrd nende maksevõimet. Pigem vastupidi.

Ma pean tunnistama, et mina olin üks neist, kelle elu kibedaks tehti. Mul oli enne seda päris hea sissetulek, ligi 2000 eurot kuus, mis Võru kohta oli suisa super. Tegin selle nimel ka kõvasti tööd, punnitasin ikka mitme eest. Selline sissetulek oli mul 5 aastat. Aga kuivõrd olin veidi hädas elatise maksmisega, kuna mul oli uus pere ja sündis erivajadusega laps, kes vajas erilist toetamist, siis algatati minu suhtes kriminaalasi. Minu tööandja tiriti nii uurija juurde kui kohtusse. Tööandja tunnistas hiljem, et ettevõttel oli minu pärast pahandusi, mistõttu kandis ettevõte minu pärast lausa majanduslikku kahju. Kuivõrd ettevõttel oli juba varem probleeme, siis polnud täiendavad probleemid eriti teretulnud. Loomulikult vähendas see kõik minu motivatsiooni ja tekitas stressi, mis viis tülini tööandjaga ja minu töölt lahkumiseni. Pärast töölt lahkumist määrati mulle elatise võla pärast kriminaalkaristus - 1,5 aastat vanglat, mis asendati 540 tunni ÜKT-ga.

Nüüd olen olnud juba aasta otsa töötu, olen kandideerinud mitmesajale ametikohale nii Eestis kui välismaal, aga igalt poolt olen saanud eitava vastuse. Ma ei leia tööd isegi 1000-eurose palga eest, rääkimata 2000 eurost. Mis on ka täiesti loogiline, sest ühelegi vastutusrikkale töökohale ei võeta kriminaalkaristuse saanud inimest, kes peab mitmel päeval nädalas tegema ÜKT tunde. Ma ise ka ei võtaks juhina sellist tegelast tööle, sest kellelegi pole vaja täiendavaid probleeme.

Olen olnud aasta otsa täielikult riigi ülalpidamisel. Minu sissetulek on töötutoetus 120 eurot kuus, millele lisandub toimetulekutoetus paarsada eurot. Lisaks makstakse kinni korteri üür ja kommunaalid ligi 300 euro eest kuus. Haigekassa on ka riigi poolt. Kuivõrd toidu jaoks raha napib, aga kaks väikest last tahavad süüa, siis hangin toitu lisaks toidupangast. Toitu on perele annetanud sugulased, mõned eraisikud ja Võru söögikoht Katariina kohvik, mille eest olen ülimalt tänulik. Rõivaid olen saanud samuti annetajatelt. Võrus jääb iga päev mõni maja tühjaks, minejad jätavad tavaliselt oma rõivad kottidega aia äärde maha, olen käinud sealt omale riideid selga otsimas.

Nüüd on ülim eesmärk saavutatud, minu elu on täiesti kibedaks tehtud, olen meeleheitel töötu. Õnneks päris kasutuna end ei tunne, kuna saan teha ÜKT tunde ja vabatahtlikku tööd, näiteks kirjutada blogisse tekste. Selle töö eest raha ei maksta. Elatise maksmisest võin ainult unistada. Kaalun välismaale kolimist, kus on vähemalt suuremad toetused, kuna Eestis ei ela töö otsimise ajal toetustest ära. Ma ei näe Eestis elamisel erilist perspektiivi. Aga mul pole ka välismaal korteri üürimiseks raha. Mõtlen minna suvel, siis saan seal olla telgis, nagu mõned Eestist välismaale läinud pered on teinud.

Kui nüüd mõelda, siis on minu elu kibedaks tegemise peale kulutatud kümneid tuhandeid eurosid, mul on saamata jäänud kümneid tuhandeid eurosid ja elatise maksmise tõenäosus on langenud nulli. Oma kogemusest võin öelda, et elatise maksmise seisukohalt on elu kibedaks tegemine täiesti mõttetu. See ei vii mitte kuhugi. Ilmselt on ka IRLi valijad sellest aru saanud, sest IRLi toetus on langenud praktiliselt nulli.

Kuhu nüüd edasi? Ma tõesti ei tea. Minu mõtted on igatahes otsas. Ma ei oska ega julge enam mingeid plaane teha. Võibolla mõnel IRLi liikmel on mulle plaan. Elan päev korraga ja olen õnnelik, kui õhtuks on lapsed ja naine elus ja terved.