reede, 12. mai 2017

Inno nägemus sellest Oudekki Loone jamast


Oudekki Loone käis 9. mail pronkssõduri juures, kiitis nõukogude okupatsiooni ja rääkis, et see aitas Eesti pommitamist ära hoida.

Nüüd on pärast seda Oudekki facebooki küljel tekkinud diskussioon, kus Oudekkit ei mõista isegi venelased.


Mis ma sellest kõigest arvan? Esiteks seda, et 9. mail pronkssõduri juures mõjus Oudekki nagu võõrkeha. Mida ta seal tegemas käis? Odavat populaarsust kogumas ja venelaste hääli kerjamas? Kasutas enda isiklikes huvides ära teiste õnnetust, nagu seda tegid teise ilmasõja algatajad Hitler ja Stalin? Jääb selline mulje.

Nõnda. Ma tahaks ääremärkusena veel lisada, et nii nagu Oudekkil on ka paljudel teistel eestlastel jäänud pronkssõdurist kahjuks vale mulje. Oudekki ütles, et see on teises ilmasõjas liitlaste võidu sümbol. Aga tegelikkuses nagu igaüks võib veenduda, on tegemist alandikult pea langetanud leinava sõduriga. Tegemist oli tundmatu sõduri hauaga, nagu neid on maailmas miljoneid, nii siin kui sealpool ookeani. Leinajate jaoks on need pühad paigad, nagu eestlastel olid kunagi hiied. Selles mõttes polnud ime, et venelased vere hinnaga selle samba püsimise eest võitlesid. Kõik oleks võidelnud. Ka eestlased olid Lihula eest väljas, aga neist sõideti jõuga üle. Kui Lihula sammas oleks olnud keset Tallinna linna, oleks sinnagi kogunenud tuhandeid eestlasi seda kaitsma.


See, et pronkssõduri juures käiakse võidupüha tähistamas, ei muuda selle samba tähendust. Kunagi olid ausamba tagaküljel isegi hukkunute nimed, mingil hetkel need kraabiti sealt ära. Ja üldselt pole neid tundmatu sõduri haudu ega leinavaid memoriaale ka kusagil hävitatud. Näiteks Kiievis on see ilusti mäe otsas alles, koos NSV Liidu vapiga:


Ja pole kuulda olnud, et see kuidagi ukrainlaste tundeid riivaks. 

Eestis ei riivanud pronkssõdur ka mitte kedagi. Pronkssõduri modell oli olnud Kristjan Palusalu, täiesti eesti mees. Kui Jüri Mõis oli linnapea, siis leppis ta kunagise Interrinde bossi Jevgeni Koganiga kokku, et pronkssõdur jääb. Venelased käisid ise ausamba ümbrust korrastamas ja puhastamas ning laulsid seal kord aastas laulukesi nagu nad surnuaial teevad. Kuni Juhan Partsi ülipüüdlik valitsus otsustas ühel 2004. aasta septembriööl eemaldada eestlaste oma pronkssõduri, Lihula ausamba Eesti vabaduse eest hukkunud sõduritele. See oli eestlaste õiglustundele liig mis liig ning pärast seda hakati üha aktiivsemalt nõudma Aljoša eemaldamist, kuigi tegelikult oleks võinud jääda mõlemad sambad ja saksa kiivriga mehe oleks võinud Tõnismäele lausa Aljoša kõrvale panna, et juhtida tähelepanu sellele, kuidas sõjas surid lihtsad eestlased ja venelased kõrvuti üksikute suurte jobude ja nende tallalakkujate suurusehullustuse tõttu. Kõik sõjad on üksikute idiootide egotripp, kus hukkuvad lihtsad ja ilmsüüta inimesed - nii on.

Venelased käisid ja käivad siiani pronkssõduri juures mälestamas oma sõjas hukkunud esivanemaid. Nüüd, nagu Irja on korduvalt märkinud, ja ka Oudekkile seletanud, siis pole eestlastel, kelle esivanemad Eesti vabaduse eest hukkusid, tegelikult seal Aljoša juures eriti midagi teha. Eestlaste jaoks tegelikult polegi Tallinnas kohta, kus käia, sest Vabadussammas on Vabadussõja võidusammas. Neile, kes 1944. aastal Eesti vabaduse eest võitlesid ja hukkusid on püstitatud memoriaal Sinimägedele. Mõnes kohas on avatud metsavendade tagasihoidlikud memoriaalid, aga see on kõik. Midagi muud pole. Kuigi võiks olla. Tegelikult polnud sel Lihula sambal midagi häda, pealegi oli see rajatud kodanikualgatuse korras kogutud rahva enda raha eest. Suur asi!

Ja pronkssõdur on ju ikkagi avalikult eksponeeritud, mis tähendab, et venelased said eestlaste üle võidu 1:0 ja Ansipil ei õnnestunud pronkssõdurit maha võtta nagu ta kiitles. Sammas lihtsalt tõsteti teise kohta. Pronkssõdur on endiselt avalikult püsti ja irvitab sellisena kõigi teises ilmasõjas hukkunud eestlaste üle, sest eestlaste ausammas võeti ju maha ja asemele pole midagi pandud.

Mis aga Oudekkisse puutub, siis tema gastroleerimine pronkssõduri juures on umbes sama kui ta oleks oma telekaameratega ilmunud Tartusse Irja isa hauale ajal, mil ka meie seal hauda koristamas ja leinamas käisime. Ja siis ilmub ootamatult välja Oudekki! Loomulikult me teda minema poleks ajanud. Vaba maa, miks ei võiks inimene käia surnuaial. Aga ometi tekitab see küsitavusi, et miks ja mille jaoks. Et miks peaks Oudekki käima mööda võõraid haudu, selle asemel et oma esivanemaid mälestada. Teadaolevalt Oudekkil endal Punaarmees esivanemaid ei hukkunud.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Vastupidi. Oudekki on tubli, et julges rääkida asjast nagu tegelikult oli.
Sakslane tuli koos sõjaga.
Venelane tuli ja viis sõja.
Või polnudki nii?

Irja ütles ...

Ja mida tegi venelane enne saksa okupatsiooni? Ja pärast seda oma sõja äraviimist??? Eestis lõppes sõda siis, kui Eesti sai vabaks.

Anonüümne ütles ...

Mis siia venelane ainuisikuliselt puutub? ENSV kehtestati eestlaste ja suva rahvaste osalusel. Kusjuures suht rahulikult. Aga sõja ajal ikka tehakse - kas sakslane oma vastaseid ei tapnud?
Igatahes praegu kaagutatakse meisse mitte puutuvatest asjadest 100 korda rohkem kui siis kui mina noor olin ja sõda rahval tunduvalt värskemalt meeles.

Triin ütles ...

Olen Inno ja Irjaga täielikult nõus!
Anonüümsele: uuri ajalugu!
Kommunistid tulid siia terroriga, sõjaga ja kahjuks jäid 50 aastaks.
Saksa okupatsioonist on oleks - poleks, Vene oma aga teame väga hästi, mis Eestis korda saadeti :(

Lihula sambast: kuhu see viidi?

Anonüümne ütles ...

Triinule.
Egas keegi polegi "okupatsiooni" kiitnud.
Jutt on sõja lõpetamisest ja rahu saavutamisest.
Teile räägitakse ühest asjast aga teie hakkate vastuseks kolmandat ajama.
Sõjas on nii, et kui läbi rääkida ei osata, siis hakatakse teineteist tapma. Kui üks pool on peale jäänud, siis loomulikult saavad ka teise poole toetajad karmi kohtlemise osaliseks.
Tavaline apoliitiline inimene ja võitja sabarakk on erinevad kategooriad. Tavalisi kodanikke ei represseerinud keegi.
Aga teine pool oleks oma vastased sama moodi elimineerinud ja elimineeriski. Seda praegune poliitkorrektseks tehtud "ajalugu" moonutab, täpselt nagu nõuka aegne.