Soomes on juba aastakümneid korraldatud erinevates kohtades, põhiliselt väikelinnades elamumesse, mille tarbeks ehitatakse välja terved uuselamukvartalid, mida siis inimesed saavad uudistada ja sobivuse korral omale kohe elukoha soetada. Nagu vahendab eestinen.fi, on käesoleval aastal selline elamumess toimumas 20 tuhande elanikuga Valkeakoski linnas Tampere ligidal. Kus on eelistatud väiksemad, ligi 50-ruutmeetrised majad, mille saaks koos krundiga kätte 150-200 000 euro eest. Selliste majade vastu on huvi tõusnud igal pool Soomes.
Nüüd tahaks jälle kiruda Eesti valitsust, et miks Eestis sellist asja pole. Aga ok, ma hoian end tagasi. Kuigi poliitikud annavad ette suuna, midamööda riik areneb. Aga ma saan aru, et poliitikud on Eestis kogenematud, ehk siis rumalad, peale plakatikleepimise ja virtuaalsetele peldikuseintele sodimise uus poliitpõlvkond eriti midagi teinud pole.
Ma siis seletan veidi tausta lahti. Kõigepealt räägitakse, et Eesti on väike, kompakte ja piisavalt hästi internetiga varustatud, et noortele peredele võiks maju ehitada looduslikult kaunitesse kohtadesse, kus noored saaks teha kodutööd ja kasvatada lapsi. Et uus põlvkond kasvaks kaunis eestimaises looduses, puhtas keskkonnas, tervete ja tugevatena. See on ju ideaal. Aga millegipärast ehitatakse järjest täis Tallinna-äärseid põlde, kus kunagi kasvatati pealinlastele köögivilja. Mis on looduslikult igavad nagu surnuaiad, kus tolmab ja puhub vile tuul. Ilusad paigad mujal Eestis kasvavad võssa, millega ei osata muud peale hakata kui toodetakse pelleteid, mida müüakse Itaaliasse. Eesti tulevik on nõnda jätkates Suurpõllu-Tallinn ning seda ümbritsev võsa.
Selline trend on Eestis niisama võimas kui 2004. aasta Kagu-Aasia tsunami, millest Soome praegune president Sauli Niinistö tuli õnnekombel eluga välja elektriposti otsas rippudes. Eestis pole sellist õnne olnud nagu Niinistöl. Samasuguse vääramatu jõuga kadusid mälestussambad Lihulas ja Tõnismäel ning rajatakse praegu Tallinna ja Poola piiri vahelist raudteed Rail Balticat. Nagu oleks need kõige tähtsamad asjad eesti rahva jaoks. Võib enam-vähem kindel olla, et samasuguse jõuga hakatakse tulevikus kaevandama fosforiiti Virumaal, mis on 1988. aastaga võrreldes oluliselt tühjemaks jäänud ning pole enam ürgandekat Alo Mattiisenit, kes rahva toetuseks laule kirjutaks.
Ma ikkagi tulen selle juurde tagasi, et miks ei võiks Eestis läheneda elukohtadele süsteemselt ja planeerida noortele samamoodi elurajoone, näiteks Võrumaale, mis on nii kliima kui looduse poolest Eestimaa pärl. Soomes panevad selliste rajoonide tekkimiseks seljad kokku riik, omavalitsused, ehitusfirmad ja pangad. Ma saan küll aru, et Eestis tegutsevad välismaa asutused oma kasumiahnuses midagi sellist ei teeks ja erinevalt Soomest Eestis oma rahvuslikul kapitalil põhinevat ühistupangandust ei ole, aga ometi ma usun siiralt, et sellised võimalused on olemas. Sest kui leitakse eesti rahva jaoks suht mõttetu Rail Baltica jaoks mitusada miljonit kuni miljard eurot omaosaluseks, siis miks ei võiks leida oma inimestele kodude ehitamiseks niisama suurt raha. Kasvõi laenuna, sest tegemist on investeeringuga Eesti riigi ja rahva tulevikku, riigi püsimajäämise kindlustamiseks.
Või mis?!
Ja veel, kui Reformierakond on nõus EKREga ühte paati Istuma, siis PALUN TEID, PEATAGE NEED IDIOOTSUSED RAIL BALTICA JA HALDUSREFORM. Ma palun seda kui eestlane, oma esiisade nimel. Ja hakake palun ükskord eestlastele kodusid rajama, mida siis pered saaks kas rentida või osta.
8 kommentaari:
Mis neid maju sinna karuperse ehitada, kui noored seal elada ei taha? See et teile meeldib ei tähenda, et kōigile meeldib. Sa ehita ise oma perele maja! Mina ehitasin ise, sõbrad kõik ka ikka ise. Miks teie eest riik peab hoolitsema kogu aeg?
Ise oled karuperse! Ma juba ühe maja ehitasin eelmisele perele, aga see oli enne seda, kui Eesti liitus ELiga. Ja erinevalt varasemast ei tohi Euroopa Liidus mees endale ise maja ehitada. Saab trahvi, ma olen juba saanud vastu näppe ise ehitamisega. Mis on muidugi suur alandus neile, kes tahaks seda teha.
Oma kodanike heaolu ei ole riigijuhtidele mingi prioriteet.
Seda asendab hoopis kuuletumine Brsseli suunistele, onupojapoliitika ja pugemine kõige välismaise eest.
Tean peret, mille vanemad on Inno-Irja vanused. Ka nemad blogivad, kui aega saavad. Ka seal mees nö teisel ringilja eelmisest kooselust kaks last. Ka nemad on üle 10 aasta koos. Pereema kõrgema haridusega.
Neil oli ühine laps aga kooselu alguses kohe tulemas ja seega nüüd teismeline.
Sellega suuremad ja väiksemad sarnasused lõppevad.
Neil polnud ühtegi pärandust, ega jõukaid sugulasi. Naine keskmistest oludest ja mees väga kehvadest oludest pärit.
Müüsid naise kehvakese korteri, said pangalaenu ja ehitasid maja. Esimesed viis kuud elasid oma krundil vagunelamus. Kui said juba majja kolida oli laps veidi üle aasta vana. Jäid veel viimased viimistlustööd, kui järsku leidsid, et see maja pole ikka päris see, müüsid selle maha (masu absoluutses tipus!!!) ja ostsid ühe tõelise peldiku. Jälle ligi pool aastat elu peaaegu nagu vagunelamus. Maja sai tipp-topp ja krunt takkatraavi. Selgus, et maja jääb väikseks ning mingite ehitustehniliste jamade tõttu ei saa ka teist korrust peale. Müüsid sellegi. Ostsid suurema, aga veelgi hullema lobudiku. Ise elasid üürimajas ja naine ehitas peamiselt, sest mees tegi tööd (sel ajal juba oma ettevõttes).
Hakkas üle jõu käima. Müüsid sellegi ja said nibin-nabin ots otsaga. Kui arvestada aga naise tööd, siis tuli selge miinus. Ostsid järgmise ja suurema. See ei olnud nii hullus seisus, kuid sellegi juures kõlab "siit-sealt kõpitseda" siiski selge irvitamisena.
Nüüd oli korraks aur otsas ja põrutasid aastaks välismaale. Laps võeti koduõppele. Ostsid sinna krundi ja esitasid krundile rajatava maja projekti. Paraku ei murra välismaa bürokraatiast sama ludinal kui Eesti omast. Juba kolmas ehitusloa taotlus seikleb endiselt
kusagil kabinettide rägastikus. Kuid küll ta lõpuks võitjana välja tuleb. Nüüd on neil juba seal ka häid sõpru, kes aitavad.
Nüüd tulevad tagasi (mõneks ajaks), et siinne maja lõpuks valmis ehitada. Seda enam, et koduõpe ei kiskunud lapse tulemusi alla ning sai katsetega ühte pealinna eliitkooli. Mis edasi? Nende puhul ei või iial teada. Kindel on see, et ega edasigi neil asjad ludinal lähe. Tagasilööke-äpardusi oli ja tuleb - see on kindel. Osad neist olid kohe naljakad, osad alul päris ehmatavad, kuid takkajärgi on ikka kõvasti naerda saanud. Kuid peamine erinevus Inni-Irjaga on selles, et nad teevadki Päris Asju! Nende elu on üha liikumises ning tõeline. Ja nad pole kunagi maoldanud, kribanud postitusi, kui p...s ja ülekohtune nende vastu on elu Eestis, ega õpetanud, kuidas peaks hoopis paremini ja õigemini elama.
Aga õiget kodu neil ju ikka pole! Minu point ongi see, et noored pered võiks Eestis muud teha (näiteks lapsi) kui elu aeg mingite majadega jahmerdada.
Õiget kodu??? Ma ei tea mis see "õige kodu" on selline. Nende homne päev on päris kindel. Neil juhtuvad asjad ja nad teevad asju. Nad sülgavad võib olla viinaklaasi, kuid mitte iial õllekruusi. Neil on sõbrad ja nüüd aed ka välismaal, kus viinamarjad juba päris prisked, sidrunid juba valmis ning külatäis tuttavaid, keda seal aias vatu võtta. Ujuma veerand tundi jalutamist ning Eesti majaga saavad kah hakkama - lastel koht kus elada, kui kõrgkooli lähevad. Kui see pole kodu, siis mis on?
Kõlab selliselt, et nad on seal Hispaanias samasugused skvotterid nagu Madisson. Heas mõttes! Aga kas eesti pered peavad niimoodi elama? Kui neil oleks Eestis korralik kodu, siis vaevalt nad sinna välismaale oleks üldse läinud. Paljud eestlased näiteks on sunnitud Eestist lahkuma, et välismaal oma kodulaenu jaoks raha teenida, sest Eestis tõstavad pangad laenuvõlglase kodust kohe välja. Samas Soomes ja Rootsis aitavad needsamad pangad inimestele igati kaasa, et nad omale kõik kodu saaksid, sest need on ühistupangad, rahva enda pangad, rahva huvide eest väljas. Laenu pakutakse Soomes juba 40 aastaks, et noored pered end liigselt ei koormaks ja saaks tegeleda laste ning hobidega. Paljud soomlased ja rootslased ei tea ja ei oska ettegi kujutada, mis nende pangad Eestis korraldavad, milliste häbematustega hakkama saavad. Ses mõttes on Eesti täielik džungel, kus sinu nõrkust kasutatakse kohe sinu vastu ja kui hätta jääd, siis tallatakse sind jalge alla. Väike ühiskond, kus igal inimesel on kulla väärtus, ei tohiks olla selline hundiühiskond. Väikses ühiskonnas peab iga inimest kandma patjadel nagu kuningat. Nii on. Põhjamaades see nii ongi, aga Eesti on läinud vale teed kahjuks.
Svotter võib olla päris meelitav nimi, aga mitte neile. Kõik oma varjualused on nad päris oma kätega valmis teinud. Valmis teinud selliselt, et neid ostetakse ja päris kena raha eest. Ning see (ehitamine-müümine) ei ole pereisa leivatöö. See on nende rahutu loomu tõttu nii välja kukkunud. Ning miks nad ei peaks nii elama? Piisavalt oskusi, piisavalt intellekti, et oskusi edukalt rakendada. Kõige lõpuks piisavalt tahtejõudu, et kõik see toimima panna.
Ning "dzungel Eesti" puudub nende sõnavara seas. Ning kõik teised sõimusõnad Eesti kohta. Nad ei vaata Eestit nagu kellegi väljamõeldud maad, kuhu nad kurja saatuse tõttu elama sattunud. Nad vaatavad seda nagu nende isiklikku kodu, mis on just niisugune nagu nad suudavad selle teha. Nad ei lükka vastutust oma tegude tulemi eest mingi müütilise ja võõra Eesti kaela. Nii nagu nad ei lähe ka kunagi reisile arvestamata kui kaua ja millise raha eest nad saavad reisil olla.
Postita kommentaar