Oudekki Loone Facebooki kommentaariumis läks eile kõvaks andmiseks. Eestlased olid tema peale maruvihased, mõned venelased üritasid toetada, aga ka neid oli käputäis. Avaldasin ka ise arvamust. Mulle meeldib vaielda.
Üks asi jäi meelt painama. Küsisin nimelt Loonelt mitu korda, kas ta läheb nüüd ja viib ka Sinimägede mälestusmärgi juurde lilli. Või Kumna teeristile, kus peeti 1944. aasta septembri lõpul üks Eesti viimaseid kaitselahinguid pealetungiva Punaarmee vastu. Oudekki Loone ignoreeris seda küsimust, ehkki ka teised kommentaatorid küsisid juba, et kuidas siis Sinimägedega jääb.
„Miks ta peaks viima natsidele lilli?” küsis üks kommentaator.
See on nii idiootne seisukoht, et ma tahan selle siin veel kord lahti seletada. Eesti mehed, kes võitlesid saksa mundris, ei olnud mitte mingisugused natsid. Enamik neist oli mehed, kes läksid sakslaste antud relva ja mundriga venelasele vastu, sest Punaarmee hävituspataljonid olid nende sugulased ära tapnud ja kodud laastanud.
Et asi oleks puust ja punaseks tehtud: kui minu koju tuleb röövel ja tapab jõhkralt ära Inno, Juuli ja Roosi ning järgmisel päeval tuleb teine röövel, kes pakub mulle relva ja küsib, kas tahaksin koos temaga sellele tõprale kätte maksta, siis ma ei hakka pikalt mõtlema, mis on selle teise röövli agenda ja mis asja tema ajab, vaid võtan selle relva rõõmuga vastu ning lähen koos temaga sellele esimesele röövlile kätte maksma. Rõõmuga! See ei tee minust veel selle teise röövli mõttekaaslast.
Minu hinnangul tuleb austada neid, kes kaitsesid oma isamaad, vabadust, kodu ja lähedasi. Venelasi Stalingradi ja Kurski all, aga täpselt samamoodi eestlasi Sinimägedes ja Keila all. Kõik sõjad, mida peetakse vallutamise, rüüstamise, laastamise ja okupeerimise eesmärkidel, tuleb hukka mõista. Seega tuleb teha selget vahet pronkssõduril, kes võitles Stalingradi all, ja pronkssõduril, kes sõdis Eestis. Isegi venelased, kes 9. mail pronkssõduri juurde kogunesid, andsid au justnimelt Stalingradi ja Kurski kaitselahingute kangelastele. Sest ka nemad saavad aru, et austust väärivad inimesed, kes kaitsevad oma kodu, mitte need, kes tulevad vallutama teiste kodu.
Pildil mehed, kes võitlesid Eesti vabaduse eest. Vasakult teine Kumna teeristil toimunud kaitselahingus osalenud Aksel Kübar, tema kõrval Narva ja Sinimägede kaitselahingutest osa võtnud Kaljo West ja paremal Keila staabi õuel toimunud lahingus osalenud Georg Vaher. Minu isa.
Siin aga väike mälestuskivi Kumna lahingus osalenud vapratele Eesti meestele, mille juurde kogunevad iga aasta 22. septembril veel elus olevad (nüüd juba ligemale 90-aastased) leegionärid:
5 kommentaari:
Sõja lõpu puhul oleksin ma nõus igale korralikule ausambale lilli viima. Ka sellele kurvale eesti sõdurile, kes pronkssõdurina jäädvustatud on. Sõjata elu on suur õnn.
Just. Aga Riigikogu liige ei saa eelistada üht sõdurit teisele. Siis tuleb minna ka Sinimägedele, teisel poolel võidelnud Eesti meestele austust avaldama. Ka nemad kaitsesid oma kodu.
Mina jälle ei saa aru sellest, milles seda Loonet süüdistatakse? Tegemist on ju isikuga, kes pole kunagi varjanud, et on viisakalt öeldes äärmus-vasakpoolne ehk siis lihtsalt öeldes tibla. Selles mõttes respekt, et inimene julgeb oma seisukohti väljendada ja ei häma. Sama moodi tundub kummaline Jana Toomi tümitamine meedias - ta pole ju kunagi väitnudki, et ta on eestimeelne. Loone ja Toomi unistuseks on Eesti Venemaa koosseisus ja neil on paraku palju mõttekaaslasi. Paraku on suur osa inimestest alati kaasajooksikud - kus kohast puhub tuul, seal ka meel.
Loonest hoopis ohtlikumad on need Keskerakonna valijad kes mõtlevad täpselt sama moodi nagu Loone, aga teevad praegust situatsiooni arvestades lihtsalt riigitruu näo.
Mul oleks ka üks ehk veidi isiklik küsimus - Teie isal on sel pildil rinnas Keila lahingu mälestusrist. Kas see rist on Teil veel alles ja oskate öelda ehk ka selle numbri (number on graveeritud risti tagumisele küljele)? Ega juhuslikult ole tegemist numbriga 46?
Ma ei leia seda praegu üles, aga millega seoses küsite?
Leidsin üles, number on 33 :)
Postita kommentaar