reede, 9. juuni 2017

Järjejutt Ingrid ja Epp, II osa



Epp: Aga see käib lihtsalt. Kutsisid sinna, Ameerikasse, ja enam tagasi ei lasknud.

Ingrid (õhku ahmides): Issand! Issand! (uuesti õhku ahmides) See on ju skandaal!

Epp: On muidugi. Aga mis ma sinna teha saan. Ja ega see esimene kord pole.

Ingrid (pöidlaid keerutades): Oot, aga siis on ju sul veel üks laps selle Justini juures.

Epp: On jah!

Ingrid (vaiksemalt): See natuke opakas või nii.

Epp (ajab silmad suureks): ???

Ingrid (silma pilgutades): Sa selle normaalse lapse jätsid ju enda juurde ikka!

Epp: Selles mõttes küll jah. Aga vanem on ikka läinud. Ma olen leppinud sellega, et ma teda enam ei näe.

Ingrid (taas õhku ahmides): Issand! Tõsi või? Sa ei saa seda ju ometi niimoodi jätta. Mina oma Innole nõudsin vanglat. Ja ta läheb veel vangi selle eest! Pane tähele! Mul on kõik ära räägitud juba.

Epp: Mismoodi ma selle Justini vangi saadan siis?

Ingrid: Ta sulle ikka elatist maksab või?

Epp (koogitükk kurgus kinni): Meil on nii, et maksma pean mina. Sest lapsed on nende juures ja Justin kuskil tööl ei käi.

Ingrid (pilku lakke suunates): Ma ei saa nüüd aru. Sina oled ju ema.

Epp: Jah, olen.

Ingrid: Ja lapsed. Oot, jah, sul ju pole lapsi. See tähendab, nad pole sinu juures. Ja siis pead tõesti (mõtteid kogudes) siis pead vist tõesti sina maksma hoopis jah. Ma selle peale ei tulnudki.

Epp: No näed. Raske seis on. Ma pean Justini ja selle Petrone suguvõsa eest nüüd oma tulusid varjama, et mitte maksta. Ma ei saa enam kirjastamisega tegeleda. Sellepärast ma neid kivisid müüngi, et seal ei tee keegi kindlaks, et mida ja kui palju. Saad aru?

Ingrid (veidi kimbatunud olekuga): Püüan nüüd aru saada. Aga meil Innoga oli lihtne. Lapsed mulle ja temalt raha. Mina tegin ses mõttes õigesti, et ma talle üldse lapsi ei näidanud. Muidu veel olekski lapsed tema juurde tahtnud nagu sinu puhul. Ja siis oleks pidanud ju mina maksma hakkama. Kujutad sa ette, eksole. Sel tõpral ju mingit töökohta pole enam. Ta oleks mult sellised alimendid välja nõudnud, et ... Aga nüüd on lapsed minuga. Või mis minuga, põhiliselt mul õed hoiavad neid. Keegi peab ju tööd ka tegema.

Epp (pilku süüdlaslikult maha suunates ja ohates): Ohhh. Ma ei teagi, mida selle peale öelda. Ma tunnen, et olen puntras.

Ingrid (reipalt): Tahad, ma tellin sulle midagi kangemat. Võtame šampust. Tead, ma hakkasin šampust jooma, kui Inno ära läks. See aitas.

Epp: Ma olen ise ka veidi võtnud, aga mitte šampust, vaid siidrit joon põhiliselt.

Ingrid: Siider on jama. Ma jõin ka algul seda, aga see on lahja. Šampus annab korraliku laksu.

Epp: Sa oled ju autoga!

Ingrid: Ah, mis sest. Pealegi mul on politseis käpp sees. Ma juba Kroonika ajal tegin neile mitu aastatellimust. Mul on paar tuttavat, nad on kõik asjad ära klaarinud. Teeme neile vähe promo selle eest.

Epp (nõutult): Mina vist nii ikka ei saa.

Ingrid: Küll sa saad! Ära lase pead norgu! Pea püsti ja ikka reipalt edasi!

Epp: Mul on nüüd ju ainult kivikesed!

Ingrid: Vahet pole, neile lähevad kivikesed ka. Vaata palun, mis palgad neil on! Nad on ju ka inimesed! Kes neist jaksab neid kivikesi osta?

Epp: Hea küll, ma mõtlen selle peale. (end üle laua vestluspartneri poole nihutades) Aga mis värk sul selle Innoga nüüd on? Te pole vist siiamaani ära leppinud?

Ingrid (nina püsti ajades): Sellistes asjades ei saagi leppida.

Epp: Aga sina käisid ju ka selle Peebikuga või kes ta oli?

Ingrid (nägu värvub punaseks):

Jätkub...

Kommentaare ei ole: