Üks asi, millega mul on olnud siin Hispaanias raske harjuda, on see, et inimesed on ülisõbralikud ning tahavad sulle igal sammul "hola!" öelda. Ehk siis tere. Mina kergelt autistliku soomlasena (keegi kunagi tabavalt ütles, et KÕIK soomlased on kergelt autistlikud - vastab tõele) tahaks pigem silmad maha lüüa ning teha näo, et ma seda inimest üldse ei näinud. Eestiski olen vahepeal raskustes - eestlased on võtnud venelastelt üle kombe sulle külje alla trügida ning tulevad rääkides praktiliselt nina alla. Ma siis alati astun sammu kaugemale, aga mida teevad eestlased - tulevad JÄLLE sammu lähemale. Kohutav :D No ok, mina siis astun jälle sammu kaugemale. Poe järjekordadest ma ei räägigi. Miks peab teisel seljas õõtsuma? Aga no ok. Vähemasti ei taha eestlased sulle iga nurga peal tere öelda, saab rahulikult teretamata poodi minna.
Siin ei saa. Siin ütlen teel poodi ca 10 korda hola erinevatele inimestele. Ja nemad mulle. Halvemal päeval kahekümnele. Vahel üritan minna seda teed pidi, kus tean olevat vähem teretuttavavaid. Aga paraku - mida kauem ma siin elanud olen, seda rohkem teretuttavaid tekib. Kõigile peab hola ütlema. Või buenas dias. Piisab ka buena'st.
ÕNNEKS on hispaanlased vähemasti ses mõttes normaalsed, et ei kipu musitama. Vähemasti siin maal. Portugal oli minusugusele autistile totaalne põrgu, kuna eksiga restorani minnes tuli läbimusitada kõik tema 20 sõpra. Minu ettekujutus põrgust on justnimelt selline - musi vasakule põsele ja musi paremale põsele ning nii 20, 30, 40 korda järjest. See on üks põhjusi, miks ma ei ela Portugalis. Ma lihtsalt ei suudaks seda pidevat musitamist taluda. Kaks aastat talusin. Siis sain Tartus kokku ühe ehtsa napisõnalise Eesti mehega, kes ei tee kunagi suuri žeste, ja olin paradiisis. Ma jumaldan tahumatuid Eesti mehi, kes räägivad hästi vähe ja teevad hästi palju. Kolisin tema pärast Eestisse. Elu parim otsus.
Nüüd olen selle sama mehega Hispaanias ja muudkui hola'tan. No ok, ma suudan seda taluda, kuna muidu on hispaanlased väga toredad. Ja eks see ole omajagu tore ka, kui sind tähele pannakse. Peaasi, et musitama ei pea.
4 kommentaari:
Mõtled kindlasti just autistlikkust, mitte introvertsust? Oled kindel, et paljud soomlased on just autistlikud, mitte introvertsed?
Kui rääkida introvertsusest, siis - introvertsus ei olegi midagi väga haruldast. Introverte arvatakse olevat 25- 40% inimkonnast.Ilmselt on neid väiksem protsent lõuna - ( ja slaavi) maades, suurem põhjamaades nagu Soome, Eesti... . Introverdile on omane väiksem sotsiaalne aktiivsus ja energiatase kui ekstravertidel, nad paistavad vaiksemad, kaalutlevamad, vähem suhtlusele orienteeritud. Vajavad rohkem üksiolemist kui ekstraverdid. Kui sotsiaalset stimulatsiooni saab liiga palju, võib tekkida kurnatus/väsimus, aga üksi olemine mõjub "patareide laadimisena". Introvertsus EI VÕRDU automaatselt ebasõbralikkuse või inimvaenulikkusega. Samuti võib introverdil (kes ei ole autist) teiste inimeste tajumine olla nö. tavaline, st. ei ole mingeid erilisi raskusi teiste inimestest arusaamisega.
Autism on aga tavapärasest erinev neurotüüp (guugeldades tuli, et 1% inimestest). Selle jooned on, et on raske on "lugeda" teisi inimesi, tajuda sotsiaalseid situatsioone, saada aru alltekstist, inimeste miimikast ja kehakeelest. Raskused oma emotsioonide väljendamisel, käitumise kohandamisel erinevate olukordadega, vestluses osalemisega (näit. kuna ei taju kaasvestlejat, kaldub monoloogi). Raskused sõnade, keele kasutamisel. Võib esineda rutiini klammerdumine, raskused, kui miski läheb rutiinist välja. Võivad esineda väga kitsalt piiritletud huvid (näit. autonumbrid) ja kogu aeg nende kohta info kogumine ja nendest rääkida tahtmine, tähelepanu muudele asjadele keskendumine aga raske (tahtliku tähelepanu nõrkus). Võib esineda ülitundlikkus väliste ärritajate, näit. helide valguse, puudutuse, temperatuuri vms. stiimulite suhtes. Autist võib tema jaoks ebameeldivate ärritajate peale või olukordades, mis ajavad teda segadusse, ärrituda äärmuslikul määral või/ja käituda agressiivselt.
Autismil eristatakse raskusastmeid. Raskemad autistid võivad olla tugeva eakohase arengu mahajäämusega või/ja märatsushoogude tõttu ohtlikud endale/teistele. Kergematel autistidel, keda nimetatakse ka aspergeriteks, on lastel enamasti eakohane vaimne areng, kuid autistlikud jooned. Asperger-laste vanematele soovitatakse pakkuda abi ja tuge olukordades, kus laps peab mõistma teisi inimesi; luua kindel päeva- ja nädalarutiin, etteaimatavad olukorrad; olukordade/ärritajate vältimine, mille suhtes on ülitundlikkus, suhelda selgelt ja konkreetselt, ilma mõistukõneta.
Noh, pikaks läheb, aga ilmselt on näha, et autism ja introvertsus ei ole kattuvad mõisted. Võib küll olla korraga nii introvert kui autist, aga ka autist- eksravert on võimalik. Viimaste puhul võib olla suur lõhestatus, et on tung suhelda palju, aga samas autismi tõttu on inimeste "lugemise", igasugu ärritajatega jms. raske toime tulla.
Veel on olemas sotsiaalne ärevus, mis ei kattu täpselt ei introvertsuse ega autismiga. Võib olla põhjustatud näit. enesekindluse puudusest, mingitest mineviku traumadest... Muidugi võib tekkida ka autistil, kui autist tunneb, et ta ei tule toime.
Ilmselt ma ei ole autist. Küll aga olen ma introvert, jaa. Kindlasti on mul see joon, et kui sotsiaalset stimulatsiooni saab liiga palju - siis ma väsin. Mulle meeldib inimestega koos olemist vaheldada üksikumate/vaiksemate tegevustega nagu jalutamine, lugemine, käsitöö, aias tegutsemine... , sest see on vaimselt puhkus ja laadimine.
Ka ülevoolav musitamine/kallistamine on üks sotsiaalse stimulatsiooni vorme ja kui seda on liiga sageli, pikalt ja pidevalt, siis ma hakkas tundma, et ma pigem ei taha seda. Ja siis võiks lõunamaalastel tekkida küsimus: "Ei tea, mis sellel viga on?" :D :D
Seetõttu mulle meeldib Eestis.
Muide, üliemotsionaalne "Tšao, tšao, tšaoooooo!!!" ja kallistused igal kohtumisel, olen kogenud Itaalias. Hispaanias, tõesti oli võrreldes Itaaliaga see asi kuidagi lahjem :D Aga me olime Itaalias ainult nädala, siis tundus lihtsalt eksootiline, kui oleks kauem olnud... ma ka pole kindel, kas ma suudaks Itaalias elada :D
Hea elu sul, Irja, kui sellised pisiasjad juba närvi ajavad.
Mina leian, et pole olemas intro- ega ekstraverte. On vaid erinevad suhtlemiskultuurid erinevate rahvaste hulgas. Põhjamaalased on sajandeid olnud näljas ja paljas. Sealt tuleneb ka juba loomupärane inimvihkamiskultuur, mis on transformeerunud inimpelglikkuseks ja inimeste vältimise lembuseks. Põhjamaalasele tähendab ajaloolistel põhjustel vastutulev inimene vaenlast, kes ressursid suurima tõenäosusega käest tahab võtta. Lõunamaalastele (aga ka slaavlastele, kes on nii ida kui ka lõunamaade kultuuriga segunenud) tähendab teine inimene abi, seega ka turvatunnet.
Hei! Täna selline vahva uudis: https://reisijuht.delfi.ee/artikkel/120326147/hispaania-provints-maksab-15-000-eurot-neile-kes-on-nous-sinna-kolima
Rahvaarvu vähenemise käes vaevlev Extremadura piirkond on nüüdseks saanud loa rahaliste toetustega meelitada diginomaadid sinna elama. :)
Postita kommentaar