Kella viieks ta läks ja poole kaheksaks leppisime äratoomise. Inno hakkaski end sel ajal minekule sättima, aga siis võttis minuga ühendust sõbranna ema ja palus luba Roosi mänguväljakule kaasa võtta. Et lastel koos lõbus ja tahavad mänguväljakule minna, tema võib nendega minna ja Roosi pärast koju tuua. Muidugi andsin loa. Meenus, kuidas Eestis läks Roosi naabrite poole ja üks hetk ma näen, et ta tuleb sõpradega järve poolt. Et mida, kuidas ta sinna sattus???
Siin poleks selline asi võimalik. Kui saadad lapse sõprade poole külla, võid TÄIESTI RAHULIKU südamega olla. Sel ajal, kui laps on seal, valvab neid sõprade ema ning on välistatud, et leiad lapse pärast linna pealt või veel hullem - pead teda linna pealt taga otsima.
Mul ühel Eesti tuttaval oli kord sedasi, et tema kuuene laps läks sõbra poole, telefon kaasas. Tegemist siis Võru linnaga. Noh, telefon sai lapsel muidugi tühjaks ja ema paanikas - ei saa last kätte! Jooksis sõbra poole. Sõbra ema laiutas käsi - ahh, läksid linna peale, mina ei tea, kus on! Küll koju tulevad. Minu tuttavat see ei rahustanud ja ta vaeseke jooksis koos lapse isaga terve linna läbi. Et appi, kus laps? Lõpuks avastati laps järve äärest koos sõbrannaga. Närvirakke kulus neil aga ohtrasti :D
Mõtlesin õudusega, Roosi oli toona neljane, kuidas ka pean hakkama teda ükspäev linna pealt taga otsima. Nüüd õnneks on selline asi välistatud. Hingerahu ei asenda siin ilmas mitte miski, selles olen ma täiesti veendunud. Samas olen veendunud ka selles, et kui mõnel maal on mingisugune tava, siis las ta olla. Tänapäeva maailmas võib igaüks elada seal, kus talle kõige paremini sobib. Kanaemad võivad kõik kolida Hispaaniasse ning iseseisvust pooldavad emad Eestisse :D
Koju saabus Roosi kaheksa paiku, kui juba pimenes. Sõbranna ema ja ema sõbranna tõid ta ilusti kodu ukse taha ära. Olid mängukal hullanud ja ratastega sõitnud. Sõbranna oli Roosile oma tõuksi laenanud. Roosi pliiatsid jäid sõbranna poole, aga sellest polnud häda, kuna need lubas sõbranna ema täna ära tuua. Tõigi :)
2 kommentaari:
No see, et 6a last lastakse linna peale/otsitakse linna pealt, nüüd küll Eestis nii üleüldine ei ole. Lasteialapsed saatjaga. Koolilaste tegemisi ka jälgitakse, näit. kui läheb külla, siis on kokkulepe, mis kellani sõbra poole jääb ja kas tuleb ise või toob vanem ära. Ei ole nii, et hulgub sõbraga kuhugi määramata ajaks, ühesõnaga.
Samas on ka neid lapsi, kes on üsna pidevalt linna peal ja otsivad endale tegevust. Mis viitab, et nende peresid see, vist jah, ei häiri.
Tegelikult on masendav, et oleme jõudnud ühiskonda, kus laps iseseisvalt enam liikuda ei saa. Isegi paljud täiskasvanud ei ole Eestis enam kaitstud võõraste (vaimse) vägivalla eest peale oma koduuksest väljumist. Mina käisin 5aastaselt koos sõbrannaga (6aastane) üksi metsas lilli ja marju korjamas, kambakesi käisime 4-8aastased järve ääres ujumas. Kõik jäid ellu, kõik iseseisvusid varakult, kõik saavad oma eluga praegu kenasti hakkama.
Fakt, et ühiskond on muutunud nii vaenulikuks, et koduuksest väljumine tähendab ohtu, on märk ühiskonna sügavast allakäigust, mitte märk mingist erilisest tsiviliseeritusest või hoolimatusest.
Postita kommentaar