Mis head, mis halba sellel aastal

Irja koos isaga ülikooli õigusteaduskonna lõpetamisel, aasta on 2000. Sel ajal olin ma miskipärast eriti kindel, et mulle sobib must juuksevärv, heh :)

Kõige uhkemad oleme selle üle, et Teie, meie lugejad, olete meile ikka truuks jäänud ja et Teid on nii palju juurde tulnud. Aitäh. Katsume ka uuel aastal Teile meelelahutust ja järelemõtlemist pakkuda. Näis, mis nalja uuel aastal saab :))).

Hea oli meie elus veel see, et isamajale Rakveres sai pandud uus katus ja ma sain oma issule tema viimasel eluaastal kuninglikku elu pakkuda. Isa naljataski, et elab nagu kuninga kass. Hea oli, et saime ka oma elamise siin Tartus, Võru tänaval korda. Sooja sisse, nii et Inno ei pea enam puudega mööda treppe üles ja alla jooksma. Nüüd on kogu aeg soe, nagu troopikasaarel!

Inno on õnnelik oma Ikea-köögi üle, kus ta nüüd iga päev rõõmsalt süüa teeb. Ja siis muidugi on tore, et me saime endale pärisoma pesumasina, pesukuivati ja nõudepesumasina. Neid pole mul varem olnud. Ohh, ja siis on vahva, et saime osta mullivanni, kus ka isa jõudis ära käia, lausa kaks korda.

Egiptuse reis veebruaris oli tore, eriti Kairo ja Alexandria! Saime jalutada Niiluse kallastel ja imetleda Egiptuse muuseumi aardeid. Ja seejärel sõitsime ju Ameerikasse, kust tõime ära tädi ja onu fotoalbumid ja videokassetid, kuhu onu oli talletanud kogu nende kireva elutee. Põnev oli vaadata, kui uhke oli onu oma esimese Buicki üle ja kuidas mu isa esimest korda Ameerikas käis. Videos on tal edev bomber-nahkjakk seljas. Olen õnnelik, et need albumid ja kassetid said päästetud. Kolmas reis viis meid Brüsselisse, külla heale sõbrale Vahur Afanasjevile. Avastasime, et Brüssel on hea söögi austaja paradiis ning sugugi mitte ainult koledate euromajade keskus.

Olen õnnelik selle üle, et veetsin eelmise aasta jõulud ja aastavahetuse Rakveres, koos isaga, ja et me saime enne tema surma hästi palju koos olla. Isa 80ndat sünnipäeva tähistasime 22ndal aprillil Rakvere Inglise pubis ja minu sünnipäevaks tuli isa Tartusse ja me tähistasime seda La Dolce Vita restoranis. Sõime seal hõrku veisepraadi ja jõime punast veini. Isa võttis magustoiduks veel tiramisut, mis talle väga maitses. Suvel käisime Rakveres ja arutasime isaga, kuidas Rakvere maja veel mugavamaks muuta... Isa oli õnnelik, et tahame ka seal midagi ette võtta. Ta tegi meile suvel usinasti punasesõstramahla, korjas lähedalasuvast metsatukast seeni ja varus sahvrisse õunu.

Halb oli isa surm, ühe hea sõbra reetmine ja see, mis nüüd juhtus vendadega. Aga samas, isa sõbrad on nüüd minu sõbrad ja ma juba plaanin, kuidas neile Rakvere maja aias toredaid grilliõhtuid korraldada. Hea on see, et Teie, blogilugejad, olete mulle rasketel aegadel toeks olnud. See on mulle väga palju tähendanud, tänan Teid kogu südamest. Eriti oli mul Teie headest sõnadest abi pärast isa surma. Nüüd muidugi ka.

AITÄH, AITÄH, AITÄH ja sügav kummardus. Maailma parimat uut aastat Teile kõigile ja uuel aastal kohtume taas!

Irja

P.S. Veidi järgmise aasta plaanidest: kavas on sõita läbi Ameerika, from coast to coast, ning reisi ajal mõistagi kogu aeg blogida ja filmida :)!