Ärgem kanoniseerigem Krossi

Jube oli vaadata reedeseid lehti. Tervelt viis lehekülge Jaan Krossist!! Kuidas ta oli ühtepidi pühak ja teistpidi pühak.

Vaatasin just praegu CNNi, kus CNNi ajakirjanik intervjueeris raamatu "The Trouble with Islam Today" autorit, radikaalse islami kriitikut ja ajakirjanikku Irshad Manji´t. Manji, kes mõistab hukka mistahes fanatismi, ütles, et kuigi Benazir oli kahtlemata väga tore inimene ja ikkagi esimene islami naispeaminister, ei võidelnud ta ometigi piisavalt islami naiste õiguste eest, kuigi tal olid seks kõik võimalused ning kuulus nimi veel pealekauba. Ja et teda ei tohi kanoniseerida.

Kui meil siin Eestis mõni establishmendi tegelane sussid püsti viskab, siis on ta kohe pühak, üliinimene, ime et veel mitte Issand ise. Lennart Meri, Juhan Peegel jne jne. Pool lehte Krossi on ilmselge ja piinlik liialdus. Esiküljest piisanuks täiesti.

Meile siin on miskipärast omane kriitikameele täielik kadumine, kui sureb keegi nn suurmees. Pilk hägustub, sest teadagi, meil on suurmehi ja -naisi vähe ning sestap tahame neid ise vägisi juurde tekitada. Nii mõjume aga naeruväärselt, nagu iseennast kõrvust tõstvad eeslid.

Kross oli nõukaaja kirjanik ja aeg dikteeris reeglid. Ega seal midagi häbeneda olegi, aga ärgem otsigem tema teostest seda, mida seal ei ole. Näiteks varjatud kriitikat nõukaaja suhtes. Kross nautis kõiki režiimitruudusega kaasnevaid hüvesid, elas mõnusasti kirjanike maja korteris, mis talle "teenete" eest anti ja "säras" mõnusasti muheledes ja kõhtu kratsides nii nüüd kui nõukaajal. Teda upitas esile peaasjalikult Lennart Meri, teine nõukaaja establishmendi kirjanik.

Tegelikult, olgem ausad, kallid kaasteelised, kirjutasid ju nii Kross kui ka Meri üsna mõttetuid teoseid. Üks armsaid ja naiivseid keskaja heietusi ja teine eestlaste pärinemisest. Keda see huvitab? Olnuks mehed, võtnuks kotid ja põgenenuks piiri taha. Kirjutanud sealt, kuidas asjad tegelikult olid nõukogude Eestis. Teinuks nagu Salman Rushdie ja Aleksander Solženitsõn, või Orphan Pamuk. Nemad väärivad tõepoolest nobelit.

Nobel seepärast nii prestiižne kirjandusauhind ongi, et seda ei anta mitte igaühele. Kelle teostest peab varjatud tähendusi tikutulega otsima.

Suri tore vanamees, kes kirjutas muhedaid lookesi. Ei midagi enamat, paraku.