Näiteks tasub SLÕhtulehte (eriti laupäevast) lugeda juba seepärast, et seal teeb inimestega armsaid ja südamlikke intervjuusid Jaanus Kulli. Olen tema tagasihoidlik fänn. Selliseid lugusid, ma arvan, saabki ainult selline inimene teha, kel süda õigel kohal.
Inno:
minule meeldib Jaan Väljaots.
Irja:
Ja Greta Kaupmees on armas inimene.
huvitav kas väärastunud psyche korreleerub inimese füüsisega (vasli)? ning kas ilusad inimesed on leebemad sulesepad? (hea illustratiivne pilt greta kaupmehest; näeb teine keskpärane välja. kulli ja väljaotsa pilti veel vaja)
VastaKustutahttp://www.lilleoru.ee/upload/greta_W345.jpg
Õhtulehel oli ju siiski paremaid aegu kah. Nii kümne aasta eest, enne veel kui Urmas Vahe koos oma teletupsude Marko Mägi ja Aarne Rubeniga, minema luhvitati, enne kui Hille Grünberg end regulaarselt nii segi kammis, et toimetuses tantsu hakkas vihtuma; enne veel Katrin Roht end päris ajakirjanikuks hakkas pidama. Umbes toona, kui Hõbekas, kasvõi küüned tagurpidi ja sapsud vahus, püüdis Erilaidu minema kangutada.
VastaKustutaJa kui tagasi mõelda, siis nii igal halval, kui igal heal asub kusagil üks "emajuur".
Õhtulehel oli selleks kujundusosakond ja täpsemalt peakunstnik Remmelga isik.
See sündinud võllaroog võis ette hoiatamat astuda kuitahes tähtsate onude, kuitahes tähtsale koosolekule ja omaette hälvikuhäälel pobisedes: "putzi, putzi, putzi", muuta kogu koosoleku mingiks Arkadi Raikini etenduse läbikukkunud peaprooviks. Vähe sellest, ta jeekim õpetas seda häält tegema ka kogu oma alluvaskonna. Võite ette kujutada hiidtähtsate isandate nägusid, kui neile tutvustati toiemtust ja tüüriti lõpuks ka kujundustuppa. Seal aga askeldas mingi hälvikute ühendkoor loitsides "putzi, ma ei või" ja vahele "vakk, vakk, vakk".
Risto Mandre (ka tindipeaks hüütu) läks nii vallatuks, et koostas ja allkirjastas kaks seletuskirja. Mõlemast printis ta aegsasti valmis koopia, allkirjastas ja riputas laua kohale. Üks seletuskiri oli puhuks "miks ma tööle hilinesin" ja teine "kuidas ma ebakaines olekus tööl viibisin."
Loomulikult ei saanud seni, kui sarnane oportunistikoobas elumärke ilmutas, juttugi olla mingist Äripäeva sarnasest jupiparadiisist, kus kurjade kuulujuttude kohaselt võis käskkirja saada ka vale käega telefonitoru haaramise eest.
Lahedad mälestused. Miks see Hõbekas siis Erilaidu minema tahtis kihutada?
VastaKustutaVastuseks Irjale.
VastaKustutaHõbekal oli (ja on) oma persekramp. See kramp sosistas talle ühtevalu, et Sa oled kuradima intelligentne ja tark ja proffessionaalne ja ilus ja tähtsate onude tähtis tuttav. Selline kramp tahab aga alati publikut. Kuna vaene mees oma alluvate seast eriti palju kaaskiitjaid ei leidnud, läks asi sinnani, kus ta oma kodus (Kivimäel) ja vindisena hakkas vähema haridusega üleaedsetest publikut kujundama. No et olete ikka pööbel ja kas ikka lugeda oskate jne.
Erilaid, va sündinud kaabakas, suutis aga teinekord Hõbeka koos oma krambiga maatasa teha minimalistlike vahenditega. Piisas just Erilaiu hääle ja intonatsiooniga öelda "mühüh", "asoo" ja "kas tuleb veel midagi sama lolli?"
Ja selle peale tundis Hõbeka persekramp end väga sandisti.
Paraku oli Erilaiu vallandamine selle taga, et tollel end kabinetti raamatute vahele müürinud kännul oli ikkagi mingid kaks prossa Õhtulehe aktsiaid. Tehniliselt võttes oli ta omanik.
Väga põnev ;). Aga miks siis Katrin Roht päris ajakirjanik ei ole? Huvitav oleks teada ka tema tausta.
VastaKustutaEt vastata küsimusele, miks KR pole päris ajakirjanik, peaks püüdma määrateleda, kes on ajakirjanik?
VastaKustutaAjakirjanik on see kellel keskmisest suurem lugemus (muidu ei tea ju sõnu- peamist töövahendit); keskmiselt väiksem eneseimetlus (muidu hakkab ennast tõsiselt võtma, selmet publikut) ja tänapäeval ka arusaam siduspersonali töö spetsiifikast kuni oskuseni neid hädakorral asendada(kujundajaid-küljendajaid).
Kindlasti on Roht lugenud aabitsat pluss kõigi naisterahvast aabitsat Jane Eire`.
Kindlasti suudab Roht peale enda imetleda veel mõnda teist ajakirjanikku.
Ning elukaaslaseks oli (võib olla on tänaseni) üks Õhtulehe küljendaid. Kas Roht nende liidetavate summana päris ajakirjanik on, ei julge kinnitada.
Aitäh :).
VastaKustutaNoh, eks tegelt kõik väljaanded olid 10 aastat tagasi hoopis teised kui praegu.
VastaKustutaMeenub, et kuskil 10 aastat tagasi, kui Äripäev pesitses veel Tulika tänavas, ja oli mõnus reede õhtu, sadas ühtäkki püstolreporter Raul Kalev toimetusse sisse ühe tähtsa härraga, kes osutus üheks ETFC Grupi ninaks Ants Laoseks (endine ministrihärra), kel oli kaasas mitu kasti alkoholi, mingit viina, likööre, ja muid napse. Laos oli just mingi alkoholitootmise käima pannud. Ja siis kargasid kõik ligi ja kukkusid jooma. Ka Äripäeva bossud Rõtov ja Vaher tinistasid mõnuga. Joodi poole ööni, nii et mõned jäidki toimetusse magama. Pärast meenutati seda ainult hea sõnaga. Jah, see oli aeg, mil toimetuses võis õhtupoolikul isegi suitsu teha (hiljem Rõtov proovis Pärnu maanteel oma kabinetis kah, ja pani prügikasti põlema, nii et kogu maja tuletõrjealarm läks tööle ja isegi tuletõrjeauto käis kohal. Kogu ventilatsioon, kõik korrused olid tossu täis), joomisest rääkimata. Vahel oli iga õhtu väike tinunni panek. Ja kõik olid palju õnnelikumad ja vahetumad kui hiljem, kus asjad hakkasid üha enam mööda nööri käima.
Jep, huvitav kas tolle jupistumise tõttu kadusid ka vähegi põnevamad tüübid toimetustest ning vadus vähegi pöörasem vaim vastu maad? Ja millest see jupistumine alguse sai?
VastaKustutaMa ei kiida üldsegi Viimsi raadiot või Nõmme raadiot, aga StarFM ja Sky raadio jäävad TOP-raadiole (tema hiilgeajal) alla iga ilmaga.
Praegune Eesti Loodus ja see mida mina harjusin lugema on sootuks erinevad asjad. Ostsin Posti ja Liivimaa kulleri ning sain rohkem, kui Postimees, Päevaleht ning Õhtuleht kokku.
Mnjah, kuidas see kõik läks nii?
http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=230209&q=greta%20kaupmees ;-)))
VastaKustuta