Saabus selline kommentaar:
Minul selline mõte isade kaitseks ja aborte puudutavalt- mis te arvate kas abielu mehel peaks olema õigus teada kui naine aborti teha soovib, et muidu raske isa võibolla otsida et annaks nõusoleku allkirja, aga abikaasa võiks ju vähemalt teada.
Seset mõne mehe jaoks on ta juba siis isa kui laps alles sentimeetri pikkune ja ema kõhus on...
isal võiks olla abikaasana õigus seda teada, mitte et kunagi hiljem vihahoos ytleb naine et näe tapsin jah su lapse--mis sa ikka teha saad...
ma saan aru et see on nii inimsuhete saisipundarde ja emotsioonide teema
aga minu meelest on juba sealt maalt alates isade õigused väga kärbitud.
(oletades et abielludes eeldas mees ka järeltulijad saada)
ise olen naine aga see mõte on mul peas olnud.
just on tunne et mehel on käed ikka väga seotud...st. isal.
Minu kommentaar:
tõesti põnev ja aktuaalne asi. Tõepoolest saavad naised manipuleerida mehi ka veel sündimata lastega, seda hiljem nina peale hõõruda, argumendina kasutada. Ja mehel võiks siis justkui olla samasugune õigus abordi üle otsustada kui naisel.
Muidugist, kui suhted na kehvad, siis on veel sündimata lapse hukkamine humaansem kui sel lapsel sündida lasta. Mitte ükski laps ei vääri sündimist sobimatusse või vägivaldsesse suhtesse. Ja poleks kuigi hea lasta vägivaldsetel isadel sundida laste sündi. Minu pärast võib pigem kogu inimsugu maamunalt kokku kuivada, mis kahju sest ikka oleks?! Loodus saaks jälle võimaluse palju rahulikumalt hingata.
kirjutan siis täpsustuseks et vaatasin just nn. heade meeste vaatevinklist kes on pahade naistega kokku sattunud...eks vigu või ju igayks teha.
VastaKustutaaga sel juhul kui mees sooviks isaks saada ja oleks nõus yksi kasvatama OMA last ei saa ta ikka midagi teha kui ta abikaasa otsustab et ei saa sa isaks midagi...
muidugi ei poolda ma vägivaldsete meeste õigust naist synnitama sundida...lihtsalt võike remark abordi ja isade teemal.
mehel on õigus abordist teada aga mitte keelata - tegu on ikkagi naise kehaga milles pole õigust ühel lootel soovimatult parasiteerida (irja väljend vist) ning veel vähem on mehel õigus nõuda selles kehas loote pidamist
VastaKustutama arvan et naised ei nõustu sellega kunagi - sest - nagu üks naistearst ütles, väga paljud naised peale rasedusuudist nõuavad temalt täpset aega, mis kell ja päev laps eostati (mida pole võimalik öelda) ja sellest sõltub otsus, kas jätta laps alles või mitte. Ilmselt paljud need salaja abordiga kaotatud lapsed pole üldse oma abikaasa omadki või siis on kahtlus nii suur, et ei riskita sünnitada.
VastaKustutaAga kui see petmisküsimus kõrvale jätta, siis lapse ilmaletoomine on ikka tüütu ja valus - ja kui naine last ei taha, ja mees keelab abordi, siis peaks nagu määrama ka mingi kompensatsiooni mida mees peaks naisele maksma. Või mis te arvate?
Ma kellelegi seda arvamust riiklikul tasemel peale suruda ei tahaks, aga ise olen arvamusel, et kui juhtus, siis sündigu ja kasvatan kasvõi ise kui naine teda ei taha.
VastaKustutaKui naine kellega ma suhtes olen tuleb ja ütleb "haha, tapsin su lapse ära ja sulle ei rääkinudki" siis on sealsamas usaldus kadunud ja suhe läbi. Kui suhtes usaldust pole, siis mis alles on? Seks? Seks pole üksinda seda jura väärt.
Minu meelest oleks igati õiglane, kui naise abordist vähemasti abielumeest kohustuslikus korras informeeritaks. Muidu on nii, et toodangu eest muudkui maksa täie rauaga, aga praagiprontsenti pole isegi õigus teada.
VastaKustutaPole aus.
Ma tean jälle perekonda,kus abielusuhted olid ja on siiani katkised.Mehel on aasta aega armuke,kellega koos mees teeb kõike.Reisib,on temaga koos avalikult seltskonnas jne.,kuigi jah,elab ta ikka koos oma naisega.Ma ei tea,kas naine on armukese olemasolust teadlik,sest meest ta sellest süüdistanud pole,aga kunagi eelmisel aastal teatas ta mehele,et on 4.-ndat kuud rase.Mehe teada sõi naine beebipille.Kas siin võib olla lapseootus relvaks,et meest kinni hoida,kuna fakt on,et see mees on väga oma lastes kinni.Selle naisega on tal pubekaeas tütar ja eelmisest suhtest pea täiskasvand poeg.Mida tahan öelda,on see,et jube,julm ja alatu on kasutada lapsi,nii sündinud kui ka sündimata,relvana oma tahtmiste saavutamiseks.
VastaKustuta-Ja mehel võiks olla samasugune õigus abordi üle otsustada kui naisel.-
VastaKustutaKas see on ka Irja seisukoht?
See, et naiselt võetaks õigus otsusta ise oma keha üle?
Hm. Kui sperma üle otsustamisel on õigus ainult naisel, miks siis näägutatakse, et mehed lapsi maha jätavad vmt? Siis ei tohiks lapsi üldse isadega seostada ju? Kui ainult naine otsustab selle üle mis ta kehas sünnib või mitte, siis on kõik lapsed üksnes naiste omad ja mehed elagu nagu tahavad. Mees otsustab vaid selle üle kuhu oma sperma paigutada. Kõik ülejäänu ei puutu enam temasse -on ju nii? Miks nõuatakse üldse mingeid alimente, kui lapse(loote?) elu ja surm on vaid naise otsustada?
VastaKustutaVõib olla lisada veel oma eelmisele kommentaarile,et perekond,kellest kirjutasin,on majanduslikult väga heal järjel.Naine on harjunud hea ja mugava eluga.Meest ootaks lahutuse korral aga suur vara jagamine.Oma armukesega suhtleb mees aktiivselt aga siiani.Eelkõige jäävad siin kannatajateks lapsed.Ma ei usu,et laps kunagi vanematle aitäh ütleb,et nad tema pärast kokku jäid.Kasvade üles tülide keskel või olukorras,kus üks vanematest eelistab enamus aega veeta kodust väljas:kas end töösse mattes või teise naisega olles - see pole lahendus.Hea lapsevanem saab olla ka lahus elades.
VastaKustutaSellisel juhul ei oleks ju teid kumbagi ega ka Inno lapsi, kui sobimatus suhtes eostatud lapsed kuuluksid automaatselt hukkamisele.
VastaKustutaMina ka imestan, miks peaks tahtma mees, et tema laps sünnib naisest, kes seda last ei taha? Miks ta tahab oma lapsele ema, kes teda võibolla ei salli ja kes vihahoos võibolla süüdistab, et sa oled oma vastiku isa moodi?
VastaKustutaJah, naine võib öelda mehele, et näed, ei tahtnud, sinu, va jobu, last, tegin abordi. Aga täiskasvanud inimene peaks ikka julgema tõele näkku vaadata, et kui sind ei taheta, siis ei taheta. Lapsel pole veel karastunud psüühikat ja tema elab kõike raskemini üle.
Muidugi on ka loode inimene, kuid väga madalal arengutasemel, alguses nagu mingi bakter või sinnakanti. Ei arva, et abordi tegemine oleks trauma lootele, naisele aga küll on see risk (nakkusoht, emaka vigastamise oht jne.), pärast ei saa mingi aeg seksida jne.
Isiklikult toetan väga artiklis esindatud seisukohta, et potentsiaalsel isal peaks lapse saamise, ehk sündimise üle otsustamisel olema samasugune sõnaõigus nagu naisel, potentsiaalsel emal. Samas tuleb arvatavasti ette ka situatsioone, kus üks tahab last ja teine ei taha. Kelle soovist, siis lähtuda? Ühestküljest ei saa ju kedagi sundida oma isiklikku vabadust vastu tema tahtmist ohvriks tuua. Just naise seisukohalt siis. Samas ei ole küsimus ka pelgalt ainult naise enda keha üle otsutamisel, et teen selle ja selles olevag Eluga mida tahan.
VastaKustutaKui sellist rasket dilemmat lähemalt vaadata, on tegu vähemalt kolme osapoolega: naine, mees ja potentsiaalne tulevane ilmakodanik(ud). Kui mees ja naine saavad oma seisukohti ja soove väljendada, siis veel sündimata laps paraku mitte. Kas keegi meist, kes me siin Ilmas ringi sibame ja oma arvamusi avaldame, soovib, et ta poleks sündinud läbi selle, et temast oleks tehtud abort? Millegipärast ma väga kahtlen selles. Millegipärast mulle tundub, et isegi kui ühe inimesehakatise elus on ka palju viletsust ja häda, soovib ta ometi elada ja soovib ennekõike, et ta elus ei oleks häda ja viletsust, mitte seda, et ta oleks pigem surnud või olemata.
Seega kui üks vanematest soovib last ja on abordi tegemise vastu, võib reaalselt ühe vanema abordi tegemise "jah"ile lugeda vastu seismas kaks "ei"-d - üks reaalne ja teine suuresti tõenäoline. Mõelemad "ei" siis uue Elu eest, võibolla parema, potentsiaalikama, kasulikuma, toredama jne. ilmakodaniku Elu eest, kui see, kes selle sünnile vastu seisab. Kes teab.
Kui mehe-naise üksteise soovide vastuseisul on abordiõiguse üle raske (aga kindlasti mitte võimatu) õiget lahendust leida, siis abordi lubamise tingimustes võiks küll eksisteerida süsteem, et aborti tehakse vaid ja ainult tingimusel, et loote eostaja ehk siis potentsiaalne isa on asjast vähemasti teavitatud. Iseküsimus kuidas potentsiaalset isa vettpidavalt on võimalik kindlaks teha.
Leian, et sellised teemad peaks olema seaduse reguleeritud. Näiteks kui üks osapool soovib last ja teine mitte toimuks lepitamise protsess, kus üritatakse terapeudi/perenõustaja (oma ala asjatundja) kaasabil jõuda kokkuleppele. Ses mõttes midagi nagu riikliku lepitaja sarnast. Kui sellest hoolimata jäädakse oma vastakatele seisukohtadele kindlaks, võib toimuda lapse sünnitamine ja tema kasvatamine kirjalikult kokkulepitud tingimuste alusel, mis võimaldab näiteks ühel osapooleks saada lapse täieõiguslikulks vanemaks ja teine siis loobub oma vanemlikest õigustest. Või kuidas iganes see asi kokku lepitakse. Võimalik, et see vajaks ka teatud põhimõtetes täpsemat reguleeritust.
Kogu see temaatika ei puudutaks muidugi vägistamist. Vägistamise kvalifitseerumise eelduseks on aga asjale õigeaegne ametliku käigu andmine. Mitte nii, et naisele meenub, et võibolla teda kolm kuud tagasi vägistati ja võiks aborti teha.
Ennekõike on küsimus potentsiaalselt tulevases ilmakodanikus ja tema õigustes elada. Mitte niivõrd ühe või teise isikliku heaolust lähtuvas küsimuses (ehkki muidugi see on väga oluline aspekt). Samas on loogiline, et keskkond kuhu laps sünnib, ja kus tal kasvada tuleb, oleks täis hoolmist, hoolitsust ja armastust. Ideaalne oleks kui lisaks sellele on laps ka igati oodatud ja soovitud.
Tegelt ei tohiks olla mehel probleemi, kui ta ei saa last mingi teatud konkreetse naisega. Maailmas on naisi miljoneid, samapalju võimalusi lapsi teha. Pole nii, et kui ühe naisega last ei saa, siis on maailma lõpp käes. Ainult väga ära hellitatud memmepojad võivad mõelda nii.
VastaKustutaKui üks naist last ei taha, abordiga jändama hakkab, siis tuld, teise naise juurde. Pole vaja hakata seda üht kottima, sest nagunii kooselust ega perest asja ei saa, kui naine põtkib.
Inno kommi jätkuks. Seda küll, et pole mõtet oma lapsesaamise soovi kellelegi peale suruda. Ometi võib vabalt esineda ka olukordi, kus suhe on senimaani igati tore ja ilus kuni ilmneb naise rasedus ja siis naine üheltmaalt otsustab, et ta ei tahagi selle mehe last sünnitada. Samas mees pole jällegi nõus, et tema laps juba eos hävitatakse. Ta oleks nõus selle lapse ka täiesti iseseisvalt ilma selle naise abita üles kasvatama. Nagu umbes Michel Jackson USA-s tegi, ehkki tema, nagu ma aru olen saanud, kasutas eelnevalt läbiräägitult surrogaatema. Sellisel puhul on minu hinnangul küll ebaõige, et sündimata lapse saatuse üle otsustamine oleks vaid naise teha. Küll vajaks ta aga arusaadavalt tagatisi selleks, et kui ta seda last tõesti kasvatada ei taha, ei jäetaks seda tema kaela. Siinkohal peakski seadus sellist keissi reguleerima. Kooselust polegi siinkohal enam jutt.
VastaKustuta