Põnevat lugemist ajaloo kohta

Privaatsuspoliitika

neljapäev, 17. jaanuar 2008

Minu isa majakene

Käisime täna Rakveres. Vanaema pool tegelikult. Mu 87-aastane vanaema on suur Inno-fänn, tema arust on Inno maailma kõige toredam poiss üldse. "Ära sa Innole liiga tee," ütleb vanaema. Inno eelmine kord filmis teda oma videokaameraga, aga vanaema, va tagasihoidlik ütles, et ei tohi teda "naputtimeen" (soome keeli toksimisemasin) panna ja nii me siis ei pannudki. Ema ja onu olid ka vanaema pool ning me jõime mõnusasti lahustuvat kohvi ja rääkisime juttu. Rõõm oli näha, et ema oli kosunud ja et keegi polnud teda enam kollitamas käinud.

Hingevärinal käisin ka Paju tänaval, oma lapsepõlvekodus, isakese majakeses. Seal oli kõik nii, nagu isast jäänud oli. Isegi isa pisikeses rohupurgikeses olid veel ta võtmata jäänud rohud, südame- ja vererõhuoma. Ja söögilaual oli tass, millest isa oli viimati joonud. Tõin selle talle Ameerikast, kõik Ameerika presidendid on peal.

Istusin natuke aega hardalt elutoas, pruunil lapitud nahkdiivanil, kus isa oma lemmikseriaale vaatas. Talle meeldisid kõik CSI-d ja muud krimid. Meile mõlemale meeldisid Poirot ja Midsomeri mõrvad. Piilusin tema magamistuppa, kus oli veel tunda tema lõhna. Kui ma pärast isa surma esimest korda Rakveres käisin, siis kahmasin kaasa terve hunniku tema riideid, T-särke ja nokatseid, kaks nahkjakki ja ühed teksad. Ning panin nad Tartus meie esiku diivanile, nagu isa oleks nad sinna jätnud. Tajusin ja tajun siiamaani sedasi isa kohalolekut. Ja vahepeal, kui õhtuti, pimeduse saabudes eriti hullult isa igatsen, siis käin isa riiete juures ja nuusutan neid. Isa lõhn on mõnus ja turvaline. Isa nagu teeks mulle siis pai ja ütleks, et pole midagi, lapsekene.

Aga Rakveres läksin kööki, kus isa hommikuti kohvi jõi, ja tuju läks nii heaks, kui mõtlesin sellele, et kui tuleb kevad, siis hakkavad köögi ja minu toa akende all õitsema isa istutatud õunapuud. Ja ma saan neid siis näha. Nende all kohvi juua ja raamatut lugeda.

Rääkisime emaga tulevikuplaanidest. Sellest, kui armas on meile ikkagi see väike, veidi kulunud olemisega pruun majake metsa servas. Ja mis me seal kõik koos ette võtta võiksime. Hea oli olla, kui õhtul kella kaheksa paiku Tartu poole sõitma hakkasime. Ahjaa, ja enne käisin veel Paju tänavalt läbi ja musitasin kõik kiisud ja kutsud ka üle.

1 kommentaar:

  1. Irja, oled hea ja armas inimene, kullakarva läikiva hingega.
    Kui mulle kallist inimest enam ei olnud, käisin ikka tema lõhna nuusutamas ja ta t-särki kaisutamas.
    Üks suur kalli ;)

    VastaKustuta

Kohvik jätab endale õiguse kommentaare modereerida ja spämmi rehitseda.