Laar näitab hambaid

Eks aeg näitab, kas tal need ka olemas on:

----- Original Message -----
From: rauno.veri@irl.ee
To: liikmed@irl.ee ; rauno.veri@irl.ee
Sent: Wednesday, February 27, 2008 3:37 PM
Subject: [TOIMETUS-list] IRL küsib pressinõukogult hinnangut

Pressiteade
27.02.2008

IRL küsib pressinõukogu hinnangut, kas Eesti Päevalehes 25. veebruaril 2008 ilmunud artikkel „Partsi plaan: ajada valitsus lõhki” vastab heale ajakirjandustavale ja Eesti ajakirjanduseetika koodeksi põhimõtetele.

Pöördumises on esitatud kõnealuse kirjatööga seonduvad küsitavused, mis tulenevad lisaks eetikakoodeksis sätestatu ilmsele eiramisele ka ajakirjaniku töömeetoditest ning loo küsitavast žanrilisest määratlusest.

Pressinõukogu otsus on oluline eelkõige loodud pretsedendi heakskiitmise või laitmise aspektist ning parima praktika standardite täpsustamiseks Eesti meediamaastikul.

Lisainfo:

Marko Lepik
IRLi kommunikatsioonijuht
511 1273

Lisatud pöördumise tekst:

Lugupeetud pressinõukogu liikmed,

Olles konsulteerinud erinevate ajakirjanike, meediaspetsialistide ning haritlastega, pean oma kohuseks pöörduda pressinõukogu poole palvega hinnata Eesti Päevalehes 25. veebruaril 2008 ilmunud kirjatöö vastavust heale ajakirjandustavale ning Eesti ajakirjanduseetika koodeksile. Kirjutis, mille autoriks on reporter Raimo Poom, kandis pealkirja „Partsi plaan: ajada valitsus lõhki”. Lugu paiknes paberväljaande 15. leheküljel rubriigis „Eesti uudised” ning oli nominaalselt toodud välja kui „analüüs.”

Pressinõukogu otsus on oluline eelkõige loodud pretsedendi heakskiitmise või laitmise aspektist ning parima praktika standardite täpsustamiseks Eesti meediamaastikul.

Olgu märgitud, et IRL usub sõnavabadusse, konstruktiivsesse ning avatud diskussiooni, ja on rahul Eesti kõrge positsiooniga maailma sõna- ja meediavabaduse pingeridades. IRL usub ka sisuliselt motiveeritud kriitika kasulikkusesse.

Käesolev pöördumine ei ole iseenesestmõistetavalt ajendatud kirjatöö sisust, mis võib kellelegi meeldida või mitte, vaid loo kõneviisist, kasutatud tehnikast, võimalikust tegemata ajakirjanikutööst nagu rünnatavaga kommentaariks kontakti otsimine, „tõele” lugejapoolse objektiivse hinnangu andmise võimaluse puudumisest ning eelnevaga tekitatud kahjust.

Põhjendan pöördumist, kasutades viiteid eetikakoodeksile ning võttes arvesse poliitilise kommunikatsiooni, ning sellest tulenevalt loomulikult ka iga poliitikat kajastava ajakirjaniku spetsiifilise ja keerulise töö eripärasid (mõistes ühtlasi vajadust infovabaduse nimel teatud spetsiifilistes situatsioonides osa allikaid mitte avaldada).

Kõnealuse kirjatööga seonduvad küsitavused on põhiosas liigitatavad eetikakoodeksist tulenevate punktide kaupa. Esimene punkt puudutab siiski ka töömeetodeid veidi üldisemalt. (Käesolevas pöördumises on sihilikult kasutatud sõnu nagu „kirjatöö” ja „lugu”, et vältida omapoolset hinnangut avaldatud loo žanrile, mis tekitab selle vormi, teostust ja paiknevust asetades eraldi meediateoreetilisi küsimusi).

1) Kirjatöö autor esitab loo uudisküljel nime all „analüüs”, käsitledes teemasid teatud argumentidele ja väidetavatele tõenditele tuginedes, kuid edastab reaalselt lugejale vaid anonüümsete allikate hinnanguid ja väiteid. Ajakirjanik ei anna lugejatele ega kritiseeritavatele võimalust ise fakte hinnata ja otsuseid teha, samas ei esita ka otseselt enda poolt teostatud analüüsi – sisuliselt esineb juba juhtlõigust alates vaid konstruktsioon „anonüümne allikas väidab nii, järelikult on see nii.” Formaat on küll nimetatud analüüsiks, kuid kirjutis ei sisalda mitte analüütikust ning ühel või teisel viisil hästi-informeeritud poliitikareporterist ajakirjaniku enda väiteid, vaid reaalselt tundmatute allikate poolt juba teostatud analüüsi, mida on kontrollivõimaluseta vahendatud. Ühtlasi puudub võimalus hinnata, kas allikad on usaldusväärsed, või mis poliitikas veelgi olulisem, kas allikad on olnud need, kellena nad on end näiteks telefonis esitlenud ning kas esitatud info võib olla sihipäraselt kallutatud, subjektiivne või pahatahtlik. Mitte ühtegi allikaviidet esitamata võimaldab ajakirjanik ilma vajaduseta küsimärgi alla seada ka enda aususe ja objektiivsuse, kuivõrd puudub võimalus hinnata, kas mingi info on tulnud just selliste allikate käest nagu on väidetud või pärineb see meediat või poliitikamaastikku läbi avalikkuse manipuleerida püüdes hoopis mujalt. Hea ajakirjandustava näeb üldiselt ette vähemalt ühe identifitseeritava allika kasutamist. Vastasel juhul puudub rünnatavatel isikutel reaalne võimalus end täiendavalt kahjustamata kaitsta ning hinnata esitatud kriitika objektiivsust või ka seda, kas ja kelle huvisid kriitika tegelikult esindab. Poliitkommunikatsiooni spetsiifikast tulenevalt legitimeeriks tagantjärgi reageerimine anonüümsed väited ning nende sisu – asudes nende tasemel diskussiooni – ehk enda tavapärane tagantjärgi kaitsmine sellises olukorras oleks allumine võimalikule manipulatsioonile ja provokatsioonile, mille allikat ja suunda ei ole reaalselt avaldatud. Avalik ja aus diskussioon kui selline oleks tavaolukorras alati teretulnud.

2) Eetikakoodeks ütleb järgmist: „5.1. Kui kellegi kohta avaldatakse tõsiseid süüdistusi, tuleks talle võimaluse korral pakkuda kommentaari võimalust samas numbris või saates.” See on ka Eesti ajakirjanduses ka kõige kriitilisemates kirjutistes seni heaks tavaks olnud.
Sellist võimalust kritiseeritavatele ei pakutud. Ühtlasi ei ole see punkt žanrispetsiifiline – ehk on keeruline tõsiseltvõetavalt väita, et teatud stiili puhul tuleb rünnatavatele sõna anda ja teatud puhkudel võib seda soovi korral ka mitte teha.

3) Ühtlasi sedastab koodeks punktis 4.2, et „Konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kõik osapooled.” Kirjutis ründab aga otseselt Juhan Partsi, ning oletustele ja kontrollimata faktidele tuginedes kaude ka Mart Laari. Enne loo avaldamist ei küsitud kommentaari ei Juhan Partsilt ega Mart Laarilt, kelle tegevust uudisteküljel avaldatud kirjutises otseselt käsitletakse. Ehk piltlikult langetati süüdimõistev otsus nö saunajuttude alusel, mis ühtlasi õõnestab taas lugupeetud ajakirjandusväljaande ja ka terve meediasektori autoriteeti, lubades näiteks avada tavaliselt ebaotstarbeka diskussiooni teemadel, kas lugu pole just sellisena avaldatud ainult soovist provotseerida ning juba tuntud nimesid ja teemasid kuritarvitades sensatsiooni tekitada, lootes samas, et alles tagantjärgi võib-olla pakutava vastulausega saaks teemat veel ka järgmises lehenumbris ja vast ka ülejärgmises läbimüügieesmärkidel aina ja aina jätkata.

4) Eetikakoodeks ütleb ka punktis 4.1, et „Uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad. Uudismaterjal põhinegu tõestataval ja tõenditega tagatud faktilisel informatsioonil.” Paraku puuduvad lugejatel ja rünnatavatel isikutel faktid ja tõendid väiteid tõestava materjali olemasolust.

5) Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punkt 4.11: „Fotod, fotode allkirjad, pealkirjad, juhtlaused ega saatetutvustused ei või auditooriumi eksitada.” Artikli pealkiri „Partsi plaan: ajada valitsus lõhki“ ütleb üheselt, et Juhan Partsil on plaan lõhkuda valitusust, mis ei vasta tegelikkusele. Seda saanuks Juhan Parts sõnasaamise korral ka ise kinnitada. See omakorda oleks aga kahtlemata takistanud sensatsioonimaigulise kirjatüki avaldamist praegu avaldatud kujul, mis tõstatab eraldi eetikaküsimuse teemamanipulatsioonist.

6) Punkt 3.5: „Toimetus kontrollib, eelkõige kriitilise materjali korral, informatsiooni tõesust ja allikate usaldusväärsust. Ka juhul kui avaldatava/edastatava materjali autoriks ei ole toimetuse töötaja, kontrollib toimetus oluliste faktide tõesust.” Toimetus ei sekkunud tegelikkusele mittevastava info avaldamisse ega kontrollinud allikate kasutamist ja usaldusväärsust, mistõttu eirati Eesti ajakirjanduseetika koodeksi põhimõtet anda lugejate õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta.

7) Eetikakoodeksi punkt 1.5 sedastab, et „Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada.” Ajakirjanik kahjustas avalikult IRLi ja Juhan Partsi reputatsiooni, levitades tegelikkusele mittevastavat informatsiooni.

Jään huviga ootama pressinõukogu hinnangut, mis aitab tulevikus ajakirjanikel ja ühiskondlike organisatsioonide suhtekorraldajatel läbi vastastikkuse koostöö senisest veelgi paremini Eesti avalikkust Eestis toimuvast informeerida.

Lugupidamisega,

Marko Lepik
IRLi kommunikatsioonijuht