Hans H Hiir does it again ehk Eeli Kurest veel

Hans H Luik on tegelikult väga arg mees, kuigi Kadri Kõusaare raamatust Ego, kus ta portreteerib oma toonast armukest kui maailma isandat, võib jääda sootuks teistsugune mulje. Tõsi, Hansul on lai joon, ta kannab hästiistuvaid ülikondi ning edevaid prille, on tugeva kehaehitusega, jaa, aga rinnus põksub tal ikkagi hiire süda.

Kui maffiamehed Hansu akendesse süütepudeleid loopisid, siis Hans jättis oma südantlõhestavates sõnavõttudes mulje, justkui ohus oleks vaba ajakirjandus ja sõnavabadus. Kahtlusevari langes kogunisti ärimees Toomas Annusele. Et Luik oleks justkui liiasti sõnu pruukinud, kõigest ausalt kirjutanud ning nüüd siis teda karistati selle eest. Hiljem selgus siiski, et põhjus on proosalisem, Luige kinnisavarabisnis. Sest vaatke, Luik on ka ärimees, palju rohkem ärimees kui ajakirjanik, ajakirjanik võib-olla enam mitte üldse, ja äris võib alati tulla ettenägematuid olukordi. Näiteks pankrot, aga mitte see ei ähvardanud Luike. Luike ähvardas hoopistükkis äripartnerite kättemaks. Miks, võiks küsida. Miks peaks keegi kellegi akendesse niisama, asja eest, teist taga süütekaid loopima? Ja selleks veel maffiamehi palkama? Olen üsna palju maffiameestega suhelnud ja tean, et nii toimitakse vaid siis, kui keegi on kellelegi võlgu. Kui keegi on kedagi petnud. Luik võis maffiameestel naha üle karvade tõmmata, teha niiöelda hostile takeover'i ja mõelda, et ega keski teda niikuinii ei puutu, ta ju võimas meediamogul. Aga siin on sürpriis - maffiamehi ei koti su mogullus. Nad ei loe lehti. Neid huvitab, et sa neile rahad tagasi maksad. Kui ei, siis ole valmis halvimaks.

Luik oli aga kaval. Ta tegi hästi suurt kisa nagu ühele lõksusattund hiirele kohale ja appi tulid kõik politseid ja prokurörid, terve perssetäis asjamehi. Ja Luik oskas selle eest tänulik olla. Tema protsessi prokurör on Steven-Hristo Evestus. Meenutagem hetkeks seda edevat, roosa särgi ning roosa lipsuga tegelast moodsate prillidega. Temast ilmutas Ekspress siis, kui protsess ühe süütekaloopija, Marek Võrgu üle juba käis, uhke loo pealkirjaga "Prokuratuuri kaanepoiss". No milline noor jurist ei tahaks, et teda sedaviisi nimetataks! Eriti veel selline edev noor mees nagu me tubli Steven-Hristo. Luik andis sisuliselt noorele prokurörile altkäemaksu, mitte küll raha, aga au ja hiilgust, et see ikka tema protsessis hästi esineks. Hiir maksis koerale, et see hästi lõriseks.

Teisel korral tajusin Luige argust siis, kui puhkes Galojani skandaal. See algas Eesti Ekspressis, kui mäletate; üks Luige sõdureid, Argo Ideon kirjutas loo, kus tituleeris Anna-Maria kohe vargaks. Teised lehed tegid niisamuti, aga siis hakkasime meie ja Virkko Lepassalu Anna-Mariat kaitsma, tõime välja asjaolusid, mis tõestasid, et EEL-i rahad on kõrvaldanud keegi teine, võimalik, et ordeneeritud Riivo Sinijärv ise. Kutsusin siin blogis mitu korda Luike teemat üle võtma, aga ei midagi. Ja tean ka põhjust. Nimelt on Luige suured sõbrad esiteks Rein Lang, kes oli Anna-Maria vastase kampaania üks eestvedajaid, ning teiseks Peep Mühls, see kaks-pudelit-kummaski-käes-ja-üks-taskus-mees, kes on seotud Riivo Sinijärvega. Ja Luik lasi Ekspressil Anna-Mariale vee peale tõmmata, sest mängus olid tema sõprade huvid. Lisaks sellele, et ta on arg, on ta niisiis ka käsi-peseb-kätt-poliitika pooldaja. Mul on siiani meeles Luige enda "suured sõnad": "Sõbrad kallid, aga tõde veelgi kallim". Nüüd kõlavad nad niisama õõnsalt kui Ekspressi kunagine reklaamlause: "Kes ei loe Ekspressi, kobab pimeduses".

Nüüd on vastupidi. Loe Ekspressi ja sa saad teada, kelle peale Luik parajasti vihane on. Kellele ta tahab ära panna. Viimane näide on siis Liis Haavel ja vana mees Eeli Kurg. Hea ajakirjanik Madis Jürgen saadeti vana mehe aia taha, kus ta talt siis paar küsimust küsis, süüvimata teemasse, viitsimata uurida tegelikke materjale. Need tegelikud materjalid on mul praegu laua peal. Sest mul oli nii palju aega, et Eeli Kurega Tartus kokku saada. Tema sõi seal Liis Haaveli seltsis rõõmsalt pannkooke, siunas oma sugulasi ega olnud sugugi nõus sellega, et tema, täie mõistuse juures olev mees, peab kolmandat korda kohtupsühhiaatrilisse ekspertiisi minema. Liis Haavel seletas, et on nõus Eeli enda juurde elama võtma, aga vana mees tahab veel oma majas elada, kuniks tal see võimalus on.

Madis Madiseks, tema lakub oma tööandja perset, aga miks on Luik Liis Haaveli peale pahane, ja mis olulisem, kelle asju ta seekord ajab. Piisab, kui uurime, kes on ostnud kokku Eeli Kure maja ligidal olevad maatükid. See on, üllatus, üllatus, suurärimees Urmas Sõõrumaa. Sõõrukas! Sõõrukas on aga Luige suur sõber. Et siis seekord on Luik võtnud kaitsta Sõõruka huve, kes tahab kindlasti ka Eeli Kurele kuuluvad maad ja majad kokku osta.

Et siis sedasi. Aga argus ja ahnus on ennegi koos käinud. Argus ja ahnus on nagu paarisrakend, vankri vedamiseks on vaja mõlemaid. Nüüd laiab Luik veel Delfis ka. Aga enda kohta negatiivseid kommentaare avaldada ei luba. Need kustutatakse kohe, et "suure juhi" maine jääks plekituks, nagu üks kommentaator tabavalt märkis.

Mis edasi? Lühiajaliselt võib selline praalimine isegi edu tuua, aga pikemas perspektiivis kannatab Ekspress Grupi ja Luige enda usaldusväärsus ning kannatab kõvasti. Ekspress Grupi maine langeb niisama hoogsalt kui Ameerika dollar (mis täna, tõsi küll, ju pisuke tõusis). Tõusuks oleks muidugi hädasti julgust vaja, aga kas tal seda on, teab ainult Luik ise.