Ka prostituudid halastavad

Halastusseksi teema on hetkel täitsa kuum. Kõigepealt intervjuu Kadri Kõusaarega Kroonikas (muide, Kroonika on viimasel ajal väga huvitavaks muutnud, nii et tubli!), siis võttis sõna Heimar Lenk ja lõpetuseks Kati Murutar. Näib, et kui kusagil vähegi seksi teemadel piiksatatakse, läheb see meie inimestele väga korda. Kõik nagu tahaks sel teemal midagi kaasa öelda. Kasvõi takka kiita või hurjutada.

Aga eks ole ju seegi halastusseks, mida pakuvad prostituudid. Käivad ju nende juures peaasjalikult mehed, kes kodus seksi ei saa. Inno rääkis, et prostituut, keda tema siin Tartus külastas, töötas põhilise aja Soomes, kus suur osa ta klientidest olid liikumispuudega mehed. Prostituut-eraettevõtja saab kliente valida, ta ei pea seksima sellega, kes talle ei meeldi, ja seepärast oleks väga vajalik, et riik looks sellistele, omaenda peremeesteks olevatele prostituutidele sotsiaalsed garantiid ning turvalise töökeskkonna. Miks ei võiks sellisel prostituudil olla niisama mõnus töökeskkond kui näiteks juuksuril ja massööril? On ju prostituut samuti lõõgastava teenuse pakkuja ning pealegi leevendab ta ühiskonnas pingeid. Kui pinges meestele loodaks võimalused südametunnistuse piinadeta seksida, oleks ümberringi palju vähem vägivalda. Siinjuures pean ma mõistagi ainult silmas eraettevõtjast prostituuti, mitte kupeldaja malaka all tasuta tööd tegevat ning süstla otsas olevat eluheidikut. Neid kaht ei tohi segamini ajada, sest siis lähme prostitutsioonialase diskussiooniga rappa. Pidagem silmas, et on ka koristajaid, kes oma tööd vihkavad, kes ei saa palka õigel ajal kätte. On ehitajaid, kes teevad sisuliselt orjatööd, sest neile ei ole mitu KUUD palka makstud, aga nende õiguste eest ma naisõigulasi võitlemas ei näe. Ok, enamus ehitajaid on mehed, kuid kõikidel elualadel on inimesi, keda nende tööandja ahistab. Seepärast ei hakka ju keegi veel seda elukutset ära keelama. Karistada tuleb tööandjatest ahistajaid, mitte töötajat. Ja kui prostituut on eraettevõtja, kui tal pole muud tööandjat peale tema enese, siis ma ei näe mingit põhjust, miks talle ta äris kaikaid kodaratesse loopida. Sellisel juhul on ka ülim jaburus karistada selle töötaja klienti, kellest see töötaja ise väga huvitatud on.

Viimane suur ärakeelustamise laine vaibus pärast Inno artikleid. Ka mina avaldasin Ekspressis oma tagasihoidliku arvamuse, kus väitsin, et seksi müümine on naise inimõigus. Ja prostitutsiooni keelustamise eest võitlejad eesotsas sotsist eurosaadiku Marianne Mikkoga jäid vait. Nüüd aga on lehtedesse taas tasahilju hakanud ilmuma nn uurimusi, kus on "selgunud", kui halb ikkagi on see prostituudi elu, kui palju on ses ametis tervisehädasid ja kõike muud häirivat. Kõneldud on aga vaid prostituutidega, kes pole oma ametis õnnelikud, ja sellest on tehtud järeldus, et KÕIK prostituudid on oma ametis õnnetud. See oleks umbes sama, mis rääkida vaid nende ehitajatega, kes pole oma palka kolm kuud kätte saanud, ja teha sellest siis järeldus, et oh, peaks ehitamise kui äärmiselt depressiooni tekitava elukutse ära keelama.

Milleks selline kilplasloogika? Lihtsam oleks ju prostitutsioon legaliseerida, riigi kontrolli alla võtta, et kõik prostituudid saaks end registreerida eraettevõtjatena. Riigil oleks ju siis ka parem ülevaade, kes teeb seda tööd vabatahtlikult, kes sunniviisil. Ka prostituudi tööandjad, need nõndanimetatud kupeldajad oleks siis riigi kontrolli all - nad ei saaks enam prostituudi raha ära võtta, sest prostituut saaks nende peale politseisse kaevata. Talle oleks sel juhul tagatud igakülgne turvalisus ning õiguslik kaitse.

Siin on mõttekoht, kui tsiteerida Urve Palot.