kolmapäev, 19. märts 2008
Kollane, kollasem, kõige kollasem
Väljavõte Reutersi veebist.
Viimasel ajal on Eesti-nimelises kolkakülas (õigem oleks küll öelda kolhoosis, sest kolhoosiaegne mõtteviis on ühiskonnas läbivalt prevaleeriv) hakatud taas rääkima meedia nn kolletumisest (sellest on juttu regulaarselt iga paari aasta tagant, ja nii viimased 15 aastat jutti). Üks eeskõnelejatest on Marju Lauristin, nõuka-aegne ajakirjandustegelane, kes lõi enda näo järgi TÜ ajakirjandusosakonna ja määras iseennast sinna kõige tähtsamaks professoriks. Nagu need asjad Eestis käivad, eks. Ja siis kõik kiidavad, ma mõtlen teadlasi, kui targad nad on. Aga näidake, palun, mulle üht viimase aja tõsist rahvusvahelist tunnustust Eesti teadusele või teadlastele, ja ma ei mõtle siin ainult meedia valdkonda. Mina neid ei näe. Kuigi raha on magama pandud kõvasti. Viimane arvestatav tegija oli Lotman, aga temagi töötas veel nõuka ajal ja oli Eestis pigem pagenduses. Ja sai hakkama suht väheste rahadega. Tegelt tuleks Eesti teadlastel endale tunnistada, et nad on lollid nagu lauajalad, ja minna kiirkorras välismaale teadmisi omandama, mis on teadmised. Pole vaja kogu aeg tuututada, et iga rahvas väärib oma teadlasi, valitsejaid jms. Muutused ON võimalikud ja kolkaküla ON võimalik ka kiiremini edasi aidata. Nii nagu tegi seda Soome riik oma noortega 70ndatel, saatis nad välismaale õppima, ja sellest kasvas välja põlvkond, kes arendab praegu Nokiat ja muid olulisi asju, mis on esirinnas kogu maailmas. Muidu juhtub nii, nagu selle Eesti geeniprojektiga, et tahtmine on küll suur, aga elementaarsetest teadmistest jääb lihtsalt puudu ja teised targemad nagu islandlased napsavad hea idee käest ära. Ja suur raha ka ei aita, kui see anda lollidele kulutada, tulemuseks on ainult paha hais. Seda loomulikult keegi tunnistada ei taha, et nad on lollid. Aga paraku, ja kahjuks on see nii, et kõige suuremad lollid teevad kõige kõvemat häält, lausa karjuvad, kui targad nad on. Ja kui lollide kontsentratsioon on suur ka otsustajate hulgas, siis hakkavad ka teaduses laineid lööma sellised ludvigsanderid-oolrait, kellest Irja on põgusalt kirjutanud seoses kirjanduseluga. Nii nagu Marika Mikelsaar, kes peab end nn helluse bakteri loojaks ja taob igal pool vastu rinda, võtab vastu raha ja autasusid, kuigi tegelikkuses tegi kogu töö ära Akivo Lenzner, kes enne oma elutöö lõpetamist vaikselt pinsi pääle saadeti ja sellega lihtsalt mehe suu kinni pandi. Muide, mees on veel täitsa elus, ja elab Tartus.
Ja ei aita ka ilusate majakeste püstipanemisest nagu see IT-kolledž, kui sinna pole kedagi sisse maailma tasemel teadmisi jagama panna.
Aga ma tahtsin tegelikult kirjutada sellest, et see meedia nn kolletumine pole mingi Eesti omapära, vaid juba aastaid kestev rahvusvaheline trend. Kus meedial pole enam nö autentse info edastamise monopoolset, austusväärset ja suurt usaldust nõudvat rolli, inimesed suhtlevad ametiasutustega üle interneti, selleks pole meedia vahendamist enam vaja. Mistõttu väheneb huvi ajakirjanduse, eriti ajalehtede vastu ning meedia peab ellujäämiseks paratamatult muutuma meelelahutuslikumaks, või ütleme siis, et televisioonilikumaks, mis on ka juhtunud. Kolletub ka The New York Times, maailma uudisajakirjanduse trendiseadja. Ja te vaid vaadake Briti ja Põhjamaade tabloide, või kasvõi nn kvaliteetlehti. Eesti lehed on nende kõrval poisikesed, seda just selle nn kollasuse mõttes. Isegi maailma juhtiv ajakiri Time avaldab uudiseid Madonnast ja Britney Spearsist.
Ja niipalju, kui selle kolkaküla vanemad ka ei soovi, rahvusvahelisi trende nad lõpuni kinni hoida ei saa, kui nad just ei keela läbisaamist ülejäänud maailmaga. See viimane soov näib aeg-ajalt läbi kumavat, et lolliks peetavat rahvast oleks mugavam valitseda. Ja et välismaalt ei tuleks "pahad" harjumused eesti rahvast hävitama. Jaa-jaa.
Kolletumise trend ei tähenda muidugi seda, et kõik on lubatud ja et võiks hakata ka kaitsetutele inimestele asja eest teist taga pasunasse sõitma. Nagu see Eesti meedias kipub olema, olenemata sellest, kas tegemist on Ekspressi, ETV, Kanal 2, SLÕhtulehe või Postimehega. Ja samas on huvitav vaadata, et valitsuse tegemised on ajakirjanduse vaateväljast suures osas täitsa väljas. Umbes nii, et kotitakse neid, kellest pole ohtu, et nad asja kohtusse kaebavad. Vat see on ohtlik trend.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
12 kommentaari:
Eks see kõik taandub lõpuks sellele, et inimkond muutubki järjest mugavamaks, ja rumalamaks. Ei viitsita mõelda, ei viitsita süveneda - kõik peab olema pealkirjas ära öeldud ja that´s it. Põhimõtteliselt saab oma elu ju ka ilma oma arvamust kujundamata elada, protsessidest, taustsüsteemidest jne midagi teadmata. Rahuldudes britniuudistega.
Kõik vähegi asjalikum, mittekollasem muutub nishikaks, suhteliselt väikesele grupile huvipakkuvaks.
Nojah, eksole, kunagi oli inimkond hästi töökas ja tark.
Näiteks Andres Metspalu ees võtan mina küll mütsi maha. Tema autoriteet geenitehnoloogias on maailmamastaabis vägagi arvestatav.
Ta on saanud kunagi Eesti NSV teaduspreemia ja mingi Eesti teadlase preemia ka mõned aastad tagasi. Aga kus on tema teadustöö rahvusvahelised tunnustused? Näidake, et ta pole järjekordne ludvigsander-oolrait!
Ja see sõna "autoriteet" on mingi vangla-žargoo, mida kasutati palju ka nõuka ajal, mis on iseenesest huvitav, et miks. Aga teaduses pole sellega midagi kahjuks peale hakata.
http://www.guardian.co.uk/ (minu arvates üks parim leht) või http://www.economist.com/ (üks parimaid ajakirju) on kuidagi hoidunud oma kollasusest.
Lippmaa? Ülikõrge refereerituse aste.
Villems?
Ustav?
Tegelikult ongi nii, nagu Beavise ja Buttheadi looja Mike Judge filmis "Idiocracy", film tulevikust, (kus kõik on lollid, kohustuslik film minu arust, et tänapäeva mõista) et rahvas vaatab kinosaalis ekraanil paistvat suurt perset ja naerab, nii et kusi püksis, kui Sven Kivisildniku võrdlust kasutada. Eesti kolletuv meedia liigub aina rohkem selle persenäitamise suunas.
Mind isiklikult on see süvenev seebitamine nii välja viohastanud, et lasin oma kaabel-TV lepingu lõpetada. Minu elu on liiga lühike, et seda sellise vaimse purksiga täita.
Rahvusvahelisi tunnustusi on olnud küll. Juba see on rahvusvaheline tunnustus, kui artikkel avaldatakse 1.1 ajakirjas, millel on karm avaldamise kadalipp ja mis lükkab 90% kaastöödest tagasi. Meie teadlastel ilmub sellistes ajakirjades artikleid pidevalt, vaadake ise ETIS-e süsteemist. Ka preemiaid on olnud. Oma ala tuntumatest meenuvad kohe näiteks Mart Loog (http://www.postimees.ee/260506/lisad/teadus/202648.php),
Marika Mikelsaar (http://www.postimees.ee/110607/esileht/siseuudised/265612.php),
Mati Karelson. Paljud on välisülikoolide audoktorid jne.
Loomulikult ei ole teadusekaugetel inimestel sellest kõigest üldjuhul aimu, sest sellised uudised ei torka silma.
Akivo Lenzneri kogu töö tegemise jutt on ka jura. Sellisel tasemel teadus on tiimitöö niikuinii ja selge see, et tiimi juht saab suurima tunnustuse.
Lugesin just huviga Ekspressi artikli läbi. Sellest tuli küll välja, et Lenzner ei suuda tõestada, et tema oli tegelik avastaja. Sealt selgub lausa, et L. on vastupidi uurijate tööle kaikaid kodarasse loopinud.
Kas teil on mingeid teisi andmeid? Kirjutage sellest.
lihtsalt, ladusalt, lõbusalt - see on ju meie ajakirjanikele pähe tambitud USAs koolituse saand õpetajate poolt? Kas mitte hr Volkonski pole öeld, et Ameerika toodab labasust? Mõnikord on kollasest kasu ka - sööb ära nn "poliitilised laibad" ? Aga lohutagem end, et pressi vahuvannis tõsised tegijad ei suple! Ja pressile annavad end kätte suht tühised tegijad. Vähemalt nii väidab Pierre Bourdieu! Muide - Eesti rikkaim daam Hella Wuolijoki tahtnuvat Jaan Tõnissoni fännitarina kah ajakirjanikuks saada, aga Helsingi ülikoolis tegi ta professorist korteriperemees talle selgeks, et see eriala on 3. kursusel akadeemilisel teel läbipõrujate ja poolharitlaste jaoks. Meil siin on Lenini õpetus - ajakirjanduse suurest võimust - pähe vist hakanud ja pohmell ei lähe üle?
Mis teadust? Inimesed, meid on ühe keskmise linna jagu, suurem osa on ametis meie taastootmisega halduses, koolis, tervishoius, meelelahutuses. Mõned ka toodavad ja teenindavad. Tehke veidi-üle-miljonilinnadest mingi sotsiaalne analüüs ja võrrelge seda siis meie oma ootustega. Minu meelest pole meil küll mingit shanssi - kui just mingit laadi (maksu? pede? militaar?)paradiisiks ei hakka.
Postita kommentaar