Kollane, kollasem, kõige kollasem

Väljavõte Reutersi veebist.

Viimasel ajal on Eesti-nimelises kolkakülas (õigem oleks küll öelda kolhoosis, sest kolhoosiaegne mõtteviis on ühiskonnas läbivalt prevaleeriv) hakatud taas rääkima meedia nn kolletumisest (sellest on juttu regulaarselt iga paari aasta tagant, ja nii viimased 15 aastat jutti). Üks eeskõnelejatest on Marju Lauristin, nõuka-aegne ajakirjandustegelane, kes lõi enda näo järgi TÜ ajakirjandusosakonna ja määras iseennast sinna kõige tähtsamaks professoriks. Nagu need asjad Eestis käivad, eks. Ja siis kõik kiidavad, ma mõtlen teadlasi, kui targad nad on. Aga näidake, palun, mulle üht viimase aja tõsist rahvusvahelist tunnustust Eesti teadusele või teadlastele, ja ma ei mõtle siin ainult meedia valdkonda. Mina neid ei näe. Kuigi raha on magama pandud kõvasti. Viimane arvestatav tegija oli Lotman, aga temagi töötas veel nõuka ajal ja oli Eestis pigem pagenduses. Ja sai hakkama suht väheste rahadega. Tegelt tuleks Eesti teadlastel endale tunnistada, et nad on lollid nagu lauajalad, ja minna kiirkorras välismaale teadmisi omandama, mis on teadmised. Pole vaja kogu aeg tuututada, et iga rahvas väärib oma teadlasi, valitsejaid jms. Muutused ON võimalikud ja kolkaküla ON võimalik ka kiiremini edasi aidata. Nii nagu tegi seda Soome riik oma noortega 70ndatel, saatis nad välismaale õppima, ja sellest kasvas välja põlvkond, kes arendab praegu Nokiat ja muid olulisi asju, mis on esirinnas kogu maailmas. Muidu juhtub nii, nagu selle Eesti geeniprojektiga, et tahtmine on küll suur, aga elementaarsetest teadmistest jääb lihtsalt puudu ja teised targemad nagu islandlased napsavad hea idee käest ära. Ja suur raha ka ei aita, kui see anda lollidele kulutada, tulemuseks on ainult paha hais. Seda loomulikult keegi tunnistada ei taha, et nad on lollid. Aga paraku, ja kahjuks on see nii, et kõige suuremad lollid teevad kõige kõvemat häält, lausa karjuvad, kui targad nad on. Ja kui lollide kontsentratsioon on suur ka otsustajate hulgas, siis hakkavad ka teaduses laineid lööma sellised ludvigsanderid-oolrait, kellest Irja on põgusalt kirjutanud seoses kirjanduseluga. Nii nagu Marika Mikelsaar, kes peab end nn helluse bakteri loojaks ja taob igal pool vastu rinda, võtab vastu raha ja autasusid, kuigi tegelikkuses tegi kogu töö ära Akivo Lenzner, kes enne oma elutöö lõpetamist vaikselt pinsi pääle saadeti ja sellega lihtsalt mehe suu kinni pandi. Muide, mees on veel täitsa elus, ja elab Tartus.

Ja ei aita ka ilusate majakeste püstipanemisest nagu see IT-kolledž, kui sinna pole kedagi sisse maailma tasemel teadmisi jagama panna.

Aga ma tahtsin tegelikult kirjutada sellest, et see meedia nn kolletumine pole mingi Eesti omapära, vaid juba aastaid kestev rahvusvaheline trend. Kus meedial pole enam nö autentse info edastamise monopoolset, austusväärset ja suurt usaldust nõudvat rolli, inimesed suhtlevad ametiasutustega üle interneti, selleks pole meedia vahendamist enam vaja. Mistõttu väheneb huvi ajakirjanduse, eriti ajalehtede vastu ning meedia peab ellujäämiseks paratamatult muutuma meelelahutuslikumaks, või ütleme siis, et televisioonilikumaks, mis on ka juhtunud. Kolletub ka The New York Times, maailma uudisajakirjanduse trendiseadja. Ja te vaid vaadake Briti ja Põhjamaade tabloide, või kasvõi nn kvaliteetlehti. Eesti lehed on nende kõrval poisikesed, seda just selle nn kollasuse mõttes. Isegi maailma juhtiv ajakiri Time avaldab uudiseid Madonnast ja Britney Spearsist.

Ja niipalju, kui selle kolkaküla vanemad ka ei soovi, rahvusvahelisi trende nad lõpuni kinni hoida ei saa, kui nad just ei keela läbisaamist ülejäänud maailmaga. See viimane soov näib aeg-ajalt läbi kumavat, et lolliks peetavat rahvast oleks mugavam valitseda. Ja et välismaalt ei tuleks "pahad" harjumused eesti rahvast hävitama. Jaa-jaa.

Kolletumise trend ei tähenda muidugi seda, et kõik on lubatud ja et võiks hakata ka kaitsetutele inimestele asja eest teist taga pasunasse sõitma. Nagu see Eesti meedias kipub olema, olenemata sellest, kas tegemist on Ekspressi, ETV, Kanal 2, SLÕhtulehe või Postimehega. Ja samas on huvitav vaadata, et valitsuse tegemised on ajakirjanduse vaateväljast suures osas täitsa väljas. Umbes nii, et kotitakse neid, kellest pole ohtu, et nad asja kohtusse kaebavad. Vat see on ohtlik trend.