Pildil vasakult teine Kumna lahingus osalenud Aksel Kübar, tema kõrval Sinimägedes võidelnud Kaljo West ja Kaljo Westi kõrval Keila staabiõuel vene tankide pihta granaate pildunud Georg Vaher. Kõigil meestel on ristid rinnas
_ _ _
Häbi on olla eestlane. Ja häbi on, et olen õppinud Eesti Humanitaarinstituudis. Häbi on olla kirjanik, see nö vaimuinimene, kes on samba vastu. On talumatult häbi olla loomeinimene.
Eelkõige on häbi nende vanade, juba hallipäiste, aga ikka veel sirge seljaga käivate vanade meeste ees, kes kogunevad igal aastal kas Sinimägedel või Keilas. Häbi on sel aastal minna ja neile silma vaadata. Häbi on.
Ühed mu helgemad mälestused isaga koos veedetud ajast on need korrad, kui me käisime Keilas, kus need vanad mehed, kes olid 44ndal aastal noored, 17-aastased poisid, käisid tähistamas oma lahingute aastapäeva. Keila ligidal Kumnas on mälestuskivi, pisikene, maadligi asetsev, pisut juba sammaldunud kivikene, mille juurde need vanad mehed tõid lilli ja pärgi. Oma langenud sõjakaaslaste mälestuseks. Nad langetasid pea ja vaikisid hetkeks. Pisikene, maadligi asetsev mälestuskivi, mida mööda sõites ei märkakski, sest ta on nii pisi-pisikene, oli me lahkudes kaetud lilledega.
Vanad mehed olid seal hardad ja mõtlikud, aga kui Keila linnavalitsuse kohvilauda jõudsime, hakkas neil jutt jooksma. Mõni oli endale koguni vana sõdurivormi selga pannud. Kas teadsite, et sel aastal, jaanuaris suri Kaljo West, vabadusvõitleja, kes võitles Sinimägede all? Hästi tore ja muhe vanamees, kes oli alati nõus mulle pildi jaoks poseerima. Tema ei ole ainus. Igal aastal, igal kuul tegelikult sureb mõni mees, kes oli 44ndal aastal 17-aastane poisike.
Kas teate, mis oli nende kõigest hoolimata ikka veel nooruslike, ikka veel poisikeselike vanameeste suurim, hardaim soov? Et oleks üks sammas, kasvõi siis Vabadussõja võidule pühendet, aga et oleks üks sammas. Nende veel hardam soov oleks olnud, et ka neile, 44ndal aastal võidelnuile oleks püstitatud oma sammas. Mu isal olid rõõmupisarad silmas, kui Lihulas püstitati sammas, mis oli pühendatud saksa poolel võidelnutele. Kui see sammas Juhan Partsi ja Margus Leivo eestvedamisel alandaval moel ära veeti, olid mu isa silmis kurbuspisarad. Ja ta kaotas lootuse. Et miski sammas üldse kunagi püstitatakse. Kui isa kuulis Vabadussamba püstitamisest Harjumäele, siis ta oli väga rõõmus. Ja loomulikult meeldis talle selle kavand - ikkagi Vabadusrist! Tema ja ta sõjakaaslased olid sellest aastaid unistanud, aastaid rääkinud. Lõpuks ometi võis see unistus täituda.
Seda on raske mõista, aga 44ndal aastal võidelnud mehed peavad seda Vabadussõja võidule pühendatud sammast ka OMA sambaks. Miks, küsite. Aga seepärast, et neil pole OMA sammast. Neil on vaid need pisikesed, maadligi asetsevad kivikesed vanade lahingupaikade juures. Ei enamat. Ja olgugi see sammas Vabadussõja võidule pühendet, on see siiski ka nende, veel elus olevate, 44ndal aastal võidelnud 80- ja 90-aastaste meeste võidu sammas.
Sest nad siiski võitsid. Nad võitsid selle, et tuhanded eestlased said sel ajal, mil nemad vene tanke kinni hoidsid, üle mere laevadega läände põgeneda. Nemad, need 80- ja 90-aastased mehed kinkisid meile AJA. Selle aja, mis oli vajalik, et viia vabadus üle mere, rettu, kuni saabub aeg, mil ta saab jälle tagasi tulla. Kui te ei ole märganud, siis Kalev on koju jõudnud. Me oleme jälle vabad, tobukesed.
Keila all toimunud lahingud on ses suhtes eriti sümboolsed. Sest nad olid viimased lahingud. 44nda aasta septembrilõpu lahingud. Kordan veel: tänu sellele, et need mehed, kes seal võitlesid, rinnet kinni hoidsid, said väga paljud inimesed ja VABADUS ühes nendega üle mere läände põgeneda. Ta oli seal tallel, kuni meil teda jälle vaja läks. Ja see on nende 80- ja 90-aastaste meeste teene. Nad päästsid selle vabaduse, mis Vabadussõjas kätte võideti.
Seepärast on vaja väärtustada neid vabaduse päästjaid, neid 44ndal oma nooruse ohverdanud vanu mehi. Ja väärtustada neid nii, et anda neile lõpuks ometi OMA SAMMAS. See sammas, mida NEMAD peavad OMAKS. Olgu ta pealegi siis Vabadussõjale pühendet. Kutsutagu teda siis pealegi Vabadussõja sambaks. Mis siis. Minu isale oleks see olnud oma. Samuti tema sõjakaaslastele.
Minu isa suri 20ndal septembril. Ta nägi ära võidutöö kavandi, aga tema silmad ei jõudnud näha selle samba püstitamist. Aga on palju 80- ja 90-aastaseid mehi, kes saavad seda veel näha, kui see sammas sügisel ikkagi püstitatakse. Neid on ja nad ootavad hardalt.
Me ei ole oma vabadust väärt, kui me neile seda ei anna.
Me ei ole väärt seda vabadust, mille nemad päästsid.
Ma palun jumalat, et me siiski oleks seda väärt. Ja et mul ühel päeval ei oleks enam häbi olla kultuuriinimene. Praegu kõlavad sõnad "kirjanik", "kunstnik" ja "arhitekt" minu kõrvus igal juhul anekdootlikult. Nagu vanas vene filmis, kus tegutses Ivan Duratshok. Mida ma ilmapealgi poleks uskunud, taevas halasta - et Eesti kirjanikest, kunstnikest ja teistest kultuuriinimestest saavad Ivan Duratshoki agendid.
Mul on häbi, piinlikult häbi.
Pildil väike mälestuskivi, Kumna teeristil langenud sõdurite mälestuseks
Pildil vahvad leegionärid kohvilauas, sõjamälestusi heietamas. Vasakult Aksel Kübar, Kaljo West ja Eesti Vabadusvõitlejate Liidu esimees Gunnar Laev
Pildil Georg Vaher ja Valery Saks (pange tähele risti rinnas!). Mõnus kohvipaus Keilas.
Pildil Georg Vaher koos ühe Lihulas võidelnud mehega.
Pildil Georg Vaher ja Aksel Kübar. Aksel Kübar räägib, kus ja kuidas ta võitles.
Pildil leegionärid sõjaaegses mundris, paremal piilub minu isake
Pildil minu isa. Käik Keilasse õnnestus! :)
22 kommentaari:
kulla irja, sinu jutt on tore ja õige, kuid ainult ühe agaga. kas nende meeste teeneid tuleb austada asjaarmastajaliku katsetusega, mis isegi omas arhailises võtmes on mannetu. minu vanaisa teenis II MS ajal eesti omakaitses ja võitles kah eesti vabaduse eest, aga mina küll ei taha tema mälestuseks sellist soperdist. kui inimesi austada, tuleb seda teha parimal võimalikul viisil, sest sellist mälestusmärki rajatakse ainult üks kord. ja see peab olema hetke absoluutne tipptase. mulle ei meeldi kui selliseid asju tehakse küündimatul tasemel rahva silmis poliitilise linnukese saamiseks. ja kõik, kes eriarvamusele jäävad tembeldatakse moskva käsilasteks, reeturiteks. sisuliselt siin ju manipuleeritakse rahva ja samuti ka nende hallipäiste vanahärradega. vadussammas või vabadussõjasammas või vabadusvõitlejate mälestussammas peaks olema midagi sellist, mis kõiki eestlasi ühendaks hoolimata vanusest, usutunnistusest, soost, poliitilistest veendumustest. selles peab avalduma meie iseolemise mütopoeetiline tuum, meie kõigi ühisosa. paraku selles sambas seda pole.
/parimat, volts/
nii nagu tauno kangro kaelvipoeg on poolemeetrise kujukesena täidsa kena on ka vabadusrist ilus ainult ordenidna rinnas. mitmemeetrise kujuna on mõlemad koledad ja ebaotstarbekalt kallid - meie väike riik ei saa endale niisugust laristamist lubada
Palun kommentaari Ingridi uue mehe kohta:
http://sloleht.ee/index.aspx?id=270022
tore irja. aga seda enam, et nad on vahvad mehed tuleks neile püstitada monumentaalkunstiteos, mis on hetke tipptase mitte mingi käkerdis. ansipil on pohlad nendest vanahärradest või vabadusvõitlusest, teda huvitab ainult võim ja raha. iga korra ajal on ta sooja koha peal olnud. ja praegune sammas on võimalus poliitiline linnuke kirja saada. vabadusesümbol peaks olema selline, mis ühendab kõiki eestlasi olenemata soost, vanusest, poliitilistest vaadetest, seksuaalsest orientatsioonist. see peab tabama eestlaste mütopoeetilist tuuma, olema ühisosa. kahjuks meile pakutavas sambas midagi sellist ei ole.
/parimat, volts/
Väga hästi kirjutatud artikkel. Heaks artikliks ei piisa loomulikult vaid ainult sõnaosavusest. See eeldab sisukat ja olulist teemat, mis selles artiklis tummiselt olemas on.
Tõepoolest need vanahärrad väärivad palju enamat ja nende teod kindlasti väärilist tunnustamist.
Olen alati kunagisi Eesti vabadusevõitlejaid hardusega imetlenud, nende vaprust ülekaaluka, alatu vaenlasega võitlemisel, nende nutikust, elutahet ja ellujäämise lugusid. Ning seda elurõõmu, mis neist kiirgab ka väga kõrges vanuses. See teeb ka omal südame soojaks. Sellised inimesed on olnud Eestimaa sool ja kõige ehedamad omariikluse patrioodid.
Pole kahtlust, et Eesti ja selle vabaduse eest võidelnud väärivad oma riiklikku tähendusega ausammast. Ise olen vabaduse risti kujutava vabadussamba suhtes jäänud neutraalseks. Seda aga ennekõike mitte seepärast, et vabaduserist ei oleks väärikas kujund, vaid ennekõike tekitab küsimusi selle rajamise kosmiline hind (63 miljonit krooni!) ning mingil määral ka üldrahvaliku toetuse puudumine selle kujunduslikule momendile. Siin oleks pidanud samba rajamise initsiatiivgrupp rahvale pikemalt ja rohkem selgitustööd tegema enne kavandi sellisel kujul töösse panemist. Ristisümboli teemal on Eesti Ekspressis suhtes silmaringi laiendava artikli kirjutanud näiteks ajaloolane Pekka Erelt.
Praeguseks on vabaduseristi rajamise läbisurumine tekitanud suures hulgas inimestes juba põhimõttelist vastuolu, tundub, et suuresti igakülgselt läbikaalumata protsessi tõttu.
Kui te veidi rohkem maailma asjadest jagaksite, siis te leiaksite, et keegi pole SAMBA vastu, lihtsalt ollakse selle vastu, et meie vabadussõja võidu puhuks tehtav sammas nii mannetu ja kole on! Kui te New Yorgis käinud olete, siis te teate mis tunde tekitab Leedi Liberty selle vaatajates - võimas võidujumalanna valvamas oma rahva üle. Mis tunde tekitab mingi kole sammas, mille otsas on veel koledam rist?
Teie solvate vabadussõda sellega, et tahate, et seda jääks mälestama seest õõnes 63 milli maksev tühine purskkaev...
Eelviimasel pildil keskel olev mees Ralf ei ole kahjuks leegionär, sest ta ei ole nii vana ja oli lahingute ajal alles laps. Ta on leegionäride üks eestkõnelejatest ja tal on kange tahtmine leegionär olla ja kes see ikka vaatab ta passi, et näe polegi. Aga muidu on ta tubli mees.
Aitäh kaasamõtlemise eest!
Minu arust ei ole sammas kole. See on lihtne ja robustne, aga minu arust üks Vabadussammas peabki selline olema. Lihtne ja robustne, üheselt mõistetav. Kasvõi kole, aga lihtsa sõnumiga.
Ja kuivõrd Vabadussõja sümboliks on vabadusrist, siis mis muu kui vabadusristi kujuga peaks olema vabadussammas? Eks meie mälestuseks püstitatakse kunagi selline sammas, mis meile meeldib, selle pärast ei maksa muretseda. Nüüd on vaja kiiresti tegutseda, et need mehed näeks ära sellise samba püstitamise, mis neile meeldib.
Leedi Liberti ei tekita minus miskeid emotsioone. Tavaline vana-kreeka jumalakujude jäljendus, plagiaat.
me ei ole oma vabadust väärt, kui anname neile meestele inetu samba - isegi kui nad oleksid sellegi eest tänulikud - ja mitte PARIMA, mida meie asjatundjad suudavad! ei ole nõus selle väitega, et sihuke sammas peabki rohmakas olema.
Minu arust ei ole sammas kole. Miks ta kole on? Seepärast, et ta on rist? Seepärast, et teie ei ole kristlased ja rist on teie kristluse sümbol?
Aga rist ei ole sugugi ainult ristiusu sümbol. Rist on ka nelja ilmakaare sümbol.
Arvan, et Vabadusrist on lihtsalt paljude inimeste foobiad äratanud. Et appppiiii, rist! Preestrid nüüd tulevad mürinal kõik!
Ka mina olen kirjutanud kirikuvastaseid artikleid, aga mul pole ristikiriku ja risti ees kabuhirmu. Arvan lihtsalt, et kirik peab moderniseeruma, liberaliseeruma, ajaga kaasas käima. Kirik peaks tolereerima samasooliste liite ning soosima sobivate inimeste teineteiseleidmist. Kiitma seeläbi heaks ka sobimatute lahutused. Aeg on küps uueks reformatsiooniks. Ärgem unustagem, et ka Martin Luther oli omas ajas ketser, sest ta ju sisuliselt himustas teise mehe naist. Jumala naist, nunna.
Nüüd võiks sealt edasi mõelda ning teha sobimatute paaride lahutused lihtsamaks.
Okei, aga see on minu suhe kirikuga. Ja kuna ma olen selle suhte enda jaoks selgeks mõelnud, siis ei ole RIST kui sümbol mulle ka hirmutav.
Aga paljude teie jaoks on ristikuju "kole", loe: hirmutav seepärast, et te ei ole endale oma suhet kirikuga selgeks mõelnud. Teid ei hirmuta mitte Vabadusristi kuju kerkimine Harjumäele, vaid te eneste teadmatus ja ebakindlus.
A kes see uus mees on?
heh, küsimus ei ole üldse ristis. mulle isegi meeldiks kui sammas oleks suur ladinarist. mul ei ole kristlusega mingeid probleeme. küsimus on selles kuidas seda tehtud on. rohkem on küsimus selles, et see on paganama primitiivne ja inetu. proportsioonid, käsitlus kompositsioon, kõik nüansid, mis tegelikult moodustavad terviku ja annavad asjale sisu.
/volts/
Jah, aga rist on rist, seda ei annagi eriliselt ilustada. Ja see, et ta on seest valgustatud, on minu arust väga hea lahendus.
No kui sa ikka ja jälle selle teema siin üles võtad (isegi oma mehe vastulausete kiuste), peaksid nüüdseks juba oskama näha ja arvestama erinevate gruppidega "sambavastaste" leeris.
väide: "Aga paljude teie jaoks on ristikuju "kole", loe: hirmutav seepärast, et te ei ole endale oma suhet kirikuga selgeks mõelnud. Teid ei hirmuta mitte Vabadusristi kuju kerkimine Harjumäele, vaid te eneste teadmatus ja ebakindlus."
Samba vastaseid on nüüdseks mitut sorti:
1) tõeliselt ristivastased - veendunud ateistid, maausulised ja teiste meil vähemlevinud religioonivormide järgijad
2) leiged traditsiooniliste sümbolite mittepooldajad - eelistaksid igal juhul näha mingit kaasaegset väljendusvormi
3) disainerid-arhitektid - väidavad, et praegune kavand ja kogu haljastusplaan on professionaalselt küündimatu
4) kunztiinimesed - on lihtsalt solvunud, et nende püha ja ülimuslikku peent maitset ja ruumikujunduslikku tunnetust pole arvestatud
5) mõned vanad kommud ja nende ideede edasikandjad (jah, ilmselt siiski leidub sambavastaste leeris ka mõni tõeline poliitilistel põhjustel vastaline)
6) ristisamba suhtes neutraalsel positsioonil seisvad tavakodanikud, kuid selle üüratu prognoositava maksumuse vastu, näevad samba sellisel kujul läbi surumises valitseva kliki jõupositsioonilt teostatud (valimis)poliitikat ja rahva raha raiskamist.
Neid gruppe on kindlasti veelgi ja neil kõigil on mõistetavalt erinevad põhjendused oma vastalisusele. Nagu sinulgi enda pooldavatele argumentidele.
Nii et ära lange pidevalt primitivismi ja pane kõikki vastaseid ühte patta.
Ning selleks, et kangekaelselt oma vastaseid teisitimõtlejaid kunztiinimesi jätkuvalt ühtede ja samade teesidega materdada, pole ometi vaja kirjutada 10-t uut artiklit.
Ega Innogi samba vastu ole, pigem neutraalne.
Aga seda ma usun küll, et ristikuju on paljudele vastuvõetamatu just sisemiste, salajaste foobiate tõttu, mida ei juleta välja öelda.
Kui minu jutt ei meeldi, siis seda ei pea lugema. Ja ma kirjutan kasvõi sadamiljon artiklit sel teemal, kui tahan.
Tähendab, ma muud ei tahaks öelda selle samba kohta, kui et tsiteerida klassikuid:
"Sihukese raha eest ostsid sihukese asja või ? Poiss, see on ju kukesupp !"
Nii inetu asja peale sellise raha hakkama panemise asemel võiks nad selle tõepoolest armukestele anda... Või, maitea, vabadusvõitlejate vahel ära jagada. Vajadus samba järgi ilmselt on olemas, aga no see on ju pmst savisaaresammastele paras kolmandaks.
see oli vaga hea kirjutis,selle v6iks avaldada delfis v6i m6ned ajalehes mis n6us on vastukaaluks nende kunstiinimeste soigumisele.
tõeline pisaratkiskuv hollivuudi stsenaariumi järgi kirjutatud artikkel...kohe nuuks-nuuks.
aga - irja, nii suured kui ka nende vanade meeste teened on, ei pea terve eesti rahvas kannatama ja aastakümneid(-sadu?) seda inetut ja maitsetut risti seal mäe otsas vahtima!
ja selle ajast ja arust, aegunud ja lapsiku sambaga harjumäe ja terve linnasüdame ärarikkumine ei kompenseeri lihula sammast.
võidelge lihula samba eest ja püstitage see tagasi, aga jätke tallinna kesklinn rahule!
Mulle see sammas meeldib ja paha on vaadata kui eestlased jälle omavahel kaklevad...me oleme tõesti nagu metsinimesed kõrvaltvaatajale...Rist ei ole ainult kristluse tunnus ja milles see Jeesus süüdi oli kui inimesed kuritegusid selle risti abil korda saatsid.Nii lolliks ei maksa ka ikka minna kristluse vihkamise juures!
Minu vanaisa oli kommunist.
Pätsi ta ei sallinud, Stalinit veel vähem. Ta pidas alati meeles, et just kommunistliku Venemaaga sõlmiti rahuleping, tsaarivenemaa ei oleks Eesti iseseisvusega kunagi nõustunud. Minu vanaisa õpetas mulle, et oma mõtete ja veendumuste pärast ei tohi kunagi häbi olla ning seda, et võitjad peavad olema suuremeelsed.
Kuid risti tema riigi pealinna esindusväljakule mina ei taha. Iga kord kui ma seda kavandit vaatan, ma tunnen endas agressiivsust ja soovi hävitada. Ma pole ainus. Miks külvata vihkamist?
Kõrvalepõikena: minu isa pidas ideelistest kommunistidest väga lugu. Mina ka, eeldusel muidugi, et nad pole vägivaldsed :).
See hävitamissoov, mnjaa... Pakun, et see tuleb seksuaalsest rahuldamatusest.
Ei, rahuldamatusega ei ole seotud, isegi pärast nauditavat seksi tuleb see viha. Kõige enam tuleb kusjuures selle pärast, et selle ristiga kaasneb ajalooliste bastionide sisuliselt betooni valamine ja sinna mingite mittesobivate lisandite tegemine. Ehitamise ajal olid need bastionid ühed kõige moodsamad kaitserajatised. Kui teha mingi sõja võidu sammas ja siis sellega käkkida ära ühe maailmas väga innovatiivse kaitselahenduse nägemisvõimalus, siis on midagi valesti. Kas Vabadussõja võidusammast ei saa väljaku keskele panna?
Mina püüan mitte vägivaldne olla, selle pärast see sammas mind kurvaks teebki. Kuid ma saan nii elatud, et Vabaduse väljakule asja ei ole.
Postita kommentaar