Põnevat lugemist ajaloo kohta

Privaatsuspoliitika

laupäev, 8. märts 2008

Naistepäevast

Olen siis nüüd juba mitu aastat kõiksugu päevi, ka naistepäevi, pidanud ja võin teha mõned kokkuvõtted.

Esiteks muidugi tahaks kummutada vana arusaama, et kõik naised on ühesugused. No ei ole. (Ja ma jätaks siin kõrvale sobivuse, mida arvesse võttes ei saa kunagi olla kõik naised ühesugused nagunii) Ehk tõesti nende jaoks on, kes naisi ei tunne, ega tahagi tundma õppida. Nende jaoks on naine selline kodukana, kes on võimeline ainult pesema, koristama, mähkmeid vahetama ja lapsele tähti õpetama. Enamaks ei kõlba kui koduabiliseks.

Minu arust, pärast pikemaajalisi vaatlustulemusi, pole naistel ja meestel mingit vahet, peale ehk väliste tunnuste, kus siis mehed on suuremad ja seetõttu füüsiliselt veidi tugevamad. Ja ongi kõik. Erinevused ei kulge mööda sugupooli, näiteks on toredaid inimesi nii meeste kui naiste hulgas, väga tarku ja arukaid, samas on rumalaid ja pahatahtlikke inimesi samuti nii meeste kui ka naiste hulgas. Noh, see pole ilmselt mingi uudis, et naistel ja meestel pole mingit vahet, aga samas tavateadvuse tasemel peetakse naisi ikka lollimateks, kui neid ühtelugu "abistatakse" ja püütakse õpetada. Ja lüüakse kõiki naisi ühe mütsiga.

Sellest ühe mütsiga löömisest on ilmselt pärit ka see naistepäeva ideoloogia. Mis justkui aitab kinnistada müüti, et kõik naised on ühesugused ja nüüd viime neile kõik koos lilli, mis on poodides samuti kõik ühesugused: tulbid. Koodid on ette antud, käitumismustrid ja tuleb vaid nende järgi talitada.

Nüüd on väga erinev naiste reaktsioon sellele naistepäeva-hullusele. On osa naisi, kes lähevad selle hullusega kaasa. Nad ajavad rinna naistepäeval kummi, justkui mees oleks kõigil teistel päevadel tähelepanematu jobu, ning nö nõuavad oma õigusi: et sel päeval kõik naised puhkavad, magavad kaua ja mehed siis teevad nende eest kõik tööd ära. Kõik, viimseni! Kuigi minu varasemas elus oli tavaks, et me tegime naisega suurema osa kodutöid koos, või siis tegin nagunii ainult mina. Ja minu jaoks polnud olemas mingit nö meestepäeva, kus siis mina oleks saanud jalad seinale visata. Nii et see naistepäev oli minu jaoks nagu karistus, või täiendav kohustus, kus ma pidin siis lisaks igapäevastele kodutöödele ise ka muud asjad ette võtma: hankima naisele lilled, tordi, ja soovitavalt ka mõne kallima kingituse. Ja see pidi kõik olema olemas ajaks, kui naine ärkas! Ja kui midagi ära unustasin, siis oli paanika, et kuidas sa võid, kõik mehed on juba ammu lilli toonud, ja ma ei tea kõik mis veel. Sest KÕIK MEHED TEEVAD NII. Naisele ei mahtunud pähe, et suurem osa mehi ei aita naisi kodutöödel ja naistepäev siis on see üks päev aastas, mil naine saab puhata. Naine puhkas iga päev ja naistepäeval siis topelt. Tal oli küllalt hea elu, võin ma nüüd takkajärgi kinnitada. Sai magada niipalju kui tahtis. Ja ega ta muidu poleks saanud ka laste kõrvalt karjääri teha.

Irja seevastu ei lähe naistepäevast pöördesse. Ta ei sõima mind, kui ma talle sel päeval lilli ei osta. Või teda hommikul naistepäeva puhul pidulikult ei tervita. Ta ütleb, vastupidi, et ta oleks pahane, kui ma seda teeks. Meil on, piltlikult öeldes, iga päev naistepäev. Kus ma aitan teha kõiki kodutöid. Mulle see meeldib, kuigi paljud panevad pahaks, kui mees naist aitab. Konventsionaalsete normide järgi tohib mees naist aidata ainult naistepäeval. Selleks naistepäev ongi! Muidu kaotaks naistepäev mõtte, kui mehed kogu aeg naisi abistaks. Ja niikaua, kui eksisteerib naistepäev, ei aita mehed oma naisi. Sest, milleks?! Naistepäev on sügavalt patriarhaalse ühiskonna tunnus ja selle päeva fetišeerimine kinnistab igal aastal sellise ühiskonnamudeli kehtivust. See on siis selline ühiskond, kus naisi peetakse väheväärtuslikeks, keda peab pidevalt juhendama ja õpetama. Umbes nagu lapsed, kellele on välja mõeldud siis lastekaitsepäev. Ja siis ühel päeval aastas räägitakse kas siis naiste või laste probleemidest, ja siis läheb elu vana rada mööda edasi. Midagi ei muutu.

Ja mis on minu jaoks huvitav, et enamasti on need naiste nn tööd, nagu pesu pesemine, lastega tegelemine, isegi triikimine, söögi tegemine - füüsiliselt väga rasked. Isegi mehele rasked, naisest rääkimata, kes siis, nagu ma eelnevalt mainisin, on väliselt äbarikum kui mees. Füüsiliselt nõrgem. Ja siis see nõrgem on saanud omale kaela suurema koorma. Nagu sõjaväes, kus kõiki raskemaid töid teevad nõrgemad, ja lihaselised pullid pikutavad mõnusalt vooditel. Umbes nii, et naine veab kogu elu vankrit, ja mees, kui ta just ei istu seal vankris sees, siis kõnnib käed taskus kõrval. Umbes selline võiks olla praeguse Eestis kehtiva ühiskonnamudeli kirjeldus piltlikult. Ja mis on huvitav, selle naise kohta kogu aeg ka öeldakse, et "nõrgem pool", aga ikka suratakse talle raskemad tööd. Nojah, ma saan aru, "tugevama õigusega", mis on samuti üks patriarhaalse ühiskonna tunnus.

Ja see, millest praegu räägitakse, et mees tapab end tööga, on ka poolik tõde. Kui lähemalt uurida, siis need tööd, millega mehed end "tapavad", on suures osas nn istuvad-juhtivad või siis kontoritööd. Sest rasket füüsilist tööd tegev mees on enamasti heas vormis. Ja noh, on loomulik, et pärast "väsitavat" tööpäeva kontoris, kui mees saabub koju näägutava naise juurde, siis lahkub ta sealt varsti sõpradega kõrtsu õlut jooma. Ja nii päevast päeva. Ok, naistepäeval teeb ehk kodus naise eest tööd ära, ja ehk ka naise sünnipäeval, aga see on ka kõik. Ja nii see mees oma tervist tapab. Justkui sooritades enesetappu, kasutades eriti pikka ja piinarikast meetodit.

Aga nüüd tagasi naiste juurde. Nii et siis on naisi, kes väga hindavad ja tahavad naistepäeva. On nö traditsioonides kinni, mis tegelikkuses tähendab seda, et on igasugustele muutustele vastu. Mida peetakse "naiselikuks", sellist konservatiivsust. Mis aga tegelikult pole muud, kui suur juhmus. On kurb, et lisaks sellele, et ühiskond peab naisi rumalaks, arvavad naised ka enda kohta nii, ja käituvalt vastavalt (ja olenemata sellest, kas neil on kõrgharidus või mitte). Tõde on see, et naised on rumalad, peavad end rumalaks, ja rumalusest tulenevat argust peetakse vooruseks. Naised ei vea ühiskonnas muutusi ja protsesse, ei seisa muudatuste taga, ei võitle muudatuste eest. Vaid peavad aastast aastasse oma naistepäeva ja siis rügavad oma titelappide ja mähkmetega edasi, ajal, kui mehed teevad suuri asju. Kuigi, õigupoolest, võiks nad mõlemad teha mõlemat. Ja eriti mees, kes on füüsiliselt tugevam, saaks lastega juba sünnist saati võimlemist teha, näiteks. Ja mähkmeid vahetada, peput pesta, mis on füüsiliselt päris kurnav. Ja siis kaoks ka ära see sundus, et mees peab raha koju tooma, kaoks mehel rahastress, kui naine ja mees teevad asju võrdselt ja koos. No ok, mõnesid lihtsamaid asju nagu tolmu pühkimine, saab teha naine, ja mees siis triikida pesu ja lükata lapsevankrit, näiteks. Mees saab lapse kandmisega kindlasti paremini hakkama kui naine, ja siis ei teki naisel selja- ja liigeseprobleeme, reumat, säilub ilus sirge rüht, kui ei pea kogu aeg küürutama.

Ja nagu me Irjaga oleme korduvalt arutanud ja tõdenud, et kõige paremini saavad mees ja naine koos asjadega hakkama, kui nad sobivad. Mitte nii, et oi kui ilus mees ja ilus naine, vaid nad peavad ka tegelikult sobima, ja seda tunnevad ja tunnetavad nad ise, mitte tädid kuskilt saunast. Ja kui nad sobivad, siis on neil tõenäoliselt sarnased huvid ja nad saavad ka koos teha tööd. Sarnast tööd. Ükskõik, milline see töö siis ka ei ole. Näiteks kui meeldib kirjutada, siis saavad minupärast pidada kasvõi blogi. Ja kui meeldib süüa teha, siis saavad pidada restorani. Ja miks mitte teha asju koos, kui paljud olulised asjad, nagu armastus, lähedus, seks on sellised, mida naine ja mees saavad teha ja tunnetada ainult koos. Miks peaks elu olema selline, et koos ollakse vaid mõned kuud enne ja pärast abiellumist, ja siis hakkab kumbki oma eraldi elu elama? Miks nad ei võiks kogu elu olla kogu aeg koos? Kui räägitakse, et pere, lähedus ja armastus on väga olulised. Ent ometi elevad kaasad väga erinevaid elusid, ja kokku saadakse siis vaid teistele näitamiseks.

Kui nüüd tulla tagasi minu endise ja praeguse naise juurde, siis endine naine ei soovinud midagi teha olukorra muutmiseks, ja sellega naiste aitamiseks. Ta nautis oma privileege, mis ma talle andsin, aga väljapoole näitas ikka välja, et me elame nagu klassikalised patriarhaalse ühiskonna mees ja naine. Ja ta vahel lausa mõtles välja asju, et muuta mind nö mehemaks. Oli justkui häbi, et ma teda abistasin. Praeguse naisega teeme asju koos ja ei tema ega mina pea midagi häbenema. Ja selline elu on väga mõnus. Ja vaba.

Ja kui paljud naised mu praegust naist sõimavad, et miks ta midagi ei tee, siis küsin ma vastu: aga miks peaks naine tegema raskeid nn kodutöid. Miks ei võiks naine teha seda, mida Irja: olla lihtsalt ilus, särada ja naeratada, lugeda, mõelda ja kirjutada. Teha seda, mida hing ihkab. Ja seda ilma mingite süümepiinadeta.

7 kommentaari:

  1. Loen seda postitust ja mõtlen, et see on peaaegu kui minu elu. Ma tean mida sa mõtled kui ütled, et inimesed peavad omavahel sobima. Ma tean mida tähendab kaaslasea koos tehtud kodutööd ja mehe poolt üleüldse ära hellitatud saada.
    Naistepäev on päev kus naised saavad näidata, et nad on tõelised naised. Kahjuks on maailmas väga palju mehi kes ei mõista oma naist hinnata, võtta teda kui võrdset partnerit. Ja vot neile meestele tuleb meelde tuletada seda, et täna on päev kus naine võiks puhata.
    Tegelikult see muidugi sellisena lõpuks välja ei näe. Halvemal juhul joob mees ennast veel täis ka. Suurest kurvastusest, et pidi kallist viinaraha lilledele kulutama ning elab selle naise peksmisega välja.

    VastaKustuta
  2. Teises abielus on ju iga inimene miskit varasemast õppides - targem - suhtlemisel oma uue partneriga. Pealegi - pseudotööl käimisega enese teostamine tekitab ka kodus pseudosuhteid mehe ja naise vahel. Kahjuks! Rääkimata sellest, et ajakirjanikutöö kuulub selliste hulka, mis muutvat inimesi küüniliseks ja pealiskaudseiks? Ja sellele eelnuv ettevalmistus ülikoolis annab liiga pindmisi teadmisi enese iseseisvaks edasiarendamiseks? Väidetavalt just seetõttu, et saada korralik haridus, jättis Kadri K. ajakirjandusteaduskonna ja läks õppis hispaania keelt ja kirjandust!

    Aga eks ta ole - inimesed on võimelised ka katse-eksituse meetodil õppima! Jõudu Teile kolmele, pigem viiele - Tähismaale!

    VastaKustuta
  3. Miks siis ajakirjanikutöö inimese pealiskaudseks muudab?

    VastaKustuta
  4. ma ei saa aru - kui Ingrid ei teinud midagi, oli see paha, aga kui Irja lihtsalt särab ja naeratab kodus, on see tore?

    VastaKustuta
  5. Kas ma kirjutasin, et see oli paha, kui Ingrid midagi ei teinud? Enda arust ma pole midagi säärast väitnud. See oli vastupidi, hea.

    Paha oli see, kui Ingrid kukkus kamandama. Seda kamandamist ma ei kannatanud. Irja ei kamanda mind üldse, kuigi olen Irjaga nüüd juba rohkem ärkveloleku aega koos veetnud, kui Ingridiga 13 aasta jooksul. Me elasime Ingridiga ikka täiesti eri elusid, kokku saime vaid voodis. Ja magama läksime samuti eri aegadel. See võimaldas meie sobimatut suhet kuidagimoodi käigus hoida. Aga see oli hirmus piinlemine meile mõlemile.

    VastaKustuta
  6. Pole teie blogi eriti kaua lugenud ja hakkas huvitama, et kas Ingrid ja Irja on ka kunagi silmast-silma kohtunud? Ah, nojah, võibolla kohtusaalis, aga kusagil niisama vabal ajal? Mõne ürituse raames?
    Ja et mismoodi see välja nägi - joosti kiiresti laiali või lihtsalt põrnitseti või ehk isegi puhuti tiba juttu?

    Lihtsalt huvituja

    VastaKustuta
  7. Mulle väga meeldis see kirjutis. Tuletan meelde, et naistepäev ei olnud mingi naistele lillede kinkimise päevana ellu kutsutud, vaid oli "töötavate naiste päev", kus tähistati seda, et erinevused ei jookse soorolle pidi. Aitäh, Inno.

    VastaKustuta

Kohvik jätab endale õiguse kommentaare modereerida ja spämmi rehitseda.