Sirvime Reformikirja (6)

Väljavõte viimasest Reformikirjast (Talv 2008)

Jätkame Reformikirja sirvimisega, nagu juba öeldud, paneb seda kokku meediaguru Ingrid Tähismaa. Vaatame, millega ta siis hiilgab.

Niisiis lugu Laine Jänesega, pole ime, Jänes on Ingridi sõpsu, Ingrid kutsus ta oma saatesse, ilmselt ta koos Ingridiga olnud Kadastiku saunas Otepääl, Ingrid siis koos oma eksarmukese Mart Kadastikuga ja Jänes oma, ilmselt samuti eksarmukese Andrus Ansipiga (ma eeldan, et Anu Ansip on mehe korrale kutsunud ja päitsed pähe pannud, vähemasti kobis ta mõneks ajaks elama mehe juurde Tallinna ja Lainel hoiab silma peal isa).

Teema on muidugi igav, ERMi uus maja. Umbes nagu oleks see Jänese teene. Oleks võinud parem rääkida sellest, kuidas tal see asi ikka oli Ansipiga. Ja kas ikka veel susiseb.

Siis kirjutab Urmas Paet lookese Afganistani teemal:



Ja huvitavad on põhjendused, miks eesti poisid on saadetud Afganistani inimesi tapma. Kõigepealt see, et seal on palju narkootikume, mida tarbitakse ka Eestis. Ei nohh, põhjuse leiab alati, nagu öeldakse. Siis teiseks et Afganistan on taimelava terroriorganisatsioonidele. Noh, kes veidi taustu teab, siis need nn terroristid on jänkide endi välja koolitatud kõrilõikajad, kes siis lõid venkud Afganistanist mõned kümned aastad tagasi välja. Ja kaotus Afganistanis oli üks verstapost NSV Liidu kokkuvarisemisel. Siis tänu neile nn terroristidele. Aga miks neid tapma peab? Neid võiks rakendada nüüd näiteks Tiibetis, hiinlaste vastu kohale elanike kaitsmiseks. Selge, et sellised Asso Kommeri sugused tüübid ei püsi pudeliski paigal. Ja kui juba NSV Liidu võitmatu armaada neist jagu ei saanud, mis siis veel teistest rääkida. Neile tüüpidele tuleb tegevust anda, mitte lasta neil meie sõdurpoisse maha nottida nagu jäneseid. Ja see väide, et kui eesti poisid Afganistanis ei sõdi, siis on ohustatud terrorismi kaudu Eesti kodanikud, on puhas demagoogia. Tegelt on asjad vastupidi, ohustatud on need riigid, kelle esindajad seal sõdivad. Nii et Eesti kohalolek Afganistanis on suur oht eestlaste turvalisusele.

Siis räägib Paet sellest, milline hull asi oli Talibani režiim: tüdrukutele oli kool keelatud, naised ei saanud vabalt liikuda, kogu ühiskond elas hirmus ja repressioonide all. No kamoon, Urmas. Miks siis eesti poisse Hiinasse kahurilihaks ei saadeta? Ok, nad saaks selle eest kõva pappi, aga ikka. Või siis mõnda teise islamiriiki, kus olukord laias plaanis sama. Millest selline silmakirjalikkus, topeltstandardid?! Ok, Bush tahab. Aga kui ta on ära pööranud, nagu kirjutab USA meedia, nagu räägib ameerika rahvas. Kas siis eestlane peab iga lolli kamanda peale kulpi lööma ning pea ahju pistma?! Aga nohh, mis siin ikka rääkida, nii nagu nõuka ajal, on ka võimuloleval klikil praegu rahvast sügavalt pohhui. Peaasi, et ise saaks mõnusalt olla ja oma karmanid täis ajada. Pealegi on vanad nomenklaturtšikud jälle võimul.

Ja siis, et Eesti tahab olla NATO vastutustundlik liige, et ka meid aidatakse raskel hetkel. Sittagi. Praegu maailmas taas valitsev nn reaalpoliitika arvestab vaid huve, eriti aga tugevama huve. Kas Eestile tuldi appi, kui Venemaa üle interneti Eestit ründas? Munnigi! Parastati veel pealekauba, et ise olite lollid.

Ja siis kirjutab Paet, kuidas kohtualune Afganistani ajakirjanik, kes sai artiklite kirjutamise eest karistuseks surmanuhtluse, peab oma surma pigem vastu võtma, sest vastasel korral võivad kohalikud poliitikud ärrituda ja üldse lääneriikidega suhtlemise lõpetada. Ja vaat seda jama siis. Ei noh, kino saab.


Siin veel üks suurem pilt Paetist.

Ja justkui irooniana Paeti kirjutisele on avaldatud Silver Meikari ülevaade Birmast, kus olukord palju hullem kui Afganistanis, kirjelduse põhjal, aga kus millegipärast eesti sõdurpoisse näha pole. Miks küll? Kui Eesti riiki teiste rahvaste käekäik nõnda huvitab nagu Paet kirjutab.


Üldse tundub Meikari lugu selle numbri kõige huvitavam, aga millegipärast on Reformikirja esiküljel sellest vaid väike viide. Nagu kirjutab Meikar: "Birma sõjaväeline hunta ja selle 500 000 käsuliste armee on kümneid aastaid tampinud 50 miljoni elaniku inimõigustel. Nende kirsade samme ja püksilukkude klõpsu tähendust on kogenud kümned tuhanded tapetud tsiviilelanikud, lugematu arv kodudest välja saadetud peresid, vägistatud näitsikuid ja teetöödele sunnitud mehed." Huvitav, mis siis peaks juhtuma, et kõrgeauline rahvusvaheline üldsus Birma inimestele appi läheb. Ja et kui nad USA kakskiktorne ei ründa, siis võivad teha, mida tahavad. Jah, selle asja nimi ongi reaalpoliitika.

Ja siis üks nostalgiahõnguline lugu Valve Kirsipuuga. Kes räägib, kuidas tal parasjagu läheb, mida teeb. Ta tegutseb SA Vähihaigete Toetusravi juures. Siis Tallinna Teadlaste Maja juures. Ja siis tegutseb erakondade naisühenduste juures, aga ta targu ei selgita, miks Reformierakond ei salli tugevaid naisi. Paistab, et Reformierakond näeb naisi rohkem kohvitasside täitjate kui eesliinil tegutsejatena. Ja Kirsipuust on saanud üks selline kohvi-baba.



Siin veel üks suurem pilt Kirsipuust, ta on kuidagi pruun ja päevitunud kogu aeg, ei tea, kas kõrvetab end solaariumis või kuskil välismaistel plaažidel. Aga hoiatus: liigne päevitus ajab naha krimpsu, nii nagu on juhtunud Rein Langi kaasa Ulvi Kuusega.