Vahingut meenutades

Vaino Vahing, väljavõte Vikipeediast.

Olen viimased päevad mõelnud Vaino Vahingu peale. Et kui erinevad on elusaatused, üks kirjanik sureb ja maetakse suurte auavalduste saatel, teine lihtsalt "leiti koduukse tagant surnuna". Nagu koer. Ja mis oli neil siis vahet? Üks "oskas elada", teine elas, nagu oskas.

Aga mis ma ikka targutan. Olen viimastel päevadel lugenud hoopis Vahingu iidolit Jaan Oksa (1884-1918), tema kogutud luulet ja proosat pealkirjaga "Otsija metsas", Ilmamaa 2003. Koostanud Marika Oper, Vaino Vahing, Hando Runnel. Runnel on kirjutanud ka eessõna, ilmselt tema oligi, kes Vahinguga veel viimastel eluaastatel läbi käis.

Aga Oks on iseenesest huvitav. Olen näiteks pead vaevanud, koos Irjaga, kust tuleb paljude eestlaste paaniline soov ruttu abielluda ja lapsi teha. Aga palun, ühe noormehe Kaarli ema seletus Oksa jutustusest "Naisevõtmine": "Ise näed küll, et meie ei saa enam kuidagi läbi, pole ju kerge nii vähega talu tööd ära teha. Isa vana ja köhib kangesti, ma jään ka iga päevaga võimetumaks; sellel aastal on palju linu ja takku, kes see kõik üksi jõuab ära kedrata. Siis talita vahepeal loomi veel - tööd jäävad igal pool niimoodi teistest taha."

Niimoodi siis. Taustaks niipalju, et kirjeldus puudutab elu Eestimaal möödunud sajandi alguses, kus eestlased olid rentnikud mõisapõllul. Ja et mitte lasta kallist rendimaad käest minna, tuli olla virk ja kraps, seda ka naise võtmises ja laste tegemises, mis oli vajalik tasuta tööjõud.

Ja edasi: "Ema aga tahtis, et poeg tõesti peab sel aastal kosja minema. Selleks oli palju põhjusi. Ta tahtis neid kõiki Kaarlile selgeks teha.
"Nõnda asi ikka kaua edasi ei lähe. Sul omal ka parem: muidu iga aasta ikka jälle tühjade juttude all. Ei taha kõiki kuulatagi, mis külarahvas ühest ja teisest räägib. Mis sinugagi parem lugu. Käid niisama jõulude ajal teiste seltsis ka, ühest uksest sisse, teisest välja, pole rahu kusagil."
Ema, kelle arvates tööjõu puudus poja naisevõtmiseks kõige suuremat põhjust pidi andma, kuna selle külahulkumise ja tühjad jutud ikkagi veel ära kannatada oleks võinud, pööras oma kõne jälle teise külge.
"Ise näed küll, kui hädas meie suvel oma töödega oleme: ei saa kuidagi teistele järele. Ma katsun küll ka veel igal pool ees ja taga olla, aga mis see kõik aitab, abi ikka vähe. Kolm vaimu suure koha peal. Ja oleksid need kõik tugevad töötegijad olevat. Mis vanad inimesed enam nüüd noorte vastu teevad. Võtaks küll suilise, aga see tahab jälle palka saada. Koht ei anna ju nii palju välja, et võõrast peret pidada võiks. Mineval aastal ometi oli Liisagi abiks. See aasta ei saa ta ka enam pisikese lapse pärast tulla. Me ikka sui hädasse jääme."

Ja siis edasi: "Selle aasta saaks head pulmad ka teha. Odrad kasusid - ka humalaid on oma käest. Loomi sai ka sügisel nii palju ära tapetud, et lihast puudus ei tule. Ülepea võime Jumalat tänada, et tänavu ikka toitu käes on pidude pidamiseks. Ja mis need siis nõndagi kulu võtavad. Iga pulmaline toob ju ise ka ikka midagi kaasa..." Pereema vadistas veel mõndagi, mis pojale pidi näitama, kui sünnis aeg nüüd naisevõtmiseks on. Endine halb meeleolu hakkas kaduma, ta võttis lõngaotsa vokipulga ümbert ära, ketras ja jäi siis kohast miniat külatüdrukute seast välja valima.
---
"Ju need ühed kõik on," sõnas Kaarel natukese vaikimise järel. "Mis nüüd üks tüdruk teisest nii palju parem või halvem, kui seda ikka arvatakse."
"Eks see asi nõnda ka ole," tõendas ema, "Need, kes ikka nii palju valivad ja otsivad, saavad viimaks veel kõige viletsamad kätte. Näe, siin oli Kaimra Eduard, oli ikka suur üle kihelkonna kuulus, otsis peale, sai viimaks niisuguse, kes suuda töödki teha. Või mis see kenadus aitab - keda see enne toitnud on? Kui inimene ikka tööd mõistab ja tahab teha, siis saab ikka läbi. Toob oma lehma ja paar lammast ka seltsi ja hakkab ise jälle iga päev teenima."
"Keda sa kõige paremaks siis arvad?" küsis Kaarel, sest tema ei tahtnud ise oma pead tüütava valimisega vaevata, kui sest ikkagi midagi välja ei tule. Soovitud asi jääb vähema vaeva järel viimaks ka omaks.
"Ma ikka nende seas rohkem olnud ja naistega sagedasti läbi käinud - eks siis ikka näeb ka, missugune keegi on. Oma sugulaste seas ikka kõige tuttavamad ongi. Näituseks Ansu Miina. Ta pole enam ka väga noor, mõistab juba majatalitusi ja tuline kange väljatöö inimene, nagu isa ikka räägib. Me vana Andresega sõsarat-venna lapsed, te siis nõnda kolmas põli. Joomade aegu nõnda hea, kui ikka oma teatud inimestega koos oled, sugu seisab koos, pole nii palju kuluta."
---
Sellised lood siis Oksa sulest. Mnjah, ekstaole, eestlane on tänapäevani abielus tööga. Psst! Sellest ei tohi kellelegi rääkida, see on suur saladus!