Alustab uus järjejutt: supersuhtekorraldaja Peenis Nugits

Supersuhtekorraldaja Peenis Nugits tõstis pea oma töölaualt. Kiire pilk kellale. Kaheksa! Aga miks tal botikud jalas olid? Ja seljas mummuline pidzhaama? WTF, mõtles Peenis Nugits ning haaras kätega peast. Jälle! Ta oli jälle unes kõndinud. Raisk, see juhtus jälle. Nagu nii paljudel eelmistelgi öödel, kus ta oli sängist püsti karanud, botikud jalga surganud ning tulistvalu oma töökoha poole kablutanud.

Peenis ei saanud kuidagimoodi aru, kuidas selline asi oli võimalik. Einoh, tööd oli vaja murda, sest ta naine, kel nimeks Kloostri Taga, nõudis kogu aeg uusi rõivaid ja kosmeetikat, mida nad käisid koos ostmas Brüsseli kõige uhkematest ostukeskustest, ja ka Peenisele endale meeldis hästi elada. Tema unistuseks number üks oli osta endale uhiuus Maserati. Peenisele meeldis Tallinna ja Tartu maanteedel traktoritega võidu kihutada. Alati kui ta mõnest uimasest talumehest mööda tuiskas, pistis Peenis pea autoaknast välja, näitas keelt ning huilgas: "Juhuu! Mine munni!" Talumehed näitasid talle siis seepeale tavaliselt fakki, aga sest ei teinud Peenis mõistagi välja. WTF, kui oli probleem, siis pöördus Peenis alati oma ihuadvokaadi Vaino Moroni poole, kes töötas tuntud lawyeri Nüri Vaindla büroos. Vaino ja Peenis olid parimad sõbrad ning neid ühendas sarnane mure, mida nad sagedasti teineteisele kurta armastasid. Nimelt tahtsid mõlemad mehed kangesti nime vahetada, Peenis ees- ja Vaino perekonnanime. Asi ses, et Vaino perekonnanimi oli Moron, mis talle teps mitte ei meeldinud, sest kui tal oli võõramaalastest kliente, siis nood kergitasid ta nime kuuldes kulme, koputasid näpuga oimukohale ning loobusid viisakalt tema teenuste kasutamisest. Vaino tahtis võtta uueks perekonnanimeks Paron. Paron seepärast, et vaatke, Vaino oli väheke oma suguvõsa uurimisega tegelenud ja sealt oli siis selgunud, et tema vanavanavanavanavanavanavanaisa oli olnud saksa parun. Aga et Vaino tahtis olla stiilne, siis ta mõtles, et ta ei võta endale perekonnanimeks mitte Parun, vaid Paron, mis kõlas hulga elegantsemalt. Peenisel oli jälle selline nimi, et temale ei meeldinud tema eesnimi - Peenis. Ka tema naine Kloostri Taga kirtsutas seesuguse eesnime peale nina ega tahtnud Peenisega enam seksidagi. No kuidas ma seksin sellise mehega, kelle nimi on Peenis, fuih, kaebas Kloostri Taga ja sõitis ära Brüsselisse, kus ta töötas ja kus olid palju sexymad mehed kui Peenis. Peenis põdes seda väga ja otsustas, et teeb naisele üllatuse ning võtab endale uueks nimeks Meelis, kuna Meelis kõlas kuidagi mahedalt ja siidiselt ning Meelis oli oma arust vägagi mahe ning siidine mees.

Hüva, aga praegu istus supersuhtekorraldaja, kelle nimi oli ikka endistviisi Peenis, botikud jalas ning mummuline pidzhaama seljas, oma töölaua taga ning põrnitses kaustu, mis lebasid tema ees. Nii palju tööd ja nii vähe aega! Ja kes olid need inimesed, kelle nimed oli kirjutatud kaustadele. Ta ei tundnud neid! Undruk Unzip? Polnud kunagi kuulnud. Tule taevas appi! Kes oli Undruk Unzip? Halastaja jumal, mis nõu pidi ta andma Undruk Unzipile, kes, nagu kaust ütles, kuulus Plekktornierakonda? Peenis lappas kaustasid. Seal oli inimesi kõigist erakondadest ja paljud neist inimestest olid omavahel tülis. Saraisk, mõtles Peenis. A kelle poolt ma siis olen? Helistan Vainole, mõtles Peenis, ta on mulle alati head nõu andnud. Ta natuke kartis talle helistada, sest möödunud ööl, kui Peenis Nugits oli tegelenud oma salaharrastusega ehk siis luusinud mööda Tallinna linna ringi ning kusnud vastu Niguliste kiriku iga seina, oli ta jäänud mentidele vahele ja ta oli siis samuti Vainole helistama pidanud, et Vaino ta mentide käest vabaks päästaks, ja Vaino oli tal siis näo täis sõimanud ja ähvardanud, et kui Peenis veel midagi niisama lollakat teeb, siis ta saadab ta lihtsalt persse. Niigi oli ta pidanud advokatuuri juhatuse ees aru andmas käima, et miks ta kaitseb üht hullu kuselejat. Aga olgu, häda ei andnud häbeneda, Peenis valis Vaino moblanumbri. Vaino vastaski.

"Hõi, Vaino! Peenis siin."

"No hõi! Mis teed?"

"Ähh, niisama siin. Jõle palju tööd. Ja tead, ma ei tea enam, kelle poolt olla. Ilgelt palju kliente, raisk. Silme eest võtab mustaks, ma ütlen. Ühe nimi on Undruk Unzip. Täitsa pae, ma ütlen. Kes see selline on, tead vä?"

"Kuule, sa ei ole jälle oma altshaimeri rohtusid võtnud. See on meie peaminister. Tema olgu ikka kõige tähtsam, tal on kõige rohkem võimu!"

"Selge, siis," ümises Peenis ning sättis Undruk Unzipi kausta kõige pealmiseks. "A mis teistega?"

"No sa vaata tähtsuse järjekorras. Kel rohkem pappi, see on tähtsam."

"A kel pappi pole, mis sellega?"

"Hähää, sellele ütle, et see on hull. Psühho! Nii ütlegi, hähää!" hirnus Vaino. "Psühhopaat!!"

"Vot eeto daa, sõber Moron. Kes rohkem pappi pritsib, selle poolt olen! Juhuu! Sul ikka nupp nokib. A mis endal?"

"Raisk, täna ütles üks tüüp mulle jälle advokaat."

"Et mis mõttes? Ega sa siis sibi ole, sa ju oledki advokaat!"

"Mine perse, raisk! Kas ma ei ole sulle miljon korda öelnud, et ma pole mitte advokaat, vaid VANDEADVOKAAT!" karjus Vaino. "Aga mulle öeldakse ikka advokaat! No vähe ei aja närvi siis. Üks mammi ütles mulle koguni täna jurist!! See on mu nime, selle Moroni, pärast, eks ole, aga oodaku, kohe ma vahetan selle ära ja siis ei ole muud kui et kummardus ette ja kummardus taha ning härra Vaino Paron, lugupeetud vandeadvokaat!"

"Olen selles kindel, armas sõber," sõnas Peenis, "aga hea, et sind vähemasti turistiks ei nimetatud. Mäletad, ükskord küsis üks proua, kas sa oled turist Moron, kuigi mina olin sind talle tutvustanud kui jurist Moronit!"

"Õpi ükskord ära, et ma pole mitte jurist, vaid vandeadvokaat! Siin on suur vahe sees. Kui sa jälle vastu Niguliste kiriku seina kused ja mentidele vahele jääd, siis tahad, et sind kaitseks vandeadvokaat, mitte jurist, kas pole?" küsis Vaino õelalt.

(stoori jätkub)