If you can make it here, you can make it anywhere!...

Irja eile Times Square'il.

Nonii, kolm korda võite nüüd arvata, kus me oleme???... Õige! NEW YORK, NEW YO-ORK! The Big Apple! Inno on vaimustuses, ta tahab kohe the Fifth Avenue'le minna ning endale uue arvuti shopata ning minna pidin siis ka endale selle ajakirja meenutava Paperthin'i saama.

Huh, mõnus on siin! Saabusime eile kell viis, kui teil oli südaöö, ning läksime hoolimata väsimusest linna peale jalutama. Mul oli isegi oma üliõhukese valge trench-coat'iga jube palav. Me hotelliks on ses mitte kunagi magavas linnas Hilton Times Square ja me kõige kõrgemal korrusel asuva toa aknast avaneb vaade Times Square'ile ning Hudsoni jõele. Hiltoni voodid on parimad, mida ma olen hotellides kogenud, ning hästi head seksimiseks, proovisime eile öösel ära. Mina olen alati hädas patjadega, küll on nad madalad ja siis jälle kõrged; siin on aga igat sorti patju.

Jalutasime läbi tiheda rahvamassi Times Square'ilt Fitfth Avenue'le. Näis, nagu kogu maailm oleks otsustanud koos meiega New York'i tulla :), sest rahvast oli tänavatel tõesti palju, aga oli ka laupäev. Kõik ruttasid, kõik tormasid kuhugi. Kes Guccisse, kes Pradasse, kes Versacesse, kes Giorgio Armanisse. Uusi asju ostma mõistagi. Moebeibed ei teaks siin, mida teha, kuhu kõigepealt tormata ja mis pärastiseks jätta. Bränd ajab brändi taga. Poe ustel seisavad toredasti riietatud turvamehed, välimuselt rohkem nagu ülemteenrid, enamik neist mustad. Nemad on siin linnas ilmselt õige tähtsad mehed, nagu ööklubide uksemehedki. Aga me ei astu poodidesse sisse, isegi mitte Tiffany'sse, mis asub samuti Fitfth Avenue'l. Igatseva pilguga vaatan vaid Barnes & Noble'i raamatupoodi ja Inno seisatab korraks Mac-i poe ees. Neisse lähme täna.

Peagi hakkab nälg näpistama. Innole tuleb meelde, et kusagil peaks olema sushirestoran, kus ta on varem käinud. Kõnnime ära tüki maad, kuni leiame restorani Kai, mille aknal on menüü, mis teatab, et seal pakutakse igasuguseid hõrgutavaid mereande. Astume sisse. Jaapanlannast teenindaja on väga lahke, võtab mu mantli ning juhatab meid lauda. Ütleb naeratades, et väljas nii soe ilm, aga teie olete mantliga! Vastan, et tuleme külmalt maalt, Eestist. Tema seepeale, et tal Eestis sõber! Meile tuuakse menüü ning me valime alustuseks läbipaistva krevetisupi, mis maksab 12 dollarit, pärastiseks sushi, mis maksab 40 dollarit, ning lõpetuseks grillitud tursa seesamiseemnetega, mis maksab 27 dollarit. Kõrvale vett ning veini. Excellent choice! kiidab ettekandja. Krevetisupis on küll vaid üksainus suur krevett ning natuke rohelist, aga hmm, ta on vähemasti ilusasti kujundatud. Ootame sushit! Sushi on oivaline, aga teda on väga vähe, vaid 8 tükki, ja kõht jääb ikka tühjaks. Lõpuks tuuakse grillitud tursk seesamiseemnetega ning selle toidu pärast soovitan teil küll New Yorki sõita. Ma ei ole ammu midagi nii head söönud! Hoiatan, ka seda on vähe, aga see on tõeline maitseelamus. Tellime heast toidust vaimutusse sattunutena veel rohelist jäätist ning rohelist teed. Rohelise tee jäätis on samuti väga mõnus, selline pehme ja magus, õrnalt wasabi-maitseline. Inno joob, nagu tal kombeks, veel saket ka.

Enne arve tasumist ütleb me ettekandja, et on koguni Eestis käinud, koos laulukooriga nimelt, kümme aastat tagasi, ning Tallinn, mis meenutas talle keskaegset linna, meeldis talle väga. "Isegi inimesed olid seal... natuke keskaegsed," rääkis ta õhinal, "keskaja moodi riides... Või ma olen lihtsalt liiga palju filme vaadanud?" Ta rääkis ka, et eesti sõna "aitäh" on väga sarnane sõnaga, mis jaapanlased ütlevad, kui nad haiget saavad, nagu "ouch", ja siis, kui ta liftis käe ära lõi ning selle sõna ütles, siis eestlased naersid, et miks ta ütleb haiget saades "aitäh". Ütlesin talle, et Tallinn on selle kümne aastaga väga palju muutunud, ning ta lubas kindlasti niipea, kui võimalik, uuesti Eestisse tulla. Jätsime talle 20 dollarit tippi ning tema kinkis meile mõlemale kaks purgikest jaapani teega.

Jalutasime seejärel hotelli poole tagasi. Möödusime Central Park'ist, mis oli öö saabudes sünge-saladuslik, kui kummitusi täis, ja selle ääres olevatest kõige kallimatest korteritest, mille akendes hõõgusid üksikud kurvad tuled. Central Park'i ääres seisavad tõllad koos hobustega, kellega on võimalik lõbusõitu teha, aga need hobused olid ka kuidagi kurvad ja äraolevad. Nemad kepsutaks ilmselt palju parema meelega lõhnavatel lilleaasadel. Fifth Avenue'gi oli öö saabudes otsekui teiseks saanud. Lukspoed olid sulgenud oma uksed, toredasti riietatud turvamehed riisusid poodide uste juures prahti kokku, ning lagedale olid ilmunud mustad tänavakaupmehed, kes politsei hirmus oma kaupu valgete linade sees peitsid. Gucci poest üle tee müüs üks must mees ühele valgele naisele järeletehtud kotikest 35 dollariga. Tänavanurkadel kogunesid mustade meeste kambad ning treppidele olid end külili sättinud selle elu kõige hädisemad. Mõned neist võtsid pobisedes oma viletsat õhtueinet. Üle tee säras täies hiilguses Donald Trump'i viimane hiigelehitis, Trump Tower, mille klaasist külgedele olid istutatud kirsipuud.

Kui hotelli tagasi jõudsime, oli me tuppa toodud punane vein ning juustuassortii viinamarjadega, mille Inno eelnevalt neti teel ära tellinud oli. Küll maitses see hea pärast nii paljusid elamusi. Kuna oleme nii kõrgel, siis linna kära ei häirinud meid põrmugi, ning me magasime õndsalt kui lapsukesed. Nüüd lähme hommikusööki sööma ja siis Metropolitan'i. Tagasi tulles kirjutan edasi!...

Mõned vaated Hilton Times Square hotellitoa aknast, 44. korruselt:









Jaapanipärases restoranis Kai.


Central Parki nurga juures kirsipuuõite all.