Käisime siis politseis ülekuulamisel

Hästi naljakas päev oli. Sõitsime parajasti Tartust Rakvere poole, kui helises Inno mobiil. Helistati Põhja politseiprefektuurist. Helistaja, mees, end ei tutvustanud, kuid ütles, et Innol tuleb tulla ülekuulamisele. Ühes krimasjas. Inno küsis seepeale, et mis asjas. Mees jäi saladuslikuks, ei öelnud, mis asjas. Inno küsis, et kas Moskva ees toimunud kaklusasjas, mida pealt nägime (kus Kanal 2 Reporter ründas inimest). Mees vastu, et jaa. No hüva, leppisime siis kokku, et tuleme kohe, reede õhtul kell viis, sest täna hommikul läheb meil lennuk. Kuhu, sest kirjutame juba sihtkohas.

Sõitsime Tallinnasse ja helistasin isa sõbrale. Isa sõber ütles, et meie Rakvere maja juures olla hommikul mente luusimas nähtud, erariideis. Töömehed öelnud, kes seal remonti teevad. Kummaline, mõtlesin, mida teevad mendid mu ema maja juures hommikul vara, aga ei jaganud ikka matsu välja.

Saabusime Põhja politseiprefektuuri. Meile tuli vastu viisakas komissar Raul Koppelmaa, nii umbes minuvanune, poisikeseliku oleku ning kelmika naeratusega. Kutsus Inno üles. Mina jäin ootama. Ootasin oma pool tundi, siis tuli Raul Koppelmaa tagasi alla ning kutsus ka mind üles. Noh, oled kah ajakirjanik, küsis ta minult naerulsui. Algasin, et olen ka prokurör olnud, mispeale ta vastas teadva muigega, et jajaa, ma tean küll, kes sa oled. Läksime tema kabinetti ja ta ütles: Liis Haavel. Ahaa, mõtlesin mina ja küsisin, kus on Inno. Innot kuulatakse üle, teatas komissar ja hakkas mind küsitlema. Miks Liisiga suhtlen, millal teda esimest korda nägin, millal viimast korda nägin. Kas tean, kus Liis on. Kas ma tean, et Liis on tagaotsitav. Üle kuulama ta mind ei hakanud, küsitles niisama. Rääkisin siis kõik ilusasti ära, mis tean. Et nägin Liisi esimest korda nii umbes kuu aega tagasi (täpset aega ei mäletanud, sest olin ähmis) ja teist korda siis, kui teda tema kodus Viimsis filmisime. Tegelikult nägime teda muidugi kolm korda, üks kord koos Eeliga ja üks kord ilma, aga ühe korra ma unustasin ära. See tuli mulle alles pärast meelde, mis pidi muidugi väga kahtlane tunduma. Aga kui inimest niimoodi ootamatult rünnatakse, siis on selge, et ta unustab midagi ära. Hea, et ma ei unustanud omaenda nime :).

Hää küll, meie vestlus oli sõbralik ning mul ei ole komissarile midagi ette heita. Üks asi vaid: teinekord ei maksa salata, miks välja kutsutakse. Oleksime tulnud ka siis, kui oleks öeldud, et Liis Haaveli asjus. Midagi ei ole ju varjata. Liis ei varja end me Võru tänava majas ega ka mu ema pool Rakveres. Mul oli tema kaasust kajastades kaks eesmärki: esiteks rääkida ära tema lugu, sest Eesti Ekspress on rääkinud ära tema vanemate loo, mida tema vanemad tahaksid, et eesti rahvas Liisit ja Vellost arvaks. Ja teiseks ma tahtsin Liisile ja Vellole head advokaati leida ja ka seda olen ma nüüdseks suutnud teha. See on tõsi, et me suhtleme Liisiga pea iga päev, kuid vaid meili ja telefoni teel. Ma ei tea, kus ta on, ja ausalt öeldes on mul selle üle südamest hea meel.

Lennuk läheb! Kirjutan pärast edasi!!

... nonii, jätkan. Istun parajasti Helsinki-Vantaa lennujaama bizniz-luuntsis ning joon punast veini. Ees on kauge reis, mis peab praegu veel saladuseks jääma. Kui kohale jõuame, kuulete! Aga jahh, mul on äraütlemata hää meel, et ma ei tea, kus Liis on. Sest mulle ei meeldi kedagi üles anda. Aga see, et ma ei ole nõus kohtunik Liina Pohlaku vahistamisotsusega, ei tähenda, et ma hakkaks tagaotsitavat varjama. Ma löön lärmi ja teen kõike muud, aga ma ei paneks ise toime kuritegu. Küllap komissar Koppelmaa sai sellest aru ka, sest me vestlus kulges sõbralikult ja viisakalt. Ta küsis minult, miks Liis end varjab, kas ta ei saa aru, et see on talle lõppastmes kahjulik. Mina ütlesin, et võib-olla Liis kardab, et ta lahutatakse lapsest, väikesest poisist nimega Oskar, kes vajab väga oma ema. Aga lapse võib ju Liisi vanemate juurde saata, arvas komissar Koppelmaa. Aga Liisi isa on pedofiil, ütlesin mina. Aga kas ta siis enam ahistab? küsis komissar Koppelmaa ja arvas, et lapse võib ju lastekodusse anda. Mis see siis on, istub paar aastat ära ja saab vabaks.

Mnjah, aga praegu ei ole ju veel selge, kas Liis üldse on kurjategija. Toimunud pole ainsatki istungit. On kriminaalasi, mille on kokku pannud uurija Krislin Riisalu, kes on Liisi väitel tema ema sõbranna. Ja notariaalselt tõestatud kinkelepingud. Karjakaupa hulluks tunnistatud vanainimesed. Dr Jekyll Arno Adamsoo. Hulk vastamata küsimusi, kas pole. Mina leian, et Liis väärib õiglast õigusemõistmist. Ja ma leian ka, et ta ei peaks olema vahi all. Ta ei ilmunud istungile, sest oli haige. Kas seepärast peab siis väikese lapse ema vahi alla võtma ja oma lapsest lahutama? Kohtunik Pohlak, julgen teiega mitte nõustuda. Õnneks on olemas ringkonnakohus ja ringkonnakohtu istung nüüd Liisi ootabki. Politseil on aga kange kihu ta enne seda vahi all võtta. Mis on iseenesest arusaadav, sest politsei ei tee seadusi ega otsusta vahistamisi. Komissar Koppelmaa täidab vaid käsku. Ja ses suhtes - respekt.

Kui komissar mind alla saatis, küsis ta, kustkaudu lendame. Helsinki kaudu, vastasin. Oh, sealtkaudu käivad kehvad lennukid, leidis komissar, soovis head reisi ning läinud ta oligi. Innol läks kauem, lausa pool tundi kauem. Arvasin juba, et ta on vahi alla võetud, kuna ta on kange protsessija ning oma õiguste taga nõudja, aga mingi aja pärast saatis me sõbralik komissar ka tema alla. Inno oli härga täis, solvunud, et teda haneks tõmmati, siis kaklusekeissi ettekäändeks tuues kohale kutsuti, ning ütles, et aega oli läinud palju seepärast, et ta oli esmalt politseinikega sõimlema hakanud. Aga eks ta ise kirjutab lähemalt :).

Kui Rakvere poole tagasi sõitsime, arutasime, kas meie telefoni võidakse pealt kuulata. Inno arvas, et politsei on teinud tema telefoni positsioneeringu ning kõnede väljavõtte. Pealt vast ei kuulata, arvas Inno ja vaatas küsivalt minu otsa.

Mul ausalt öeldes suht suva. Varjata meil midagi ei ole, nii et bii mai gest.

Seda ma sellegipoolest ei kahetse, et Liisi kaitseks välja astusin. Kavatsen seda ka edaspidi teha, et te teaks.

Aga nüüd läheb meil uus lennuk! Kirjutan, kui kohale jõuan!