Ma imetlen Liisi

Liis Haavel.

Liis on kange tüdruk. Vaatamata kõigele, mis ta on pidanud oma noore elu jooksul läbi elama, suudab ta ikka olla sõbralik, armas ja päikseline, naljagi visata. Vaatamata kõigele suudab ta olla hea ema oma väikesele pojale Oskarile ja kasutütrele Marellele, keda ta on kasvatanud sellest ajast peale, kui tüdruk oli päris väike. Liisil on armas pere, sinna kuulub muide ka ilmatu vahva ning mänguhimune must tiibeti mastif Muhamed.

Enne, kui ma Liisiga kohtusin, mõtlesin sageli, et minu elu on olnud raske, kõik see Portugali-värk ja astma, aga nüüd mul on lausa häbi, et ma nii mõtlesin. Mul oli maailma kõige parem isa, kes andis mulle edasi kogu oma elutarkuse ning julgustas mind kõigi mu unistuste juures, ja ema, kes hoolitses mu eest, kui ma olin väike ja raskelt haige, ennastohverdavalt. Ma sain kirjutada luuletusi, õppida ühes ja siis veel teises ülikoolis, reisida kuhu iganes, sest mu vanemad toetasid mind kõiges. Mul on fantastilised sõbrad, nii erinevad kui öö ja päev, aga see ongi huvitav. Armastan neid väga ja olen neile südamest tänulik selle eest, et nende suhtumine minusse ei ole nende raskete aastate jooksul põrmugi muutunud (eriti suur aitäh sulle, E, ja sulle, T). Aga inimesel on ikka kiusatus viriseda, kas pole? Küll on kärss kärnas, küll maa külmand. Ja kõige tagatipuks leidsin endale veel maailma kõige armsama mehe ka, kelle armastus minu vastu on niisama suur kui isa armastus minu vastu. Ma ei oleks kunagi uskunud, et kellegi armastus võib olla nii suur, nii siiras ja nii isetu. Katsun ise samaga vastata.

Liisi elu läks teistmoodi. Ta keeldus elamast oma vanemate diktaadi järgi ning ta vanemad, selle asemel, et sellega leppida, hakkasid talle kätte maksma. Nad ei olnud muidugi päris tavalised vanemad ka, sest tavaliselt vanemad ei ahista oma lapsi. Küll ei meeldinud neile, millega Liis tegeles, küll, kellega käis. Olgu, ütleme selle siis välja: Liisi elukaaslasel Vello Loidil on pätiminevik. Ta on vangis istunud. Aga ka paljud minu tuttavad on. Ma käisin mehega, kes istus samuti poolteist aastat vangis ja kes oli olnud nooruses jõhker väljapressija, lõi ühele mehele isegi naaskliga kätte, aga ta tahtis oma elus uut lehte pöörata. Mina uskusin temasse, aga teised inimesed ei uskunud. Ta ei saanud siin Eestis enam edasi elada ning oli sunnitud emigreeruma. Suudan seepärast ka Vellot mõista. Ta on oma karistuse ära kandnud, sellest järeldused teinud ning tahab nüüd oma eluga edasi minna. See, kui ta omastanud mõned kinnistud kinkega, mille on kinnitanud notar, ei tee temast kindlasti pätti. Kui keegi üldse siin pätt on, siis notar, kes ei teinud kindlaks vanainimese tegelikku tahet.

Mulle on üritatud väita, et Liis on ohver. Ma pole kuulnud midagi lollimat. Kui teda intervjueerisime, siis mu vastas istus noor ilus naine, ema, kelle pilk oli söakas ja kes teadis, mida ta teeb. Liis on tõeline survivor. Juba see, et ta on olemas ja räägib oma lugu, on kangelastegu.

Me ei saa valida oma vanemaid ja oma lapsepõlve, armsad sõbrad, aga me saame valida seda, kuidas me elame edasi. Kas otsustame inimese üle tema kauge mineviku põhjal või vaatame, kes ta on täna, just nüüd ja praegu.

Ma olen sellele ka varem vihjanud, aga Liisi asja kajastamine meedias meenutab mulle väga keskaegseid nõiaprotsesse ning Cotton Mather'i (üks nõiaprotsesside õigustaja Ameerikas) retoorikat. Tahaks siiski uskuda, et enamik inimesi, kes siin me riigis elavad, on terve mõistusega ega usu neile ettemängitud stsenaariume, on nõus kaasa mõtlema ega lepi ebaõiglusega. Kui Jan Hus'i tuleriidal põletati, siis üks memmeke, tahtes jumalale meelepärane olla, olevat tema tuleriidale ka omalt poolt mõne halukese lisanud, ja Hus olevat siis ohanud, et "oh püha lihtsameelsust!"

Ma tahaks loota, et paljudel meie seast on veel nii palju südametarkust ja julgust, et moodsatele tuleriitadele mitte hagu juurde lisada.